Aivar Juhanson

Dokumentaalfilm on noorest Kristinast ja tema lähedastest ju kunagi tehtud. Intervjuusid ning artikleid tema sporditegemise rõõmust ja valust oleme lugenud sadu ja sadu. Suurem osa Kristina võistlemistest on meil teleülekannete vahendusel või suusaraja ääres nähtud. Oleme tema võitude üle siiralt rõõmustanud, nappide kaotuste üle kurvastanud ning kaasa tundnud, kui meie suusapiigat on tabanud raskemad tagasilöögid. Kristina on staar, keda kõik teavad. Nagu ka seda, et tema treenerist isa ja ema on mõlemad endised tippsuusatajad. Ja õdegi. Tal on labradori tõugu koer ja maja Otepääl.

Just äsja nägime Kristinat, kui ta, pingutusgrimass näol, olümpiakulla poole rühkis, ja kuulsime, kuidas ta medalipeol palus president Arnold Rüütlil ennast lihtsalt Kikuks kutsuda.

Aga mis inimene ta on? Kas on raske olla staar, pidev tähelepanu keskpunkt? Kas on raske ebaõnnestumistest hoolimata taas tõusta ja asuda uusi eesmärke püüdma?

Kahjuks ei saa olümpiavõitjalt seda otse küsida. Võistlusprogramm on tihe. Aega pole. Ja ega vist soovigi mõtetega põhilisest - järgmisest stardist - eemale minna. Arusaadav.

Eesti parima naissuusataja mänedžer ja pikaaegne kaaslane Kristjan Thor Vähi palub viis minutit mõtlemisaega, kui temalt Kristina iseloomustamiseks kõige täpsemat väljendit küsin. Pärast järelemõtlemist ütleb, et kõige paremini sobib Kristina sõnadesse panekuks tuntud põneviku nimi "Die Hard". Eestis tuntakse seda filmi nime all "Visa hing". "Tead, ta on selline inimene, keda miski asi ei suuda panna eesmärgist loobuma."

Enne Torino olümpiat räägiti taas palju sellest, et Kristina on üks neist oma ala maailma parimatest, kellele saatus just olümpiamängude aegu selja pöörab.

Me ju mäletame, kuidas ta 1998. aastal, veidi enne Nagano olümpiat, mootorsaaniga sõites kukkus ja rangluu murdis. Medal, mida juba siis temalt väikest viisi loodeti, jäi unistuseks. Või 2002. aasta, kui Salt Lake City olümpia eel - just siis, kui sportlikule vormile peaks antama viimast lihvi - langes Kristinale dopingu pruukimise kahtlus.

Kahtlused osutusid muidugi alusetuteks, ent aeg, mis kulus oma süütuse tõestamiseks, röövis olümpiavormi. Ka siis jäi Kristina medalita. Kas sellised tagasilöögid ei too vägisi pähe loobumismõtteid? Et saadaks kõik kuradile ja ...

Vähi aga märgib, et tema teada ei ole Kristina ebaõnnestunud olümpiate järel kunagi tõsiselt tippspordist loobumisele mõelnud.

Tuntud telemees Lembitu Kuuse, kes pikki aastaid Šmiguni arenemist jälginud, märgib, et muidugi on olnud väga keerulisi aegu. "Eks need üleelamised on olnud ikka vägagi rasked," ütleb ta.

Aga Kristina pole loobuja tüüp. Ta on võitleja juba lapsest saati. 

See oli 15 aastat tagasi, kui Kuuse Otepää külje all toimunud Tartu meistrivõistlustel märkas, kuidas üks plika, täiskasvanute kõrval pisike-pisike, kõike väljapanevalt rabeles. "See tema meeletu tahtmine oli silmadest meetri võrra eespool," räägib Kuuse. Läks siis telemees, vaatas protokollist järele ning sai teada, et südi tüdruku nimi oli Kristina Šmigun. See oli esmatutvus.

Eks ole Kuuse silmad aastate jooksul näinud palju andekaid või väga andekaid suusatajaid, kes aga täiskasvanuks saades spordi jätavad.

"Aga see tippsportlase elu, see on nagu sõduri elu. Väga raske on noorel leida motivatsiooni. Eriti kui kohe alguses pärast noorteklassist väljakasvamist seda edu ei tule. Väga raske on langetada otsus tippspordi kasuks," räägib kogenud spordikommentaator. "Kristinal on perekond, kes elab vaid suusatamisele. Tal on anne, milliseid leidub kogu maailmas harva, Eestis seda harvem. Ja tal on meeletu töötahe ja sihikindlus. See on põhjus, miks ta on meil ainus maailmaklassi naissuusataja."   

Kristina karjäär pärast seda, kui Kuuse teda seal Otepää kandis märkas, läks aina tõusvas joones. Verinoorelt tulid esikümne kohad tiitlivõistlustel. Juunioride klassis oli ta maailma parim. Siis tulid ka esimesed MK etapivõidud täiskasvanute hulgas ja tiitlivõistluste medalid.

Sekka, nagu mainitud, ebaõnnestumised, rängad põrumised. "Aga ma arvan, et need ebaõnnestumised on toonud tema juurde just need õiged inimesed, kes teda rasketel aegadel alati aitavad," leiab Kuuse.

Nii mõnigi suusaspets on märganud, et viimasel ajal on Kristina loomus pisut teine. Varem polnud harvad need juhtumid, kus Kristina pärast veidigi ebaõnnestunud võistlust turtsus ja sajatas. Nüüd on ta justkui vaoshoitum, rohkem põhilisele keskendunud. Nii mõnigi Torino olümpia eelne intervjuu Kristinaga sisaldas mõtteid: "Ma otsin eneses tasakaalu" või siis "Mu suurim vaenlane olen ma ise" ja "Ma olen nüüd palju targem".

Vähi meelest on arvamine, justkui oleksid varem Kristina emotsioonipuhangud teda keskendumast seganud, väär. Kuid möönab temagi, et  hoolealune on varasemast rahulikum, keskendunum ja vähem väljapoole elav. 

Kuuse sõnul on Kristina olnud alati väga emotsionaalne, avatud ja hea suhtleja. Temataolisi on Eestis vähe. "Erika Salumäe tuleb mulle esimese hooga pähe," märgib telemees.

Kui rääkida konkurentidest, kellega meie suusapiiga võistlustel ägedaid lahinguid peab, siis suhtleb ta nendest kõige enam Claudia KüntzeligaVirpi Kuituneniga. Spordiga lõpparve teinud Bente Skariga on Kristinal siiani südamlik läbisaamine. "Praeguse Norra tähe Marit Bjørgeniga tal nii lähedasi suhteid pole," teab Vähi.

Aga mis edasi? Praegu on see ilmselge. Kristina keskendub järgmisele sõidule. Vähi ütleb, et vastavalt sellele, kuidas Kristina taastub, osaletakse valikuliselt ka olümpiale järgnevatel MK-etappidel.

Mis puudutab pere loomist, lapsesaamist ja tulevasi tiitlivõistlusi, siis selle kohta on mänedžeril varuks ootamatult kindlameelne vastus. "Järgmised maailmameistrivõistlused on 2007. aastal, järgmised olümpiamängud 2010. aastal. Neil Kristina osaleb. Mis puudutab lapsesaamist, siis kahe suurvõistluse vahele jäävad aastad, millal jõuab ilusasti ka sellele mõelda."

Konkreetne jutt. 

Kristina Šmiguni saavutused praegu:

* 2006. aasta Torino olümpiavõitja

* 2003. aasta Val di Fiemme MMi võitja, kahekordne hõbe ja pronks

* 1999. aasta Ramsau MMi hõbe ja pronks

* MK-etpivõite 15

* Juunoride MMidelt kaks kuld- ja neli hõbemedalit

* Eesti meister 27 korda

* Eesti parim naissportlane 7 korda