TELEMAJA KAITSJAD: Kaheksa meest, kes ööl vastu 21. augustit 1991 olid valmis telemaja kaitstes oma elu andma. Tagumises reas (vasakult): Arnold Albert, Sulev Kolt, Aivo Ammer, Olaf Lorents ja Allan Anniste. Esimeses reas (vasakult): Georg Jõesaar, Sergei

Eesti taasiseseisvumiseni oli jäänud vähem kui aasta. Eesti ja Venemaa vahel oli oktoobris 1990 kehtestatud majanduspiir, mille võttis kontrolli alla hiljuti asutatud Kodukaitse. Juba septembris oli Kodukaitse staabist saadetud maakondadesse välja teated, et otsitakse isikuid, kes oleksid valmis tegelema enesekaitse koolitusega.

"Meist pidid saama kaitseväe üksuste, ka piirivalve, enesekaitseinstruktorid. 1991. aasta juunis toimunud Ikla piiripunkti ründamine vaid kinnitas niisuguse ettevalmistuse hädavajalikkust," meenutab üks instruktoritest Arnold Albert.

Nende vabatahtlikult kokkutulnute väljaõpe algas kohe, treeningud toimusid Tallinnas Rataskaevu tänaval raskejõustiku majas (praegu Rootsi-Mihkli kirik) korra või kaks kuus. Lõpuks jäi sõelale 10-15 meest. "Kõik me olime eelneva ettevalmistusega, kas judo, karate, käsivõitlus, poks või mis iganes. Mina olin Eesti meister judos," räägib Arnold.

Ligi aasta kestnud kursused lõppesid eksamiga. Ja kohe, augustis 1991, saadeti värsked instruktorid Pärnu lähedale Pärlseljale, kus toimus treeninglaager piirivalvuritele.

Piirivalvurite väljaõpe endises Pärlselja pioneerilaagris algas vahetult enne Moskva putši. "Saime paar päeva olla, kui soomukid sõitsid Tallinna sisse. Laager katkestati kohe. Tulime oma isiklike autodega Tallinna, piirivalvurid aga, kes tahtsid ka Tallinna tulla, üldbussidega," jutustab Arnold.

 

Instruktoreist luuakse eriüksus

Enesekaitseinstruktoreist saabus 20. augustil 1991 Tallinna kaheksa meest - Arnold Albert, tema vend August Albert, Aivo Ammer, Allan Anniste, Georg Jõesaar, Sulev Kolt, Olaf Lorents ja Sergei Perminov. "Tallinna tulek oli vabatahtlik. Kuid kuna olime instruktorid, siis hakati meid juhtima otse Toompealt Piirikaitseametist. Otseselt allusime Eduard Rikkasele, kes oli meie treener ja komandör," räägib Arnold Albert. 

Tallinnas sõideti kõigepealt ööbimiskohta Pirita purjespordikeskuses. "Panime asjad sinna ära ja tulime linna tagasi, Rataskaevu treeningsaali. Kuna eeldada võis, et läheb jõuvahendite kasutamiseks, pidime hakkama piirivalvureid kiirkorras kohapeal välja õpetama," meenutab Olaf Lorents.

Sündmused sel päeval aga arenesid nii kiiresti, et väljaõppeks aega ei jäänud. Kaheksa mehe oskusi vajati mujal. Neist sai Eesti Vabariigi esimene eriüksus, mis saadeti kõige kuumematesse kohtadesse. Rataskaevus anti neile laiguline sõjaväevorm, mis oli nii uus, et sel puudusid veel nööbid-trukid. "Valisime oma numbri välja ja esimeses ettejuhtuvas rätsepatöökojas õmmeldi nööbid ette ja löödi trukid. Sellega oli esimene Eesti laiguline vorm sündinud," jutustab Arnold.

Vastloodud eriüksus saadeti kõigepealt Toompeale, kus oli kokku kutsutud erakorraline Ülemnõukogu istung. "Ootasime Toompeal, mis käsud meile antakse. Esimese ülesandena läksime Vabaduse platsile miitingut julgestama. Selleks ajaks saime endale ka raadiojaamad. Pidime valmis olema võimalikeks provokatsioonideks," räägib Olaf.

Kuigi mehi oli ainult kaheksa, oli nende mõju rahvale suur. "Laiguline vorm oli sel ajal midagi väga äärmuslikku ja see distsiplineeris rahvast täpselt nii palju nagu praegu K- komando must vorm," võrdleb Arnold. Seal, kus nad seisid, keegi ei trüginud. Kaameramehed hoidsid neist eemale - nad ei julgenud filmida, sest äkki laigulised mehed ründavad neid. 

"Alguses meie peale väga hea pilguga ei vaadatud, kuna eemalt ei olnud näha, kellega on tegemist. Meil oli vaid pisike rukkilille ja mõõgaga märk rinnas, aga see ei paistnud kaugele. Arvati, et oleme tiblad," meenutab Olaf. "Aga me täitsime ülesande ja ühtegi intsidenti ei juhtunud."

 

Telemaja kaitsele

Pärast miitingu lõppemist Vabaduse platsil saadeti eriüksuslased telemaja juurde. Et neil tuleb hakata telemaja seest kaitsma, sellest algul juttu ei olnud. Küll näidati meestele, kus asuvad kaablikaevud ja elektrialajaam. Siis aga saabus üksuse komandör Rikkas ja teatas, et õhtul ründavad Pihkva dessantväelased telemaja. Sellest oli teada saadud venelaste raadiosidet pealt kuulates.

"Meie eesmärgiks sai nüüd kaitsta telemaja töötajaid ja eriülesandeks tagada "Aktuaalse kaamera" eetrisse jõudmine sel õhtul nii kaua, kuni suudame," ütleb August Albert. Neil päevil oli "Aktuaalne kaamera" ülioluline - tähtsaim sündmusi otse edastav infokanal.

Nii nagu Vabaduse platsil, nii ka telemajas mõjus laigulistes meeste saabumine šokeerivalt. "Kui me sisse astusime, olid teletöötajad nagu kivikujud, keegi ju ei teadnud, kes me oleme," räägib Arnold.

"Äkki astusid toimetusse ETV uue maja kolmandal korrusel kaheksa sõjaväevormis meest. Olime kõik näinud sündmusi Riias ja Vilniuses sealsete televisioonide vallutamisest ja tapmistest ning meie kõigi esmane mõte oli, et need on Vene armee sõjaväelased ja ETV on vallutatud," meenutab tollane telediktor Harri Kingo.

Teletöötajate ehmatus aga kadus kohe, kui saabujad end eesti keeles tutvustasid. Kingo viis nad olukorraga kurssi ja näitas seejärel AK stuudiot. "Kas teile kolmest minutist piisab?" küsisid mehed Kingolt. "Ma ei saanud kohe aru, mida küsimus tähendab. Nad selgitasid siis, et oma vahendite ja jõududega nad üle kolme minuti Vene üksuste rünnakule vastu ei pea - kolme minuti pärast on nad tapetud," räägib Kingo. Seega teadsid need kaheksa meest hästi, mille peale nad välja lähevad.

Mis kõige halvem, eriüksusel puudusid tulirelvad. "Neid ei suudetud meile organiseerida, kuigi mingi lubadus oli. Meie relvadeks olid Ameerika tüüpi käepidemetega kumminuiad ja gaasimaskid. Need leidsime telemajast," meenutab August.

Päris ilma tulirelvadeta telemaja kaitsjad siiski ei jäänud. Nimelt saabusid telemajja vabatahtlikult ka neli politseinikku - Kalev Ollo, Martin Paide, Endel Soovik ja Meelis Välling, kes olid luba küsimata kaasa võtnud automaadid ja püstolid.

"Kuna politseinikud poleks venelastega tulevahetuses suutnud korraga kahest relvast tuld avada, siis lepiti kokku, et pealetungi korral saame püstolid enda kätte ja politseinikele jäävad automaadid," ütleb Georg Jõesaar.

 

Pärast telemajaga tutvumist asuti kaitseplaani välja töötama. Eeldati, et rünnak algab telemaja uuelt poolelt, mille fuajeel olid suured aknad. "Lükkasime nende ette kõrged riidekapid, et vaenlane ei n&aum l;eks, mida me sees teeme. Ka kaitsnuks kapid klaasikildude eest, kui aknad rünnaku ajal puruks lüüakse või lastakse," meenutab Arnold Albert. Lisaks kappidele blokeeriti fuajee veel kirjutuslaudadega. Valmis pandi süütepudelid, milleks vajalik bensiin saadi Arnoldi Žigulist.

Samas ei saanud kaitsta ainult telemaja üht poolt. Otsustati, et mõlemat poolt kaitseb neli eriüksuslast ja kaks politseinikku. "Kuna meid oli vähe, siis jagasime kaitsetegevuse esimeselt korruselt kuni stuudioni lõikudeks, et võimalikult kaua vastu pidada," selgitab Albert.

Fuajee kindlustamise järel mõeldi läbi trepikodade kaitse. "Esimese ja teise korruse vaheliseks blokeeringuks trepikojas olid suured, ratastel tööstuslikud vahtkustutid. Nii nagu aken puruks lastakse või lüüakse, pidime trepikoja vahtu täis laskma. Kui see vaht otse näkku tulvab, ega siis ei tea ka vaenlane, pealegi pimedas, kuhu edasi minna," räägib Arnold.

Teise ja kolmanda korruse vahel pandi treppidele lapiti astmete peale uksed. "Kui uksele astud, siis kindlasti libised. Ka kuhjasime trepikotta toole," jutustab Olaf. Trepikotta oli plaanis lasta veel ka pisargaasi, viimases, kolmanda ja neljanda korruse vahelises trepikojas aga otsustati osutada ründajaile vastupanu püstolite ja automaatidega. Ka kavatseti rünnaku alates kohe elekter välja lülitada, mis kindlasti oleks telemaja vallutamist aeglustanud.

Neljandat korrust, kust "Aktuaalne kaamera" eetrisse läks, kaitsesid mõlemal pool koridori otsas kaks automaatidega politseinikku. "Valisime siin välja kohad, kus vaenlasel oli kõige ebamugavam tulirelvi kasutada ja kus meil oli võimalik neid ootamatult rünnata ja siis... siis lihtsalt ootasime," ütleb August. Väljapääsu neljandalt korruselt ei olnud, siit taganeda polnud enam kuhugi.

 

Kõige hirmsam oli lõputuna tunduv ootamine. Pinge aina kasvas, mida tõstis ka mitu valehäiret, et nüüd nad tulevad. "Mäletan seda hetke, kui öeldi, et nad on kahesaja meetri kaugusel. Et viimasel hetkel muudeti käsk ära ja mindi teletorni peale, seda me ei teadnud. Vastu hommikut me muidugi kuulsime sellest," meenutab August.

Kui teletorn ära võeti, olid telemaja kaitsjad kindlad, et nüüd on käes nende kord. Õnneks jäi rünnak tulemata. Kui 21. augusti hommikuks oli kindel, et telemaja ei kavatsetagi enam rünnata, saadeti eriüksuslased teletorni juurde. "Meile öeldi, et teletorni juures on kuumaks läinud. Seda, et Pihkva dessantväelaste soomukid lahkuvad, me siis veel ei teadnud," räägib Olaf.

Teletorni juures põrnitsesid Eesti eriüksuslased ja Vene dessantväelased mõnda aega üksteist üle aia. "Seejärel saabus Edgar Savisaar Vene sõjaväelastega läbirääkimisi pidama ja sõja lõppu kuulutama, sest putš Moskvas oli läbi kukkunud," meenutab Georg.

Eriüksuse viimaseks ülesandeks jäi turvata dessantväelaste soomukite lahkumist teletorni juurest. Et ära hoida juhuslikke intsidente, mis võinuksid kaasa tuua mõttetuid ohvreid. Sellega oli eriüksuse tegevus lõppenud ja järgmisel päeval sõitsid mehed kodudesse laiali. Neist mõned kohtusid taas alles viisteist aastat hiljem.

Miks hakati telemaja toonaseid kaitsjaid mõne kuu eest tele kaudu otsima? Miks ei teatud isegi nende nimesid? "Meie oma komandöri Eduard Rikkast ei olnud sel ööl telemajas. Ja kui järgmisel päeval taheti meie nimesid saada, siis ta arvas, et pole vaja neid anda - midagi ju ei juhtunud. Kas põhjus oli selles, et teda ennast seal ei olnud või muus, igatahes nii me sealt ajaloo hõlma kadusime," ütleb August. 

"Õhtul astus telemajja sisse meedik - oh, teil on kõik siin korras! - ja pühkis minema. Järgmisel õhtul, siis kui kõik oli möödas, käisime korra telemajast läbi. Seal oli sihuke laatsaret laiali seatud, et piisanuks poole Eesti kaitseväe sidumiseks. Siis jõudis minuni, kui üksi me tol ööl tegelikult olime."

Telemaja kaitsja August Albert

Lugu ilmus esmakordselt 19.oktoobril 2006