See on võimas kontrast õhuvärava ümbrusega, mida näeb maandudes või tõustes hästi lennuki­aknast. Lauskjal maal domineerib lopsakas, Eestistki tuttav võsa ja poripruunidelt "külavaheteedelt" näib asfalt kaduvat juba sada meetrit pärast maanteest väljahargnemist.

Ohtralt on romulaid, väikseid lagendikke, millel sadu või tuhandeid värvilisi autovrakke.

Autoäri tegi Detroidi rikkaks. 90 aasta eest, kui Fordi tehased hakkasid töötajatele lubama viiedollarilist päevapalka, reisisid üles põhja tuhanded õnnevajajad üle kogu maa. Suurim hulk neist tuli alt lõunast, mis selgitab Det­roidi rassilist eripära (mustanahalisi on linnas 82, valgeid 12 protsenti). Praeguseks on autoäri Detroidi taas vaeseks teinud. Motownist on saanud pankrotipesa ja Ameerika mõrvapealinn. Paik, kuhu pea keegi elama kolida ei taha.

Esimene eestlane, kellega Detroidis kohtun, on Agnes Postma. Agnes, umbes 30aastane naine, on Ameerikas veetnud kümmekond aastat. Temas on sedasorti entusiasmi ja heatahtlikkust, mis on sageli omane usklikele ja raamatupidajatele, kuid tegelikult on Agnes vanemaudiitor Rehmannis, suuruselt teises Michigani audiitorfirmas. Agnes juhib Fordi, sest kuna äi töötas Fordi heaks 35 aastat, sai naine "Fordi perekonna liikmena" sõiduki allahindlusega.

Me kihutame mööda võimsaid kiirteid - freeway'sid nagu uhkelt öeldakse Michiganis, kus sõit maanteel olnud alati prii - ning lõpuks annavad madalad pilvelõhkujad märku Detroidi kesklinna saabumisest.

Ja siis see vapustabki: tühjus.

Detroidi kesklinnas on tänavaid, kus kaht jalakäijat võib ka keskpäeval teineteisest eraldada 200 meetrit. Neutronpommi plahvatamise järgset meeleolu süvendavad suured lopsakat heina täis kasvanud platsid, mis asuvad sageli otse majade vahel. Siis rohkelt okastraati, veidi lopsakat võsa ja seejärel punane telliskivimaja, pealtnäha sajand või enam vana. Aknad katki, seinal juba koltuma hakkav kinnisvarafirma reklaam. Kunagi paremal ajal hakati tema müüride vahel ehitama moodsat elumaja. Nüüd on plaan pooleli ja kes teab, kas kinnisvarafirmagi enam alles on.

Joome Agnese ja tema kolleeg Ryan Krausega kohvi Marriotti hotellis. Kaugel akna all voolab lai jõgi; kohe teiselpool tüünet vett laiub Kanada. Krause sõnul on siiani tema klientidest pankrotti läinud vaid kaks firmat, kuid paljud on "piiri peal". "Just see nädal pean helistama ühele, kes tarnis GM-ile varuosasid, et näha, kas nad on still around."

Boonused, mis langesid osaks Motowni kolme võimsaima ettevõtja - Fordi, GM-i ja Chrysleri - töötajaile, oleks ilmselt raske kujutada ette isegi Skandinaavias, rääkimata Eestist, kus töötajatele on enamasti antud vaid niipalju, et kehatemperatuur lund sulataks. Lisapuhkused ja sportimisvõimalused, tasuta silma- ja hambaravi ka pensionieas (GM kaotas selle soodustuse 1. juulil 2009 ja suid täideti Krause sõnul kroonidega viimase päevani - aut). Nagu kirjutas aprillis ajakiri New Yorker, olid võimsad ametiühingud töötajate vallandamise teinud nii raskeks, et kui aeg polnud enam väga hea - ja Ameerika autotootjad on olnud raskustes sajandi algusest saadik - , olid hiidfirmad sunnitud jätkama tootmist, teades hästi, et ülemääraseid masinaid kasumiga maha müüa ei õnnestu.

Vahel, mainib New Yorker, veetis rakenduseta personal aega vaid ristsõnu lahendades, saades ikkagi edasi peaaegu täispalka, mis ületas liinitöölistel 30 dollarit tunnis (autotöölise pidamise kogukulu hinnatakse tunnis 80 dollarile - aut).

"Need, kes töötasid autotööstuses, teenisid rohkem kui Agnes, kes ometi on väga hästi haritud," tõdeb Krause ja audiitor Agnes noogutab kurvalt. Kombinatsioonis Jaapani autotootjate võimsa pealetungiga polnud siit kaugel 17. veebruar 2009, mil GM ja Chrysler üheskoos Valgele Majale teatasid, et vajavad ellujäämiseks 23 miljardi dollari suurust abipaketti.

Taevas on hall, siin-seal torkavad silma kinnilöödud akendega kiirsöögikohad. Agnes püüab entusiastlikult rääkida asjadest, mis Detroidis on head. Det­roit Symphony Orchestrast, mida veel mõne aja eest juhtis Neeme Järvi, pesapallimeeskonnast Tigers (mis, tõsi küll, viimasel ajal enamiku mänge kaotanud); asjaolust, et Detroiti ümbritsevad imelised järved ja mõned USA kõige rikkamad maakonnad, kus maksavad makse maksvad autotööstuse valgekraed.

Kuid kui palun Agnest, et ta viiks mind vaatama maju, mis maksavad kuulsalt imevähe - märtsis 2009 kirjutas Chicago Tribune, et keskmine majahind Detroidis on langenud 7500 dollarini (ca 83 000 krooni) -, hakkab eestlanna ebalema.

"See kõlab imelikult," ütleb ta nõutult, "aga ega ma eriti julge minna Det-roidis linnaossa, mida ma ei tunne; võib sattuda mõnda väga halba naabruskonda."

Sest Detroit on murder capital of America (juunis 2009 selgus, et linna politsei oli mullust statistikat pehmendanud, kuid 339 ilmnenud tapmist lükkasid linna taas edetabeli etteotsa).

Sest, nagu tõdes Detroidi politseipealik Warren Evans 17. juulil, valmistavad aina enam muret drive-by shooting'ud, misläbi oma diivanil on vahel saanud surma terve perekond ("Siin tehakse maju ju vineerist ja kuulid tulevad otse läbi seina," tõdeb Agnes).

Detroidi eestlaste seltsi Kodu aseesimees Axel Peilil on kodus relv. "Minu kui perekonnapea amet on oma perekonda kaitsta," ütleb tüse ja joviaalne 40ndates mees. "Üldiselt ma teda kaasas ei kanna, sest eks see ole ebamugav ka - ainult siis, kui Detroiti lähen."

Veel kümmekond aastat tagasi armastas Axel koos naise Ingridiga rõhutada, et Detroidis nad elavadki, kuid linna maine halvenedes on abielupaar asjad ümber mõelnud. Nüüd eelistavad nad pärineda Michiganist, Farmingtonist.

Istume kaetud söögilaua taga (roheline salat ning grillvorstikesed) ning püüame rääkida meeldivatel teemadel - Detroidi väljavaated turismivallas, kasiinondus, filmitööstust kohalemeelitavad soodustused, Clint Eastwoodi uusim, Detroidis asetleidev linateos "Gran Torino" - kuid peagi on kokkutulnud eestlaste jututeemaks ekslinnapea Kwame M. Kilpatrick, kes valiti ametisse 31aastaselt, sattus korruptsiooni- ja tapmisskandaalidesse ning vabastati ametist mullu sügisel, kandes siis ära 120 päevase vanglakaristuse politseiniku ründamises ja ähvardamise eest.

"On's Detroidis on võimul demokraadid või vabariiklased," küsin ning Ingrid heidab mulle lõikava pilgu. "Kui tegu on mustanahalistega, siis võid arvata, mis parteisse nad kuuluvad," ütleb ta, hääl terav kui kööginuga.

See pole esimene kord, kui tunnetan Detroidis kahe rassi vahelisi eelarvamusi teravamalt kui üheski teises USA linnas.

"See kõlab natuke halvasti, " ebales Agnes oma kolimisplaanidest rääkides, "aga 95 protsenti õpilasi Southfieldis on mustanahalised. Põhimõtteliselt mul poleks midagi selle vastu, kui mu laps käiks koolis, kus musti ja valgeid on 50 : 50, aga ma ei taha, et ta peaks olema vähemus, ainus valge oma klassis."

Ma ei osanud öelda midagi mõistlikku ning nentisin, et kesklinn tundub väga puhas. Ja Agnes vastas: "Jah. Pole kedagi, kes ta mustaks teeks."

Detroit on USA kõige kiiremini surevaid linnu. Väljaränne hoogustus autotööstust tabanud tõve ägenedes juba 4-5 aasta eest ning kuigi koos äärelinnadega suuruselt veel USA 11. metropol, on city's elanikke nüüd vähem kui miljon (2005. aastal oli elanike arv kaks korda väiksem kui 1950ndatel).

See on ka kinnisvarakriisi peapõhjus. "Ühe dollariga müüdavatel majadel on sageli maamaksud maksmata ning majast on välja kistud nii torud kui juhtmed," selgitab Agnes.

"Minimaalne investeering, et taolist hoonet uuesti elatavaks saada, on 25 000 dollarit, kuid mida sa tolle majaga teed? Üürilisi on praktiliselt võimatu leida, kui maja asub halvas rajoonis."

Samal õhtul viivad Arp ja Ool Pärdi - kaks 90ndate algul Elu Sõna kaudu Eestist USAsse emigreerunud venda - mind vaatama mõningaid maju, mis realestate.yahoo.com'i andmeil saadaval 100 dollari või veelgi vähemaga.

Võtame vana auto ning linna kahtlase kuulsusega loodeosas hädamüügis olevaid hooneid otsides ei suuda ma jätta imestamata, kui väga meenutab Woodmonti avenüül või Longacre Streetil kõik Mähet või Muugat. Ainult need suured rohelise lehestikuga puud on võõrad, nagu ka vohav hein. Ja katkised katused, sisselöödud aknad ning mõnest majast väljavisatud kraam, mis nüüd vihma, tuule ja päikse käes vaikselt komposteerub.

Teeme aeglaselt ringe ning seltskond noorukeid seirab meid - sugugi mitte pahatahtlikult, ent siiski valvsalt. Ja Arp muutub murelikuks. Ühtäkki teeb ta järsu pöörde, sest kardab tänava eespool suletud olevat. See siin pole kant, kus ta tahaks tupikusse jääda.

Järgmisel hommikul sõidan rõõmsameelse mustanahalise taksojuhiga lennujaama. Louisianast pärit seenior unistab võimalusest kolida tagasi lõunasse, South Carolinasse kas või, sest Detroidi jäised talved pole vanaduses enam kontimööda. Kuid ta ei saa. Tal on Detroidis kolm maja, millistest kalleim soetati pangalaenuga 30 aastat tagasi 30 000 dollari eest. "Oleks imeline, kui nüüd saaks majast lahti 60 000 dollariga," unistab taksojuht. Kuid linnas, kus eelarvamusi ja hirmu on ohtralt, pole see lihtne. Mulle meenub korraga eelmisel õhtul eestlaste kogunemisel kuuldud lause, külm ja asjalik: "Mul üks tuttav ostis maja Howelli, mis on täiesti valgete linn, kus Klann vanasti kõvasti koos käis - täiesti sissekolitav maja oli 5000 dollarit ja maksud vaid 5600 dollarit. Kolm aastat tagasi maksid seal majad üle 100 000 dollari."

Olen taas Detroidi lennujaamas. Valgus sähvib kaht terminali ühendavas maaaluses tunnelis ning muusika tungib otse ajju - ärev ja stimuleeriv. Ja heasüdamlik mustanahaline ettekandja ütleb suitsubaaris, et kuigi ajad on pretty bad, tuleb ikkagi hakkama saada.

Kui Northwesti iidne DC-9 end õhku rebib, tutvun keskealise valge mehega, kes sööb mu kõrvalistmel soolapähkleid. Ta itsitab erutunult ja väänleb värtnana, tegemaks kindlaks, kas keegi ümbruskonnas istujaist tema märkusi p ahaks ei pane (küsimuses, mismoodi linn endale Kilpatricku taolise meeri sai, on kaasreisijal järgmine teooria: "See juhtub siis, kui kõik, kellel ajud on, linnast jalga on lasknud"). Ja siis räägime me taas kinnisvarast, noist majadest, mis mõnel puhul saadaval 100, 40, 25 või isegi 1 dollariga.

Ühtäkki pöörab rivi eespool istuv punasejuukseline naine pead - kuid väikse kasvu tõttu on üle seljatoe näha ainult ta krimpsus näo ülaosa: silmi, kuid mitte suud.

"Võta minu oma ära," ütleb ta, "ma oleks õnnelik, kui sa selle kas või niisama ära võtaks!"

Siis pöörab ta taas pead ja ma ei saagi teada, kas mulle on just äsja maja kingitud. Maja Detroiti, kõige kurvemasse linna, mida Ameerikas näinud olen.

Krister Kivi reportaaži ilmus esimest korda 24.juulil 2009