Vestleme Thilo Sarraziniga Unter den Lindenil, Berliini establishment’i meelispaigas nimega Café Einstein. 67aastane härrasmees on maneeridelt pigem tagasihoidlik õpetlane kui poliitiline võitleja. Café Einsteinis tunnevad teda kõik, Saksamaal kõik need, kes (veel) lugeda oskavad. Fännid on loonud saidi thilosarrazin.com ja annetanud talle tiitli “meie aja vapraim sakslane”. Sarrazini raamatut “Ennastlammutav Saksamaa” (“Deutschland schafft sich ab”) on tänaseks müüdud 1,5 miljonit eksemplari. Tõsielukirjandusest on Liitvabariigi ajaloos selle populaarsusega võrreldav ehk vaid Günter Wallraffi “Täiesti põhjas” (“Ganz unten”, 1985) türgi võõrtööliste orjaelust Saksamaal. 21 nädalat järjest troonis Sarrazini raamat Spiegeli bestselleritabeli tipus. Sotsioloogide väitel tähendab raamatu edu senise sisserände-, sotsiaal- ja hariduspoliitika umbusaldamist.

Sarrazin, kes Berliini finantssenaatorina aastail 2002–2009 saneeris linna rahanduse, jõudis poolteist aastat olla Saksa Liidupanga juhatuse liige, kuni ta oma raamatu pärast sealt tagasi astuma sunniti. Sotsiaaldemokraadid arutasid kahel korral Sarrazini väljaviskamist oma parteist, kuid ei leidnud “põhjust”. Türklasest lokaalipidaja Berliin-Kreuzbergis, kes Sarrazini debateerima kutsus, oli sunnitud ta oma kundede ehtanatoolialiku surve tõttu veel enne debatti minema saatma. Pole liialdus väita, et raamat kõigutas kogu saksamaa heaoluühiskonna alustugesid.

Dr Sarrazin, liidukantsler Angela Merkeli pidukõne Saksamaa taasühinemise 20. aastapäeval 3. oktoobril 2010 läks ajalukku ootamatult karmi sedastusega: “Multikulti ist… absolut gescheitert!” (multikulti on täiesti nurjunud) Vaatlejad on üsna üht meelt, et teie raamatu menuta poleks Merkel Saksamaa senisele integratsioonipoliitikale nii otsekohest hinnangut andnud.

Kindlasti polnud see ainus mõjur. Sügiseks 2010 oli selge, et samal suvel ilmunud raamat ei kao unustusse niipea. Arvamuse kujundajad, poliitikud, sh Merkel, ja publitsistid andsid juba ette eitava hinnangu, samal ajal need, kelle arvamust kujundada püüti, publik, kes raamatu läbi oli lugenud – jaatava. Mõistagi teadsid seda ka liidukantsleri nõunikud. Teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud ja nagu võiks elu vanaviisi edasi minna, tähendanuks ilmutada poliitilist küündimatust. Kogu probleemistik on kuhjunud pika aja jooksul. Aastakümneid on Saksamaa kulutanud oma üdi, seda ise märkamata.

Teie raamatul on alapealkiri “Kuidas me oma maaga mängime”. Millega siis õieti riskitakse?

Ma ei taha leppida sellega, et saksa rahvas mitte üksnes ei vanane ja vähene, vaid läheb ka lollimaks ja aina sõltuvamaks riiklikest väljamaksetest. Sakslane olemine käib alla. Probleemidest ei räägita, pigem tõrjutakse rääkijaid. Meedias ja poliitikas leiavad paljud, et allakäik polegi probleem. On neid, kes lausa rõõmustavad. Progressist rääkides oleksin väga ettevaatlik. Tehnilises arengus pole kahtlust. Aga ma pole kindel, et on olemas üldist ühiskondlikku edenemist. Tarkust pole meie maailma juurde tulnud.

Just sellelt Saksamaalt, mida te nii alarmeerivalt kirjeldate, ootavad teised riigid palju. Poola välisminister ütles mullu, et kui varem kardeti Saksamaa tegusid, siis nüüd tema tegevusetust.

Saksa ajalugu idas on koormatud üsna raske taagaga ja kergesti haavatav. Vaoshoitus on mõistetav, sest kui tahes headest kavatsustest me ka ei lähtuks, alati leidub keegi, kes vanad armid lahti kisub. Ajalugu on habras ja head asjad sünnivad tänu juhusele. Baltisakslased olid truud Vene tsaarile, selle poliitika võttis hiljem põhimõtteliselt üle lääs. Meil ja teil vedas, et oli selline tegelane nagu Gorbatšov. Muide, mina tema asemel poleks lasknud impeeriumil laguneda, vaid võtnud eeskujuks tsaaririigi. Võrreldes N Liiduga oli vähemalt 20. sajandi tsaari-Venemaa päris korralik riik, majandus edenes hästi, vabadusi tuli juurde.

Miks teie juba kaks aastat tagasi ilmunud raamatut pole tõlgitud teistesse keeltesse?

Anglosaksi kultuuriruum on rohkem ametis iseendaga. Tegelikult on see ameerika kultuuri nõrkus. Minu raamatu problemaatika peaks olema lähedane ka rootslastele, ent seal on vääriti mõistetud poliitkorrektsus omandanud sellised mõõtmed, mis takistavad rastrisse mittesobivate ideoloogiliste ja sotsioloogiliste ilmingute omaksvõttu. Küll on raamat tõlgitud tšehhi ja poola keelde, tõlkimiseks on valmis ka prantslased. Kui raamat peaks millalgi tulema eesti keeles, olen esitlusel Revalis kindlasti kohal.

Kas valitsus ja parlament on teie raamatut tajunud kui väljakutset poliitikale? Äkki on allakäik üldse Taevaisa tahtmine ja meie võimuses polegi miskit muuta?

Algusest peale pole see debatt olnud adekvaatne. Debateerima hakati Sarrazini isiku, mitte tema raamatu üle. Mind on süüdistatud seisukohtades, mida ma pole kunagi väljendanud. Reaalsus on aga see, et probleeme on hakatud saksa ühiskonnas ärksamalt teadvustama. Korraga avastatakse üllatusega selline nähtus nagu kultuuriline ühildumatus: Euroopas tohib karistamatult solvata paavsti, ent Muhamedi-teemaliste naljade eest võidakse maha lüüa.

Mis puutub väljakutsetesse, siis riik suudab vaid seda, mida ta tahab ja milleks ta vaimselt valmis on. Tänane poliitika ei tegele pikaajalise arengu ega rahvaste saatusega. Selliseid riigimehi nagu Caesar, Karl Suur, Friedrich Suur, Gustav Adolf enam ei ole. Sellesse ritta mahuksid ehk veel Adenauer, de Gaulle, tänastest poliitikutest mitte keegi. Tänaseid poliitikuid huvitab pseudo – ESM, pensioniskeemid, sookvoodid... Liitvabariigi valitsuses leidub vaevalt ministrit, kes oleks mu raamatu vaevunud läbi lugema.

Kas väikerahvastel, näiteks eestlastel, on üleilmastumises elulootust? Kas Euroopa, näiteks Saksamaa, suudaks üldse sisserändajate ja multikultita toimida?

Suurus pole oluline. Maailmajagu ka mitte. Vaadake Singapuri ja Šveitsi, mõlemad on edukad väikeriigid, haritud ja motiveeritud rahvaga. Kooperatsioon on vajalik, aga selleks pole tarvis rahvaid liita. Eesti ellujäämisstrateegia on koostöö, intensiivne kaasatöötamine ELis, NATOs, turgudel, hariduses, ettevõtluses. Korruptsioonivaba õigussüsteem.

Teie risk ei ole sisseränd lõunast, sest kliima peletab. Teie oht võib tulla Venemaalt. Siiani puudub Venemaal konkurentsivõimeline tööstus, seal ei toodeta lisaväärtust ja kogu majandus tugineb tegelikult toorainete spekulatiivsele väljaveole. See on habras tugi. Majanduslik allakäik Venemaal samal ajal saksa tüüpi sotsiaalriigi edenemisega Eestis võib osutuda võimsaks sisserändepumbaks, millele te ei suuda vastu seista ei sise- ega välispoliitiliselt. Sellega seoses küsingi vastu: kas Eesti saaks hakkama sisserännuta? Kui arvate, et võõrtööliste kutsumine Saksamaale oli paratamatus, mis kasvas hiljem üle pea, siis mina leian, et see polnud paratamatus, vähemalt niisugustes mastaapides mitte. Vaadake edukat suurriiki Jaapanit – nemad ei lase kedagi sisse ja elavad hästi, kuigi maavarad on neil praktiliselt olematud.

Tänavu mais ilmus teie teine suur raamat “Euroopa ei vaja eurot”. Samas väidavad mitmed eksperdid, et euro on toonud Saksa majandusele suurt tulu…

Olen veendunud, et euro kasutuselevõtt oli viga. Olin üks vähestest, kes ei peljanud seda enne euro sündi välja öelda. Kuulun ka nende hulka, kes ei soovinud Kreekat eurotsooni. Euro ajal on Saksa eksport eurotsooni tunduvalt aeglustunud. Veidi kasvanud on eksport vaid tänu edukale kauplemisele Ladina-Ameerikas ja Aasias.

Tänane euro kriis on poliitilise soovmõtlemise tagajärg. Samas olen skeptiline nende suhtes, kes nüüd soovitavad vigade parandamiseks euro likvideerida. Pole see niisama lihtne, tekkinud on ju kvalitatiivselt uus olukord, ja pretsedente, millest abi võiks olla, tegelikult pole. Kahtlen selleski, kas Euroopa Ühendriigid, mille loomise variantidest praegu aina enam räägitakse, võiksid anda võtme toimetulekuks globaalsete väljakutsetega.

Dr Sarrazin, teie nimi viitab mittesaksa päritolule, hugenottidele. Kuid isegi teie kriitikute meelest olete integratsiooni musternäidis.

Ürikud näitavad, et aastal 1530 tulid mu isapoolsed esivanemad Lyonist Genfi. Sealt mindi edasi Baselisse ja 1700 paiku seati end sisse Saksamaa lääneosas Westfaalis.Üks mu vanaemadest on pärit Inglismaalt, ema aga hoopis Lääne-Preisimaalt. Mina olen sakslane.
Mis seal raamatus nii vapustavat on?“Kui me nii edasi toimetame nagu 40 viimast aastat, hääbume demograafiliselt ja kuhtume intellektuaalselt… Meile kultuuriliselt ja hariduslikult kaugete inimrühmade massiline sisseränne Aafrikast, Lähis-Idast ja Lõuna-Aasiast ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde,” kirjutab Sarrazin oma teose kokkuvõttes. “Kes teaks saja aasta pärast veel Goethe “Rändaja õhtulaulu”? Koraaniõpilane naabermošeest kindlasti mitte.”

Kesksed probleemid on Sarrazini järgi demograafiline halvemusnihe, vaimset taset ruineeriv sisseränne, ühiskonna suurenev heterogeensus, saavutusvõime allakäik, harimatuse vohamine ja põhjakihi kinnistumine. Kasvab selliste inimeste osakaal, kes napi hariduse ja intellektuaalse vajaku tõttu ei suuda õieti töötada.

Lumpeniseerumise masendava näitena toob Sarrazin suurkontsernis BASF alates 1975. aastast tehtud iga-aastased standardtestid keskkooli lõpetanutele, kes tahavad tulla firmasse väljaõppele. Mõne aastakümnega on noorte õigekiri halvenenud veerandi ja elementaarne arvutamisoskus kolmandiku võrra.

Sarrazini kontseptsiooni kohaselt on riigile olulisimad kaks õppurite gruppi: esiteks tipud, kellelt oodatakse tehnoloogilise ja innovatiivse võimekuse taastootmist (osakaal umbes 5%); teiseks need, kes vajalikku põhitaset välja ei vea ning moodustavad tulevikus vaese ja abirahadest sõltuva probleemgrupi (keskeltläbi 20%). Karm statistika näitab, et taseme veavad alla ennekõike muslimitaustaga migrandid, kes, moodustades paralleelühiskondi ning soovimata integreeruda (abikaasad tuuakse enamasti kodumaalt), ei suuda isegi kolmandas põlves korralikult omandada asukohamaa keelt.

Sarrazin pakub välja hulga meetmeid, näiteks koolide muutmine kogupäeva-asutusteks, migrantide kohustus lapsed saksakeelsesse lasteaeda panna (kui seda ei täida, abiraha vähendatakse), telekate ja arvutimängude eemaldamine haridusasutustest ning selle asemel lugemisele-kuulamisele keskendumine.

Sisserändele tuleb panna ranged piirangud ning sõnastada migrantidele selged ootused.

“Kes juba – seaduslikult – siin on, tere tulemast,” ütleb Sarrazin. “Aga me ootame, et te õpiksite keelt, et teeniksite oma elatise tööga, et sisendaksite oma lastesse hariduslikku auahnust, et kohaneksite saksa tavade ja kommetega ning et te ajapikku sakslasteks saaksite. Kui teil on muslimi usutunnistus, siis olgu pealegi. Sellega on teil samad õigused ja kohustused nagu paganlikel, luterlikel või katoliiklikel sakslastel. Kuid kes tahab jääda türklaseks või araablaseks ning soovib sedasama oma lastele, võib selle õnne teostada oma päritolumaal. Ja kes on huvitatud vaid saksa sotsiaalsüsteemi hüvedest, pole meie juures üldse teretulnud.”

Et sünniks rohkem tarku sakslasi, soovitab Sarrazin maksta kõrgharitud naistele 50 000 eurot iga enne 35. eluaastat sünnitatud lapse eest.