Osaühingu Baltic Rail Services (BRS) juhtfiguurid Jüri Käo ja Guido Sammelselg lubasid raudtee erastamisvõidu korral kinkida valitsusliidule 20 miljonit krooni.

Kui võit ei saabu esimeses voorus, vaid hiljem, saavad Toompea mehed 15 miljonit.

Seda kinnitab BRSiga tihedalt seotud allikas. Tema sõnul eelnes diilile mitu tähtsat kohtumist. Sammelselg kõneles Reformierakonna esimehe, rahandusminister Siim Kallasega. Ministri poeg töötab Hansapangas ja tegeles seal mullu BRSile lubatud laenu korraldamisega.

Käo pidas nõu isamaalastega, keda oli mitu aastat rahastanud. Üks neist olnud Tallinna abilinnapea Heiki Kivimaa, kes tegeleb partei rahaküsimustega ning kellel on head sidemed raudtee müügi eest vastutanud teede- ja sideminister Toivo Jürgensoniga.

Lõpuks otsustasid ärimehed, et maksavad kolmikliidule korraga. Siis ei hakka erakonnad kahtlustama, kas mõni neist sai rohkem kui teine. Parteid pidid ise raha ära jagama.

BRSi ilmub “Laari esindaja”

Kevadel levis BRSi seltskonnas jutt, et kohe liituvat pundiga Jaanus Reisner.

Ärimeestele on see heledapäine, kavalust täis ja äärmiselt ettevaatlik noorhärra Nordika Kindlustuse endine osanik, sõiduautode Mazda müüja ning Eesti Energia nõukogu liige. Sama nõukogu juhib Jüri Käo.

Poliitikaringkondades tuntakse Reisnerit Isamaaliidu juhatuse liikme ja välissekretärina. Ta on erakonna osavaim lobimees. Peaminister Mart Laari hea sõber. Oli mitu aastat Laari naaber, kui valitsusjuht Keemia tänava turvamajas elas.

Allika väitel teatas Käo, et uus osanik esindab BRSis Laari huve.

Reisnerile eraldati viis protsenti firmas Ganiger Invest, mis koondab BRSi eestlastest aktsionäre.

Tollal oli levinud arvamus, et kolmandiku raudteest saab vahetult pärast erastamist kõva kasuga edasi müüa. See kaunis plaan langes aga kolinal kokku, kui pangad suvel laenu andmisest ära ütlesid ja sellega BRSi äriplaanidesse suured augud tekitasid.

Reisneri nimi kadus vaikselt. Tema kaasamisest jäid maha ainult mõned elektronkirjad.

Spekulatsioonid nimedega

Reisner ütleb täna, et tal ei ole BRSis ega Ganiger Investis mitte mingit osalust ega huvi: “Need on selgelt liialdatud spekulatsioonid. Raudtee erastamisest ei ole ma Käoga rääkinud.”

Ta lisab irooniavarjundiga, et on meelitatud oma tähtsuse esitlemisest leheveergudel, ja tunnistab kurbusega, et tegelikult ei rünnata selle leheartikli kaudu mitte teda, vaid peaminister Laari ja kolmikliitu ning süvendatakse üldsuses väärarvamust, et Toompea poliitikud teevad kõikvõimalikke sigadusi.

Nii imelik kui see ka ei näi — õigus võib seekord olla nii Ekspressi allikal kui ka Reisneril mõlemal. BRSis mängiti paljude nimedega, kusjuures tegelased ise võisid vaid aimata, et ühel hetkel tehakse neile pakkumine kampa tulla. Niimoodi nägi välja Käo ja Sammelselja praktika.

Näiteks uskusid mõned BRSi tegelased, et Käo esindab varjatult ka oma head sõpra, Kaubandus- ja Tööstuskoja presidenti ning erastamisagetuuri nõukogu liiget Toomas Lumanit, kuigi selle kohta polnud ühtegi paberit. Luman kuulutas juba mullu augustis avalikult, et ei kavatse raudtee ostmisel osaleda.

Erastamisnõukogu saab salajased kaustad

Raudteemüügi lobi käis viimase minutini. Isegi mullu jõulude ajal, kui erastamisnõukogu pärast pikka konkurssi lõpuks raudteele ostjat valis, juhtus ennenägematu lugu. Nõukogu iga liige leidis enda eest laualt ametlike paberite kõrvalt kilekaantes allkirjastamata kausta lühikese, ent sisuka analüüsiga, et riik saab kõige suuremat kasu (ostuhind, investeeringud, dividendid jne) siis, kui võitjaks osutub Eesti suurärimehi koondav firma RER.

See ei aidanud. Poliitikud heitsid RERi üle parda, sest ta pakkus kõige väiksemat ostuhinda. Sama teed läks BRS, keda soovitas ostjaks valida ei keegi muu kui Toomas Luman.

Poliitikud valisid ostjaks hoopis Rail Estonia. Too aga ei saanud kevadeks raha kokku. Uued kõnelused algasid BRSiga.

Kuid positsioonid olid nüüd sootuks teised. BRSi juhid teadsid, et Laari valitsusele on raudtee müük auasi ja kui nendega diili ei tehta, tõmmatakse erastamisele kriips peale. Poliitikute õlitamiseks polnud enam mingit vajadust. Raudtee jooksis kätte ühtegi miljonit maksmata.

Altkäemaks või sponsorlus?

Kolm nädalat tagasi avalikustas Ekspress, et BRS lubas ühe teise salakokkuleppe alusel maksta RERile 70 miljonit krooni. Sellest teadis vaid käputäis mõlema firma tähtsamaid ninasid.

Tänaseks on mõned RERi tipptegelased lepingut tunnistanud. BRSi juhid eitavad aga paberit jätkuvalt nagu nõukogude valitsus omal ajal Molotovi-Ribbentropi pakti. Neil on niigi kuhjaga võlgu — milleks veel üks sobing omaks võtta?

Samamoodi lükkab Jüri Käo tagasi jutu, et BRS lubas raudtee erastamise eest kolmikliidule miljoneid. Ka minister Kallas teatab, et “pole sellistes läbirääkimistes osalenud ega tea sellistest tehingutest mitte midagi”.

Nad teavad, et raha maksmise juttu tõestada on eriti raske, sest sedasorti sahkermahkereid ei vormistata kunagi paberil.

Ja kui raha peaks tõesti millalgi jupikaupa mõnele pangaarvele laekuma, ei tee isegi selgeltnägija vahet, kas tegemist on ammuse lubaduse täitmise või lihtsalt sponsorlusega. Seda enam, kui maksjaks pole BRS, vaid keegi teine.

Käo: “Oma nimel toetan parteisid ka edaspidi. Teen seda alati avalikult, sest minu avalikult makstud üks kroon on väärt sama palju kui mõne teise mehe kümme krooni.”

Kes oli kes BRSis?

BRS oli algselt rohkem klubi kui ettevõte. See oli seltskond, kes arutas õhtuti raudtee erastamist ja kus hääled jagunesid ausõna, mitte kirjaliku kokkuleppe alusel. Koos käimist alustati 90ndate keskel, kui Vähi valitsus teatas raudtee müügist. Osalejate ring vaheldus pidevalt.

Ametlikud tegelased:

Guido Sammelselg — Tallinna Panga endine juht, kinnisvaraärimees. Rikastus vene ajal suhkrukauplemisega.

Jüri Käo — Tööstuse ja Tööandjate Keskliidu juht, Norma endine suuromanik. Mõjukas ja puhta mainega. Rahastab avalikult poliitikuid.

Edward Arnold Burkhardt — pururikas ameeriklane. Valiti mõne aasta eest USA parimaks raudteeärimeheks. Täna Eesti Raudtee tegelik juht.

Henry Posner III — Burkhardti sõber, kes võeti kampa ameeriklase palvel.

Jarvis — Walesi raudteefirma, aktsiaid müüakse Londoni börsil.

Riivo Sinijärv — Jarvise suuvooder BRSis, endine Eesti suursaadik Londonis. Hea töö eest sai sooja koha Eesti Raudtee juhtkonnas.

Tegelased, kes lootsid omandada osalust või sooja kohta või keda taheti osanikuks võtta:

Aadu Luukas — naftaärimees, kelle tulud sõltuvad raudteetariifidest. BRSi kokkupanija. Uskus kodumaise kapitali võidukäiku. Lõi hiljem Eesti ettevõtjatega RERi.

Raivo Vare — endine Sammelselja alluv Tallinna Pangas, Vähi valitsuse teede- ja sideminister, kelle haldusalas oli raudtee. Praegu Luukase naftafirma peadirektor.

Toomas Luman — Kaubandus- ja Tööstuskoja president, Käo sõber. Kuigi ei käinud kunagi BRSi koosolekutel, arvasid mõned kompanjonid sellegipoolest, et “Tomm” on oma poiss ja Käo esindab tema huve. Eitab sidemeid BRSiga.

Parbo Juchnewitsch — Eesti Raudtee endine peadirektor. Suhted BRSiga jahenesid kevadel, kui ameeriklased palkasid personaliotsingu firma Egon Zehnder ning teatasid, et raudtee juhiks peab saama lääne inimene.

Tiit Pruuli -- peaminister Laari kunagine nõunik, rublatehingu organiseerija. Algselt Jarvise maaletooja. Hiljem pundis Edelaraudtee ja EVR Ekspressi (reisiliiklus Moskvaga) aktsionärina.

Marcel Vichmann — juristist ettevõtja, Daiwa afääri “kangelane”. Pruuli pinginaaber Tartu 2. keskkoolist. Esindas sõbra ärihuve, kui Pruuli purjetas ümber maakera. Hiljem sai pundis oma osa.

Priit Haller — Pruuli ja Vichmanni koolivend, Eesti Raudtee finantsdirektor. Oli põgusalt seotud konkureeriva Rail Estoniaga.

Jaanus Reisner — autoärimees, Isamaaliidu kõrge tegelane. Peaminister Laari sõber.

Urmas Sõõrumaa — turvaärimees, kes oli täis tahtmist midagi suurt korda saata. Enne kui rääkida jõuti, asutas Luukase ja teiste suurettevõtjatega RERi.

BRSi mehed rääkisid osaluse müügist ka RERiga, Rootsi riigiraudteega, Vene raudteeministri Nikolai Aksjonenko sõpruskonnaga ning Peterburi ärimeestega, kes veavad naftat Linkoili nime all.