Eeslastest juveeliröövlid Itaalias.

Röövretkel eestlased rabasid Itaalia parimatest äridest miljonite eurode eest ehteid, juveele ja kelli. Mitmed rüüstatud kauplused hoiavad nüüd ust lukus nii päeval kui öösel.

Via Roma läbib miljoni elanikuga Torino linna otsekui maagis välgatav kullasoon — just selle värskusest läikiva tänava äärde on koondunud parimaist parimad poed. On veebruari viimane esmaspäev ja taevas Põhja-Itaalias kevadiselt sinine ja kõrge, kuid ikkagi hakkab mul Via Roma ja Via Cesare Battisti ristmikul seisatades halb. On piinlik ja häbi, sest eestlased on siin olnud enne mind.

See pole mingi soe hemingwaylik “igas-sadamas” tunne. 14. juunil 2005 astusid Via Roma 28 asuvasse Astrua juveeli- ja kellapoodi sisse kaks pentsikult rõivastunud meest. Turvakaamera kell näitab 11.07, kui nad sisse tormavad, meenutades oma odavate päikeseprillide ja silmini tõmmatud mütsilodudega pigem Õllesummeri hernehirmutisi kui inimesi. Kuid tähtsust omab vaid see, mis toimub eemal turvakaamera vaateväljast. “Move! Floor!” röögivad röövlid ja haaravad relvad.
Paar minutit hiljem on nad läinud; kaasas tohutu kogus luksuskellasid — läinud, haihtunud eredasse juunipäikesesse, jooksnud laiali kahte eri ilmakaarde. See on nii täiuslik rööv, justkui oleks seda samas kohas enne harjutatud.
Mis on ka tõsi.

Torino väärikaimate ostukohtade hulka kuuluvat Astruat olid eestlased käinud rüüstamas ka pool aastat varem, 13. jaanuaril 2005. “Sarebbero 150 i Rolex spariti” hüüatas ajaleht La Stampa, kirjeldades uskumatu kiirusega toimunud kallaletungi, mille tulemusena viidi poest ära 508 888 euro eest kaupa. Röövi, mille üksikasjad — kiire sissetung, püstolite ja raudkangidega ähvardamine, puises inglise keeles röögitud käsud ning põgenemine mitmes suunas — on andnud hiljem põhjuse kõnelda Eesti stiilist, kindlast käekirjast.

Uskumatu sai teoks 2006. aasta 9. juunil, kui Ida-Euroopa pätid õnnetu saatusega Astruat kolmandat korda väisasid — seekord hilisel pärastlõunal. Nüüd oli stsenaarium veidike teine, sest esimene noormees, kes kella nelja paiku poe ukse taga kella annab, on hästi riides — oma edeva valge ülikonnaga näeb ta välja peaaegu nagu päris klient. Ent ikkagi on tollele heledas pintsakus siilipeale ukse avamine poodniku jaoks saatuslik eksimus, sest libakunde kannul tõttab kohe sisse juba äratuntavas vormirõivas baltikumi bandiit, mütsilodu peas nagu Freddy Kruegeril.
Võib vaid ette kujutada poodniku tülgastust ja õudust, kui taas kord haaravad mõlemad välja revolvrid (Itaalia karabinjeeride sõnul pole küll siiani selge, kas röövides kasutati päris- või mängurelvi), ent seekord tekitab miski tõrke — ilmselt on röövlitel olukorra kontrollimiseks poes liiga palju inimesi.

Valges ülikonnas kaak vehib enda ümber vihaselt relvaga, kuid mütsiloduga kaaslane viipab juba ukselt: lähme! Ja pauku ei tule: paarkümmend sekundit pärast röövi algust on eestlased ilma saagita minema jooksnud. Mõni minut hiljem saabuvad karabinjeerid.

Tänaseks on Astrua muutunud. Vanamoodsa uhke klaasaknaga uks on kolme röövi järel asendunud kitsa, tumedast turvaklaasist pöördlüüsiga, millest mahub läbi vaid üks siseneja korraga. Esmaspäeval, puhkepäeval, katab kogu vitriinipinda lisaks tihe vaskne võre. Ning siiski pole Astrua poe omaniku härra Ricci käsi kolmekordsest rüüstamisest hoolimata käinud nii halvasti kui Gallazzi poe bossil eemal Anconas, kes 22. juunil 2004 püüdis Eesti pättidele vastu hakata. Talle valati karistuseks lihtsalt raudkangiga vastu pead.

Itaalia on Eesti röövlibandele olnud suhteliselt värske avastus. Ühena esimestest kordadest külastasid Maarjamaa mehed siinseid poode 23. aprillil 2004, valides saagiks Genovas asuva Montres & Bijoux’. Ilmselt oli saapasääremaa luksuskaupluste rohkuses midagi imponeerivat, sest kahe aastaga korraldasid eestlased tervelt 15 röövi. Nad riisusid Ferraras ja Padovas, Modenas ja Bolognas, Riminis ja kenas Veronas, kukutades suure innuga esikohalt oma varasema rüüstamislemmiku Saksamaa, mille poode oli vägistamas käidud 13 korral.

Ikka ja jälle paiknes väljavalitud objekt mõnes turistidest üleujutatud linnas, kus massi sisse sulandumine kerge. Ja konspiratsioonist hoolisid eestlased väga: kui eeltööd tegema minnes võeti “puhkusereisile” mõnikord kaasa isegi naisi ja lapsi, siis pärisröövi puhul läheneti ohvrile diskreetselt, korraga mitmest ilmakaarest.

“Kolm meest saabusid Itaaliasse ­Eurolinesi bussiga läbi Läti, sellal kui neljas lendas Frankfur­di kaudu Rooma ja tuli sealt Firenzesse Eurostari rongiga,” kirjeldab Firenzes toimunud röövi ajalehe La Repubblica ajakirjanik Pietro ­Colapricio. “Viies ja kuues tulid Blue Horizoni laeva ja üüriautoga Kreekast Igoumenitsa linnast.”

Järgnes kolme-neljapäevane sisseelamisperiood (tähtsamad ninad neljatärnihotellides, lihtsam tööjõud mõnes odavamas majutuskohas, sageli röövimispaigaks valitud linna lähinaab­ruses) ning ühel järjekordse ­poodniku jaoks väga mustal päeval kordus kõik 140–200 korda Euroopas läbi proovitud stsenaariumi järgi: esimene siseneja blokeeris teiste eest raudkangiga luksuskaupluse ukse ning pärast mõneminutilist raevukat rüüstamist söösteti sitapritsmetena laiali, taskud Razziano kalliskividest ja kelladest pungil — igaüks eri põgenemisteed pidi, ise ilmakaarde.
Esines juhtumeid, kus esimesed röövlid veetsid enne alustamist poes ringi luusides üle poole tunni. Just nii rööviti Milanos eksklusiivsel Via della Spigal paiknevat Tiffany & Co poodi, kus kahel korrusel asuvaid lette täidavad plaatina ja valge kuld.

Ilmselt odavaim müügil olev ese on siin 75euro­ne valge portselanist hoiujänes, mille keha kaunistavad väikesed pärlmuttertäpid. Kuid see mustas ülikonnas kaak, kes 2004. aasta 12. märtsil kell 17.09 poeuksest sisse astus, ei otsinud mingit jänest. Ta uuris enesekindlalt päriskaupa seni, kuni ka teised asjaosalised olid kauplusse imbunud. Püstolid haarati välja alles 17.41.
On tõsine ime, et ükski Tiffany & Co müüja minu sisenemise peale häirenuppu ei pressi. Oma musta jope ja läptopikotiga ei sulandu ma selle väärika poe klientide hulka — jõukad abielupaarid, allavajuvais disainerteksades miljonärivõsud, täitesüstidest ülespumbatud huultega 70ndates prouad — just kuigi hästi.

Kui jõuan keldrikorrusel olevasse ostusaali, hüppab ehmunult posti taha vaid üks külastajatest. Ent otsus tuleb poe juhtkonnalt ruttu: toimunud röövi kommenteerib ainult Tiffany & Co PR-osakond New Yorgis. Sama hästi võiksin paluda Elizabeth II-l usalduslikus vestluses meenutada neid tundeid, mis valdasid teda prints ­Charlesi ja Diana lahutusplaanidest kuuldes.

Duomost sajakonna meetri kaugusele jääv Verga kellakauplus paikneb paljukäidavas kohas. Vitriinis puhkavate hõbedaste Cartier’ kellade ja uuride kutse oli siiski nii vastupandamatu, et 23. aprillil 2004 käisid Baltikumi röövlid puistamas ka seda elava liiklusega tänava ­ääres asuvat poodi.
Olukorda hindama saabus paks taanduva juuksepiiriga t umedas ülikonnas mees kell 11.52 — ilmselt kõige esinduslikum eksemplar, mis Eesti pättidel seekord oli poodniku eksitamiseks välja panna –, kuid paksu kiilaka järel traavisid kell 12.11 sisse ka musta töö tegijad, peas juba tuttavad rahvuslikud mütsilodud.

Pole ime, et poe omanik sinjoor Verga ei soovi röövi meenutada. Vabandav müüja tuleb tagasi teatega, et härra Verga soovitab kommentaare küsida politseilt.

Milano poolsõjaväestatud karabinjeeride kuriteojuurdlusosakonnas hõljub tihe suitsuving. See tuba on pärit otsekui mõnest vana kooli maffiafilmist, kus seinal ripub õnnistegija ning konisid tuubil vasktuhatooside taga murravad kurjategijate tabamise küsimuses pead erariietes detektiivid.

Europoli “Operatsioon Baltikumi” raames vaatasid just siin tuhandeid (Itaalia ajalehtedes räägitakse 111 000st) kõneväljavõtteid ja reisijanimekirju läbi karabinjeerid Chimico, Riccio, Spartaco, Otello ja Donnie (pseudonüümid, mille all esinetakse ka Itaalia meedias). Ning enam kui kaks aastat kestnud jälitustegevus kandis vilja — 35st “banda degli invisibli” (nähtamatute jõuk) liikmest vahistati läinud teisipäeval 32.

Me joome karabinjeeride püstijalabaaris espressot. Habemik mustas vestis karabinjeer peaaegu särab oma tassi kummutades: kui Eesti sulid Itaaliale välja annab ja kohus süüdimõistva otsuse teeb, ootab neid ees 5–15 aastat vanglat.

Mind lohutab kummalisel kombel aga üks teine karabinjeeri välja käidud number: et Milanos röövitakse pankasid ja poode keskmiselt viis-kuus korda igas päevas.