SEAL TA ON: Mihkel Tiks osutab oma Krimmi kodu suunas. Foto: Raul Ranne

Krimm. Jalta. Unine hommikupoolik. Õhutemperatuur on jõudnud 30 kraadi piirini. Lenini plats, kus Tiksiga kohtumise kokku leppisime, on peaaegu tühi. Õllemüüjad on oma telgid juba püsti löönud, aga ostjaid napib. Tiksi veel pole, aega on. Võtan ühe õlle. Jah, Lenin seisab siin nagu muistegi ja vahib teraselt Musta merd.

Mõned pildistavad end tema taustal. Otse Lenini nina all tegutseb kasiino. Esimesel korrusel asuvad automaadid Mega Jack, teisel ühekäelised bandiidid ja kolmandal vip-kasiino. Lapsed ja koerad sisse ei saa. Mängurile on tasuta baar. Mis teie arvate sellest, Vladimir Iljitš?

Tiks saabub, lühikestes pükstes ja maikas. Maikuisest Eestist saabunu kõrval on ta uskumatult päevitunud.

Kui Tiks, kes on ju teada kui tuline Loksa asja ajaja, mõni aeg tagasi ühes intervjuus möödaminnes ütles, et elab Krimmis ja tegeleb seal kinnisvaraga, tundus see kuidagi veider kannapööre ühe inimese elus. Teisalt, eks ole nii mõnigi tubli ärimees või firma rääkinud, et teeks kinnisvarabisnist Krimmis. Tõnis ­Paltsust ja Märt Vooglaiu Manutendist on sellega seoses kuulda olnud.

Tiks ütleb, et ta pole Eesti ärimehi Krimmis eriti liikumas kohanud.

Siiski meenub talle, et nägi lennujaamas Paltsuga seotud tegelast, aga mida ekslinnapeast ärimees täpselt subtroopilise kliimaga Krimmi lõunarannikul ette võtab ja kui suures mahus, seda Tiks ei tea.

“Tead, siinne bürokraatia on ikka kõvasti hullem kui NSV Liidus,” ütleb Tiks. “Paberite vormistamine võtab väga kaua aega. Ametnik, kui tal ikka endal tõsist huvi pole, ei tee midagi.”

Tiks, nagu me teda Loksa ajast mäletame, on nõmedate ametnike suhtes kuri kriitik. Lõunamaa päike pole teda ses mõttes tuimaks teinud.


Ta usub, et see lootusetu bürokraatia ongi põhjus, miks Eesti kinnisvarahaid kliima poolest nii vingesse piirkonda tormi ei jookse. Kes see ikka viitsib jamada.

Maa-asjade vormistamine on Tiksi sõnul aetud keeruliseks. Põllumaad kusagil poolsaare keskpaigas saab, aga mis puudutab kinnisvaraäri mõttes magusat mereäärset, siis see on päris lootusetu. Seda ei saagi osta.

Näiteks on Tiksil Jevpatoria kandis suvila. Ta tahtis erastada ka maatükki, 600 m2, millel suvila asub. Seadus lubab seda vaid rentida. Millegipärast just 49 aastaks. Aga võttis tublilt ametnikuaega seegi. “Pool aastat ajasin linnavalitsusega asja, et sõlmida rendileping. Ja muide, selle lepingu järgi pean ma nüüd neile maksma kogu maatüki eest renti kaheksa grivnat (üks grivna on umbes 2,4 krooni) aastas,” itsitab Tiks. “Pool aastat kulus neil selleks, et saada minult vähem kui üks grivna kuus.”

Samas tunnistab Tiks, et üldiselt, kõigest sellest nõukaaegsest bürokraatlikust jamast hoolimata, käib Krimmi lõunarannikul hoogne ehitamine. Eks ole ju piisavalt võimalusi ametnikke motiveerida. Aga käib ka lihtsalt jõhker seaduste eiramine. Lihtsalt kopp maasse, olgu või looduskaitsealal. Põhiliselt Vene suurlinnade ning Ukraina miljonäride kapitaliga ehitatakse mäenõlvale merevaatega eramuid. “No ega siin väikesi asju ei ehitata. Need on ikka lossi moodi asjad – võlvid, kaared, tornid...” muheleb Tiks. Rannikule kerkivad pansionaadid ja hotellid.


Muidugi toodab ärimeeste ehitamistuhin ning tõsine bürokraatia üheskoos veidraid lahendusi. Nii on Krimmi lõunarannikul üsna sage juhus, et müüakse elamist ellingul. Tavaarusaamade kohaselt peaks olema tegu laevaehituse ja -remondi valdkonda kuuluva terminiga. Ongi. Ent siin on nutimehed need ellingud kokku ostnud ning rajanud sinna, merest mitte enam kui 50 meetri kaugusele, tõsise majamüraka. Ja seda müüaksegi siis ellingu pähe.

Teine Jaltale ja muudele Krimmi kuurortlinnadele iseloomulik eluase on garaažmaja. See on siis garaaž, millest on saanud täisväärtuslik maja.

Siin jõuab Tiks tagasi oma probleemini. Tal on samuti üks säärane “žiloi-garaž”. Tagasihoidlik, aga superasukohas. Ühelt poolt paistab meri, teiselt poolt mäed. Aga selle garaaži maa-asja pole ta kaheksa kuuga korda saanud. “Selle piirkonna maakomisjoni esimees on muide Jalta turu direktor,” muheleb Tiks. Aga nagu endine Loksa mees ütleb, pole maaküsimus tema jaoks eluküsimus ja seega võtab ta asja rahulikult. Kirjutab järelepärimisi, teeb avaldusi ja vaatab, kuidas asjamehed toimetavad. Lisamääret, mida ehk oodatakse, ta anda ei kavatse.

Mida Tiks nende väikeste, ent eluliselt mitte tähtsate objektidega siis teeb ka? “Enam-vähem korda, et saaks need edasi müüa ja teenida,” vastab ta.

Tiks räägib, et oli kunagi Artekis laagris. Siis käis ta Krimmi kandis pulmareisil. Siis niisama mõned korrad. Mingil hetkel mõtles, et jääb sinna pikemaks ajaks. Alates möödunud kevadest elab ta umbes sellises rütmis – poolteist kuud on Krimmis, kaks nädalat kodus Loksal.

“Tead, ma arvan, et mul on maailma ainus tulevärgiga peldik,” teatab Tiks pidulikult.

Nimelt elab ta Jaltas mäe nõlval, endise armee sanatooriumi lopsakas pargis asuvas vanas ja väärikas majas. Tal on seal kahetoaline korter. “Ta on muidugi väga armetus seisukorras. Ent seal on jube hea vaade,” ütleb Tiks oma elamise kohta.

No ja selle korteri tualettruumil on aken, aknast paistab Must meri. Kui sinna end õhtul kella üheksa ajal istuma sättida, paistab suviti igal õhtul mere ­ääres toimuv tulevärk ilusasti kätte. Vaata ja imetle.

Sellessamas hiljutises intervjuus märkis Tiks, et kinnisvarahinnad on päikeselises, mereäärses ja kahtlemata per­spektiivikas Krimmis võrreldavad Rakverega.
On siis tõesti või? “Ma arvan küll, ehkki siin on viimasel ajal hinnad tublisti tõusnud,” ütleb ta pärast kiiret kalkuleerimist.


Krimm on Ukraina ala, aga muidu venekeelne ja kergelt nõukameelne. “Ma olen vahel mõelnud, et kuidas siin see elu püsib ja miks ta kokku pole varisenud. Ega siin inimestel mingit erilist tööd pole. Pole enam korralikke töömehigi. Mu tuttav sloveen, ehitusettevõtja, toob töömehed Karpaatidest kohale. Kohalikega ta maju valmis ei saaks. Ma olen mõelnud, et kui ma peaksin ise siin mingit erilist tööasja ajama, läheksin kohe minema. Minu arust on see siin võimatu,” räägib Tiks. “Alati, kui ma siin pikemalt olen olnud, on mul kultuurinälg. Jalta on ju kultuuri osas ülimalt vaene. Teater on kinni, kinos näidatakse põhiliselt mingeid killerifilme ning vabaõhukontserdisaalis on enamasti selline nõukogude estraad, mis mulle ei meeldi.”

Kliima on meeldiv aasta läbi. Vesi on Tiksi hinnangul peaaegu detsembri lõpuni ujumiskõlbulik. “Jah, ja tead, kõik need mäed ja koopad, mis siin on, on mul veel läbi käimata.”

Aga kuidas Eesti Krimmist paistab?

Tik s mõtleb viivu ja ütleb: “Et Eesti riik on ikka imeliselt arenenud. Kes nuriseb, tulgu siia,” ütleb ta ning lisab: “Aga see poliitiline nekrofiilia (ta mõtleb pronkssõduri ümber toimunut) oleks võinud ära jääda.”

Enne kui lahku läheme, küsin Tiksilt, mis on Krimmis eriliselt hea toidupoolis.

Talle meeldib kohalik (see tähendab, mitte Krimmi kohalik, vaid muu Ukraina) õlu ja kohalik Musta mere kala. Mis kala? Tiksil on selle nimi keele peal. Forelli moodi, aga väikene. Ta läheb küsib naabruses pingil istuvatelt ja seisvatelt vanameestelt. Vaidlevad. Tiks tuleb tagasi. Ütleb.

Aga üks vanamees tuleb tal sabas ja ütleb, et on mari päritolu. Ja et õpib keeltki. Ta loeb meile pidulikult ühest kümneni ja pärib, kas me hoomasime sarnasust Eesti keelega. Järgmisena tahaks ta rääkida Natost. Tiks ütleb talle, et see jutt võib kesta õhtuni. Ta ju kohalik mees, mõni teine kord ehk. Lahkume. Krt, mis selle kala nimi oligi?