Ma räägin algusest peale. Eelmise pühapäeva hommikul istusime Spiriti kohvikus ja pidasime sabatit nagu korralikele kristlastele kohane. Hans oli käinud turul, ostnud leiba ja seitse kala, millega ta ilmselt kavatses kogu rahva ära toita.

Vestlesime algul ainult sakraalsetel teemadel. Pärast rääkisime Maarjamaa saatusest. Maarjast rääkides meenutasime hea sõnaga Karl Vainot, kes käskis "pjuhade puhul tõmada libud vardasse". Siis naersime, kuidas üks väidetava Solikamski väidetava grupeeringu väidetav liige olevat eesti keele eksamil teatanud, et Kalevipoeg algab ridadega: "Anna kannel sija, vana mun!"

Siis käis kõik väga äkki. Vaim tuli peale. Ma võin siin ainult proovida taastada meie tormakate geniaalsete ajude leidlikke hingestatud käike.

Vaino tõi meelde lipu. Solikamsk tõi meelde BMW. BMW tõi meelde ühed matused, mida peeti Vene tänava vene kirikus. Matustega tuli meelde Ekspressis avaldatud foto, kus matuserongkäigu kolmas auto oli Opel. Mille numbreid ei olnud registris. Kapoga seoses tulid meelde jõustruktuurid. Mis tõi meelde salastatuse. Mis tõi meelde Eerik-Niiles Krossi. Mis tõi meelde Estlandi, mis tõi meelde Tarandi, mis tõi meelde ristilipu. Kust jõudsime jälle matusteni, hauaristini, ja sel hetkel saigi kõik selgeks.

1621. aastal maeti Läänemaale Kullamaa kiriku aeda üks eesti soost tegelane, kelle haual on ratasrist. See on eesti vanim rist. Ristil on kiri SITT A KODT MATZ. Rahvas räägib, et Sitakoti Mats oli tubli mees, käis igal pool ringi, suur kott kaasas. Ja korjas muudkui hobusepabulaid. Millega väetas põldu. Mille tulemusena kasvatas kogu aeg palju vilja. Mille müümise tagajärjel muudkui rikastus. Mille tõttu jaksas kinkida Kullamaa kirikule kroonlühtri. Tänu millele leidis kiriku eestseisus olevat võimalik ta matta kiriku aeda. Kuhu, nagu teada, muidu matsil lootustki ei olnud saada.

Vot selline tubli mees oli Sitakoti Mats. Ja just selline peaks olema Eesti märk. Kõik komponendid, mida eestlased enda juures tähtsaks peavad ja mille üle uhkust tunnevad, on olemas: ajalugu, ajalugu, töökus, töökus, töökus, valehäbi puudumine seoses oma matsi päritoluga, rikkus ja ka sakste hulka kuulumine. Surnuna, seda küll, kuid parem lootusetult hilja kui mitte kunagi.

Hans joonistas ratasristi kiiresti salvrätikule, et meie idee ei ununeks. Ja vaadates Eesti märki paberil, saime me kohe selsamal hetkel aru, et ratasmärk on Eesti võimalus. Ratasmärgi kasutuselevõtt viib Eesti automaatselt BMW ja Mercedes Benziga ühte kategooriasse. Just sinna liigasse, kuhu Eesti ka vaieldamatult täie õigusega ajalooliselt kuulubki. Meie märk annab edasi kõike seda, mida me tahame - saksalik täpsus, luksuslikkus, kvaliteet, prestiizh, võimsus, seksikus. Sinimustvalge ratasrist kirjaga Sitt a Kodt Matz oleks ka meie valgel lipul.

Kohe, kui meil oli eesti märk teada ja eesti brändi olemus selge, mõtlesime Hansuga välja ka eesti brändi reklaamistrateegia. Märk annab edasi usaldusväärsust. Reklaam peab rõhutama elurõõmu.

Jällegi aitas meid Bayerische Motoren Werke AG tehtu. Ja nimelt - kui sa tahad tänapäeval inimestega kõneleda, siis tee film.

www.bmwfilms.com on lehekülg, kus on viis lühifilmi, mis tutvustavad BMW autosid. Rezhissööride nimed räägivad ise: John Frankenheimer, Ang Lee, Wong Kar-Wai, Guy Ritchie, Alejandro Gonzalez Inarritu. BMW tellis need filmid ja maksis kinni.

Eeskujusid on veel: Uus-Meremaa, kus filmiti 600 miljonit dollarit maksnud kolmeosaline saaga "Sõrmuste Isand", nimetas ametisse Sõrmuste Ministri. Kellele anti 40 miljonit dollarit, et tutvustada selle suurejoonelise linateosega koos ka Uus-Meremaad.

Mida peaks konkreetselt tegema Sitta Kodt Matzi rahvas? Väga lihtne. Meie eesti brändi slogan ehk matsikeeles hüüdlause oleks "Tõeline elurõõm!".

Kuna meil ei ole võimsat loodust, mida keegi võiks mõnes suurejoonelises muinasjutufilmis näidata, ning meil puudub elementaarne infrastukuur, et mõni filmikompanii siia midagi filmima tuleks, ning kuna meie maksusüsteem ei soodusta kuidagi filmide tegemist, ning kuna meie kliima on nii hull, et siin saaks filmida vaid Ursula Le Guini "Pimeduse pahemat kätt", ning kuna Eestimaa küla on meile väidetavalt liiga tähtis, et me selle mõne action-filmi pärast õhku laseks ja maha põletaks, siis jääb meile vaid kaval ja lihtne tee. Tuleb end reklaamida juba olemasolevate filmidega.

Kujutate ette Time'is ja Newsweekis reklaami, kus seisab Arnold Rüütel. Pealkiri: "Selline president. Vanem, vapram, vaimukam kui Frank Drebin! Kujutate ette, milline on see maa?!" Reklaami all logo - Sitt a Kodt Matz. Slogan: "Tõeline elurõõm".

Või siis mäletate filmi "Austin Powers II"? Mäletate neid väljaheitenalju? Mäletate kurja tegelast Fat Bastardi? Noh, ma usun, et ka selleteemalise reklaami mõtleks üsna lihtsalt välja, sest sobiv prototüüp on ju olemas.

Järgmised sammud: peatada märgi, brändi ja lipu ümber sebimine ja rahakulutamine. Kõik on ju tehtud. Ülekanne Hansule (tal on raha vaja, ta ostis ju endale ajalehe, ja lehed on tänapäeval nii kallid), ülekanne mulle.

Ja kui järgmine kord mingi üldrahvalik segadus tekib, tulge kohe otse küsima. Ärge häbenege. Üks Eesti. Maarahva mured on meie kõigi mured. Seniks aga puhake rahus.

P. S. Suur tänu EELK Kullamaa koguduse õpetajale Ants Leedjärvele, kes Sitt a Kodt Matzi loo detaile aitas täpsustada. Ja kes rääkis ka, et rannarootslaste arvates on ristil kiri: "Siin on Jumala juures Mats".