Foto: erakogu

Ahmed* (30) istub Jordaania pealinnas Ammanis haiglavoodil. Tema parem jalg on olnud vigastatud juba aasta aega, nii et ta on oma olukorraga üsna harjunud – teeb nalja, tahab intervjuu kestel ajakirjanikuga pilti teha, näpib telefoni, kõneleb arstiga. Ta võib korraga tegeleda mitme asjaga ja samal ajal säilitada tähelepanu kõige ümbritseva suhtes.

Ahmed räägib Süüria sõjas toimuvast iseenesestmõistetavusega, justkui oleks see midagi igapäevast. Arusaadav – see oligi tema elu. 1996. aastal sõjakolledžisse astunud noormees tegi pärast bakalaureusekraadi saamist karjääri Assadi armees. Ta räägib Ekspressile oma loo.

Miks sa Süüriast põgenesid?

Pooleteise aasta eest jooksin Assadi armeest üle Süüria Vabastusarmeesse, mille ridades võideldes sain Lõuna-Süürias Kalašnikovist kuulitabamuse jalga. Tundsin, nagu oleksin saanud elektrilöögi, ja minestasin kohe. Enne veel kuulsin oma luude murdumise häält. Paljud vabastusarmee võitlejad said kuulitabamuse, mitmed mu ümber surid.

Mind toimetati Süüria välihaiglasse, kus mulle tehti operatsioon ja sääreluu külge paigaldati alumiiniumvarras.

Siis põgenesin oma nõbu passiga Homsi, kus olin oma vanemate juures varjul. Kui kas või üks sõdur oleks meie maja uksele koputanud, oleksin praegu surnud. Jordaaniasse aitasid mul põgeneda vabastusarmee võitlejad.

Praeguseks olen olnud aasta aega vigastatud ja ma pole saanud oma jalgadel kõndida. Varras opereeriti siin haiglas välja.

Miks sa otsustasid mässuliste poole üle minna?

Kodusõda oli kestnud kaheksa kuud, kui lahkusin. Aleppos töötades olime sunnitud saatma rakette Ghuta, Al-Sharkiyya, Misraba, Harasta ja Zamalkehi linnadesse. Pidime takistama võitlejate teed Damaskusesse. Aga ma ei teadnud, kuhu need raketid on täpselt suunatud. Ma ei teadnud, kas need raketid võivad tappa tsiviilisikuid, lapsi, naisi.

Assad ei lase oma sõdureil meediat kasutada. Neil on väga vähe informatsiooni, ainult käsud. Selle infopuuduse pärast ma ei tahtnudki enam selles osaleda.

Assadi armees töötasin suurtükiväes kaptenina ja vastutasin selle eest, mida, millal ja millega rünnata – mul oli režiimi armees väga kõrge staatus, minu alluvuses oli sadu sõdureid, autosid, relvi. Ühel päeval tuli mu juurde kõrgem ülemus ja ütles, et mine Daraasse suurtükimasinaid paigaldama, et peatada sealsete “terroristide” tegevus, nagu nad ütlesid. Ma lihtsalt ei saanud seda enam teha.

Kui käisin Homsis ja nägin, kui palju inimesi on tapetud ja et mu kodu on purustatud, siis mõistsin, et see on vale, et hommikul ülistan Assadi ja õhtul lähen koju ja näen, et on toimunud genotsiid.

Milline oli sinu roll Süüria Vabastusarmees?

Süüria Vabastusarmees töötasin Damaskuses, kus spetsialiseerusin suurtükirelvade autode külge ehitamisele. Aasta tagasi oli periood, kus Damaskuses kukkusid iga päev alla helikopterid ja lennukid, mis lasti alla minu ehitatud suurtükkidega. Ühe sellise suurtükirünnaku ajal saingi vigastada.

Kuidas on vabastusarmee üles ehitatud ja kui tugevad nad on?

Igas piirkonnas on inimesi, kes on asunud režiimi vastu võitlema ja nimetavad end Süüria Vabastusarmeeks. Need on tavaliselt väiksemad grupid, mis kuuluvad omakorda suuremate rühmituste alla, kes neid rahastavad. Mina töötasin mitme grupeeringuga, mis tegutsesid Süüria Vabastusarmee all, ja osalesin nende rünnakutes Daraa all. Näiteks vallutasime seal armee lennubaasi number 38, kus oli sadu rakette, millega lennukeid alla tulistada. Kahjuks me ei osanud neid lukust lahti teha ega neid kasutada.

Süüria Vabastusarmee suur probleem on see, et nende tegevus pole organiseeritud. Paljud võitlejad on väga vaesed, varastavad ja röövivad vabastusarmee nimel ka siis, kui nad tegelikult ei kuulu nende sekka.

Assadi sõjavägi on Süüria Vabastusarmeest palju tugevam ka seetõttu, et mässulistel pole salajasi koode ega sümboleid, mille abil omavahel suhelda. Kõikidest plaanidest räägitakse mobiiltelefoni teel nagu tavaliselt ja nende juttu on režiimil lihtne pealt kuulata.

Mässajate peamine relv on Kalašnikov. Meil on ka pomme ja mõned relvad, millega lennukeid alla tulistada, kuid varustus ja võitlejate ettevalmistus pole siiski kiita. Meie tugevus on aga see, et meid on palju. Kui isal on poeg tapetud, läheb ta sinna võitlema. Kõigil on üks eesmärk – hävitada režiim.

Millised on Assadi võimsaimad relvad?

Töötasin lühikest aega Damaskuses armee relvade büroos, kus meil oli tonnide viisi napalmi. Kui seda segada bensiiniga, võib see kuumeneda kuni 2000 kraadini ja see sulatab kõik, mis sellega kokku puutub. Assad on seda juba kasutanud – Aleppos. Ma nägin seda oma silmaga.

Armee tõi ka tuttuusi pomme Hiinast ja Venemaalt. Kui ma Daraas Süüria Vabastusarmee heaks töötasin, tulistati kahurist mürsk, mis 100 meetri kõrgusel plahvatas. Sealt tuli välja palju üliteravaid teri, mis läbistasid inimkeha momentaanselt.

Damaskuses ja selle ümbruses kasutatakse ka mürgitatud kuule. Nende kahjustuste vastu ei aita mitte mingid antibiootikumid. Need organid, kuhu mürgitatud kuulid sisenesid, pidi alati välja opereerima. Ma nägin seda välihaiglas, kus mind ennast raviti.

Assadi kõige olulisemad ja peamiselt kasutatavad relvad on aga MiG lennukid, mis kannavad umbes 250–500 kilo laskemoona. Need on vanad Nõukogude Liidu lennukid, mille Assad venelastelt ostis. Varuosi ostetakse sisse Venemaalt.

Assadi armee ja režiim seisavad püsti ainult raha toel. Kui Venemaal oli relvi, mida müüa, siis Assadil oli alati raha laual valmis juba enne relvade saabumist. Nüüd on režiimil raha vähem ja relvi enam nii palju sisse ei osteta. See võis ka olla üks põhjuseid, miks Assad keemiarelvad käiku lasi.

Kui hästi on Assad varustatud keemiarelvadega?

Mina tean kaht tüüpi keemiarelvi: üks gaas, mis haihtub päevaga, ja sariingaas. Meile peeti armees selle kohta loenguid – sariini võib lasta õhust ja maalt. Assadil olid need olemas juba enne 1990ndaid, ta hoidis neid Saudi Araabias ladudes. Assadi armeel on ka teadusuuringute keskus, kus keemiarelvi arendatakse.

Põhjus, miks Assad otsustas keemiarelvi kasutada, oli esiteks see, et Süüria Vabastusarmee oli sammu kaugusel Assadi armee 4. sektori purustamisest. Olukord oli kontrolli alt väljunud, õhujõud ei sihtinud piisavalt hästi ja ta otsustas käiku lasta keemiarelva.

Teine eesmärk on Lääne provotseerimine: ta tahtis näha, kuidas Lääs reageerib. See oli tegelikult üsna marginaalne löök – oleks ta tahtnud suuremat kahju põhjustada, oleks ta vabalt võinud terve linna maatasa teha.

Uue info järgi, mida olen Süüriast kuulnud, liigub Assadi armee ranniku äärde. Ta paigutab seal keemiarelvi ümber ja proovib USA rakettide sihikuid ümber suunata.

Kui suur on Assadi armee?

Armeest on palju inimesi üle jooksnud ja nende read on jäänud hõredamaks. Ma küll ei tea täpseid arve, aga see oli väga suur armee, sest Assad investeeris palju raha selle ülesehitamisse.

Küsimus on selles, et kust nad toovad uusi inimesi sõdima. Mina küll ei kohanud inimesi Iraanist ja Hezbollah’st, aga tean, et nad on seal. Kohtasin venelastest kõrgeid sõjaväelasi, kes ei osanud isegi araabia keelt. Need olid kindralid, kes jagasid Assadi armeele teadmisi sõjapidamisest.

Armeesse võetakse võitlema ka väga vaeseid noormehi. Iga Süüria mees peab kolme aastaga läbi tegema sõjaväeteenistuse, nii et iga noormees teab, kuidas kasutada relvi. Vaesunud poisse kasutatakse niimoodi ära. Need on nõrgad hinged, kes teevad seda raha pärast.

Assadi armee on kurikuulus piinamiste pärast. Oled sa ise selle tunnistajaks olnud?

Armee kasutas väga palju piinamise viise. Näiteks vangide käeraudadega lakke riputamine ja nende pihta tulistamine. Neil olid puurid, millega augustati inimeste kehi. Emotsionaalselt kõige raskem oli see, kui naisi vägistati isade ja abikaasade ees. Sama tehti ka meestega. Mina ise nägin ruutmeetrisuurust kongi, kus oli väga ere valgus ja väga-väga vali muusika. Nii hoiti inimesi magamata kümme päeva.

See oli ka üks põhjuseid, miks ma Assadi armeest põgenesin. Kui inimesi piinati, sain aru, kui odav on nende jaoks inimese elu. Ma ei suutnud taluda, et ma ei saa nende inimeste abistamiseks midagi teha.

Kui raske on sõduril poolt vahetada?

Minul oli võimalus põgeneda üsna revolutsiooni alguses ja see polnud suur probleem. Aga kui mu vend tahtis varsti pärast seda armeest põgeneda, siis üks sõdur reetis ta ja vend arreteeriti kohe.

Praegu on aga ülejooksmine normaalne. Muidugi on juba ainuüksi sellest mõtlemine hirmutav. Sest kui sind kinni püütakse, siis hakatakse sind piinama. Surm on sellest parem.

Kas ka mässajad piinavad vange?

Jah. Aga kui võrrelda piinamise määra, siis kui Assadi armee asuks 100 protsendi peal, oleks vabastusarmee 10 protsendi juures. Süüria vabastusarmee piinas ainult neid, kes tegid midagi halba lastele või naistele.

Kuidas Assad suudab sõdurite motivatsiooni üleval hoida? Pole ju lihtne tappa oma rahvuskaaslasi, sugulasi ja vendi.

Sõjaväes on iga päev filmitunnid, kus näidatakse sõduritele videoid. Näiteks sellest, kuidas terroristid neid ära tappa tahavad. Neile öeldakse, et tapke nad enne, kui nemad tapavad teid. Näiteks üks video Süüria Vabastusarmeest, kus mässulised avavad ühe sõduri rinna, võtavad välja ta südame ja teevad sellest fotosid, just nagu tahaksid seda hammustada. Režiim on väga professionaalne faktidega manipuleerimises.

Meile tehti totaalset ajupesu ja pandi uskuma, et need teised võitlejad on terroristid, kes seavad meie riigi ohtu.

Kas USA õhurünnakutel oleks potentsiaali Assad kukutada?

Usun, et Assad kasutab ameeriklaste rünnakut enda kasuks ära. Ilmselt tapab ta selle varjus oma karmimate relvadega palju tsiviilisikuid ja mässulisi. Ja pärast ütleb, et vaadake, USA pommitab teid! Muidugi ma tahaks loota, et sel on positiivsed mõjud, aga kahjuks ma väga ei usu sellesse.

Ma ju tean, kuidas Assadi armee töötab. Nii nagu neil on ametlik militaarbaas, on neil ka baas tsiviilisikute seas, see tegutseb tsiviilriietes ja kõikjal. Nad on nagu ämblikuvõrk tsiviilisikute vahel.

Ja kohe pärast seda, kui nad kuulsid rünnakust, tühjendasid nad kõik militaartsoonid, mida USA pidi ründama. Kui ameeriklased ütlevad, et nad ei ründa neid kohti, kus on keemiarelvad, ja kogu sõjavägi on nüüd tsiviilisikute vahel, siis mida nad üldse ründavad? Tühje hooneid?

Kõigest hoolimata toetan USA rünnakut. Ma ei usu, et režiimi saab kukutada demokraatliku poliitilise lahendusega, sest Assadi režiim ei tee koostööd ühegi demokraatliku osapoolega. See aga tähendab relvade ja jõuga sekkumise vajadust.

Mis saab juhul, kui USA Süüriat siiski ei ründa?

Kuni 2014. aasta valimisteni jagab Assad Süüria kodakondsust nii paljudele šiiitidele kui võimalik. Ta soovib sellega tagada, et sunniidid lahkuksid riigist ja šiiidid valiksid ta uuesti riiki valitsema. On olnud päevi, mil kodakondsus anti 3000 šiiidile. Kui ta jälle võimule saab, kestab sõda veel aastaid.

Ja ma usungi, et see sõda jätkub vähemalt järgmiste valimisteni. Olen kindel, et Bashar valitakse uuesti. Ja kuna kumbki pool ei võida ega kaota, siis see kõik jätkub. Sõjaväelasena usun, et kui NATO otsustaks sekkuda, saaksid nad kahe tunniga kogu sõja lõpetada. Siis oleks see läbi.

Ahmed ei ole veel otsustanud, mis temast edasi saab ja kas ta naaseb Süüriasse. “Kui selgub, mismoodi Süürias asjad edasi arenevad, siis otsustan. Praegu ma ei taha otsustada. Ma arvan, et see sõda jätkub.”

* Mehe palvel on tema nimi muudetud.

Intervjuu ilmus 5.septembril 2013


Pere jäi maha

“Mu perel ei õnnestunud riigist põgeneda, nii et nad püüavad end seal peita ja ellu jääda. Elu on seal väga raske ja kõik on väga kallis, hinnad on kuus korda tõusnud. Süüria oli ju varem üks suuremaid juurviljade ja puuviljade tootjaid ja eksportis neid teistesse riikidesse... Ja nüüd pole inimestel süüa.”

Sõjaväelase palk

“Assadi armees sain palka 22 500 naela (133 eurot), tavasõdur sai 11 500 (68 eurot). Tundsin ennast alati selle pärast halvasti. Olgugi et ma õppisin neli aastat sõjakoolis.

Vabastusarmee poolel sõltub palk konkreetsest grupist, aga midagi pole läbinisti organiseeritud. Viimases grupeeringus, kus töötasin, sai abielus mees 11 000 naela (65 eurot), vallaline 6000 (35 eurot). Enamasti aga Süüria Vabastusarmees palka ei maksta. See sõltub väga palju konkreetsest grupeeringust, et kas on leidnud mingi finantseerimise või ei.”


Luurajate tund

Peterburis algab täna maailma juhtivate riikide G-20 kohtumine. Tõenäoliselt varjutab seda vaidlus Süürias toimuva üle. Võib ennustada Barack Obama ja Vladimir Putini teravat vastasseisu küsimuses, kas Bashar al-Assad on süüdi keemiarelva kasutamises ja kas ta väärib karistust, mida nõuavad USA ning Prantsusmaa. Kolmapäeva hommikul üllatati maailma teatega, et Putin olla Süüria küsimuses Obamale-Hollande’ile justkui sammukese vastu tulnud. Putin ei välistavat al-Assadi ründamist, aga seda kahel tingimusel: esiteks peab andma oma nõusoleku ÜRO Julgeolekunõukogu (mis on ülimalt ebatõenäoline) ja teiseks peab al-Assadi süü olema raudkindlalt tõestatud.

Kogu senine tõendusmaterjal polevat Putini arvates üldsegi veenev.

Peterburi kokku tulnud riikide juhid löövad lauale oma luureteenistuste kokkupandud toimikud ja hakkavad neid võrdlema.

Mida võib ette tuua Venemaa president – ise kah vana luuraja – vaidluses USA, Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia (kas ka Türgi ja Saudi Araabia?) luureteenistustega?

Esmalt rõhub ta loogikale. Al-Assadi vägesid olla alates kevadest saatnud lahinguväljal edu ning seega polnud neil mingit vajadust kasutada keemiarelva. Millele Lääne esindajad vastavad, et edu võis tal ju olla, aga mitte Damaskuse lähistel, kus olukord olnud al-Assadile hoopiski kriitiline.

See vaidlus lõpeb viigiga (tulevikus jäävad juba ajaloolased selle üle piike murdma).

Teiseks väidab Putin, et Vene luure andmetel on nn Süüria Vabastusarmee koosseisus võitlev terroristlik rühmitus al-Nusra Rinne (al-Qaeda võrse) proovinud selle aasta jooksul oma salalaborites keemiarelva toota ning et Türgi võimud vahistanudki 30. mail nende territooriumil al-Nusra võitlejad, kellelt leiti kaks kilogrammi sariini.

Mille peale Lääne esindajad teatavad, et sariinil ja sariinil on vahe. Põrandaaluses laboris n-ö põlve otsas toodetud gaasil puudub teatud stabiliseeriv element, mis on olemas tööstuslikult toodetud gaasil. Damaskuse lähistel teostatud rünnakus kasutati just seda “keerulisemat” gaasi. Järelikult tuli see al-Assadi varudest.

Mille peale venelased kergitavad kulmu ja teatavad, et nn Süüria Vabastusarmee ridades on Saudi päritolu terrorist (keegi prints) al-Habib, kes suutvat varustada oma võitlejaid just eelmainitud tööstusliku gaasiga.

Mille peale Lääne esindajad kergitavad omakorda kulmu ja ütlevad, et seda tuleb esmalt tõestada.

Ka see vaidlus lõpeb viigiga (ja läheb tulevikus ajaloolaste pärusmaale).

Sõna sõna vastu, ühe luure arvamus teise luure arvamuse vastu.

Kes on siis lõpuks head ja kes on pahad? See on juba usuküsimus. Või meediatehniline küsimus. Eesti meedia näikse ajavat Obama rida. Inshallah.

Andrei Hvostov