Vallo Kruuser

"Ei olnud see mingi nali." Lenini plakati all istuv kommunist vaatab mulle otse silma.
Ma tean, et see mees valetab. Aga mul on vaja ta rääkima saada ja ma teesklen, nagu oleksin kahevahel: nii et uudis Eestis kolhoose taastavatest talunikest polnudki väljamõeldis? Talunikud Andrus Tamm ja Aine Saar on kohe täitsa olemas? Ja tahavadki tagasi Eesti NSVd?
Kommunist hakkab küsimuste peale keerutama: "Nad on olemas, aga nad ei pruugi kogu aeg kohapeal viibida."
Mida see tähendab?
"Et ega põllumehel pole Euroopa Liidus kerge elu."
Löön nüüd kaardid lauale: see lugu oli puhas väljamõeldis!
Seepeale kommunist vastu ei vaidle: "Ütleme nii, et see oli meiepoolne abi Vene riigile infosõjas, võitluses NATO vastu. Infosõja muide algatasid lääneriigid."
Seejärel teeb kommunist üllatava avalduse. Ta kahetseb, et ehk sai vale pisut liiga vara avalikkuse ette paisatud.
"Me oleksime pidanud olema kannatlikumad ning ootama, kui majanduskriis rohkem tunda annab. Ma arvan, et siis oleks me leidnud Eestist palju rohkem mõttekaaslasi."

Kommunisti nimi on Sergei Malinkovitš. Kui teda uskuda, siis juhib ta liikumist nimega Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid.
Ma leidsin tema kontakti organisatsiooni veebiküljelt. Telefonis vesteldes küsib ta mitu korda üle, mida ma ikkagi soovin. Kas on üldse mõtet kokku saada? NATO riigi ajakirjanik, nagu ta rõhutatult mainib, ei ole tema lemmikkülaline.
Malinkovitš jagab kohtumist kokku leppides kõhklevaid lubadusi. Justkui sooviks, et enne, kui annab intervjuu, teda ikka tõsiselt "moositaks". Võib-olla on seesugune pirtsutamine osa mingist etendusest.
Varasem kogemus kõiksugu äärmusorganisatsioonidega on mulle näidanud, et tegelikult nad lausa igatsevad ajakirjandusse pääseda.
Lõpuks saan täpsed juhised: "Tulge Üheksandale Nõukogude tänavale, maja number 31 juurde. Sinna, kus näete rohelisi garaaže."
Üheksas Nõukogude tänav on Peterburi autodest umbse kesklinna kohta vaikne uulits. Numbrit 31 kannavad paljud majad sel tänaval. Nii - rohelised plekist garaažid, hämar sisehoov, mis tundub äravahetamiseni tuttav, kui meenutada mõnd Nõukogude detektiivfilmi. Ääreni täis prügikonteiner ja kass.
Kui ma käisin paari aasta eest Moskvas noorteorganisatsiooni Naši peakorteris, siis leidsin selle juba paari kvartali kauguselt algava sümboolika järgi hõlpsasti üles. Aga Peterburi kommunistidel pole ühtki lippu ega viita väljas.
On nad üldse olemas? Kommunistid Nõukogude tänaval. See kõlab kaunis sedamoodi, nagu oleks tegu postsovetliku naljaga.
Kokkulepitud ajal ilmub pimedast hoovist välja lühikest kasvu noorepoolne inimene. Tema ongi seltsimees Malinkovitš. Just seltsimees, sest härraks palub ta end tungivalt mitte nimetada.
Malinkovitš juhatab mind keldrisse.
Nojah, kus mujal kui keldris võikski asuda kommunistide pesa.
Raske ukse taga avaneb puuvoodriga üle löödud seintega väike eesruum. Sealt edasi jõuame veel väiksemasse tuppa, seltsimees Malinkovitši kabinetti.
Suure Lenini plakatiga kaunistatud ruumis pole arvutit! Kuidas siis sünnib see kuulus veebisait, kus ilmus reportaaž Ida-Virumaa talunikest Andrus Tammest ja Aine Saarest? Seltsimees Malinkovitš ütleb umbmääraselt, et kirjatükid sünnivad mujal.
Toakese aknalaual vedeleb Lenini pea. See on kõik, mis jäi järele lähedal asuvas pargis seisnud Lenini kujust. Seinal ripub ruupor. Nurgas kuumab nõukogude ajal valmistatud elektrikamin.
Kõik kokku meenutab teatridekoratsiooni.

"Meie programm on viie aasta jooksul NSV Liidu taastamine tema endisel kujul."
Malinkovitš räägib hästi artikuleeritult, nagu oleks õppinud lavakunstikateedri kõnekoolis. Jutu juurde käivad ägedad žestid, justkui kõneleks ta Ploštšad Vosstanijal suurte inimmasside ees, mitte ühe ajakirjanikuga keldripugerikus.
Endast see seltsimees eriti rääkida ei taha. Ta mainib vaid niipalju, et kunagi visati ta revolutsioonilise tegevuse pärast välja Herzeni-nimelisest Peterburi pedagoogikaülikoolist. "Visati välja nagu omal ajal Lenin," täpsustab ta mõningase uhkusega.
Olgu nii. Aga kes on siiski Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid? Venemaal on ju olemas Kommunistlik Partei, mis kurioossel kombel on riigi suurim opositsioonijõud.
Malinkovitš ütleb, et Kommunistlik Partei on tema liikumise jaoks sõbralik partei: "Aga nad tegutsevad liiga mõõdukalt. Ma ei saa öelda, et meie oleksime äärmuslased, aga aktiivsemad ja ägedamad kindlasti."
"Kui palju teid on?"
"Viissada!" purskab Malinkovitš esimese hooga. Minu pilku nähes märgib, et aktiivseid liikmeid on 120 ringis. Põhiliselt 35-40aastased aktiivsed inimesed.
"Kes liikumist rahastab?"
"Eks liikmed maksavad liikmemaksu."
"Kas sellest piisab?"
"No on mõned toetajad veel..." hakkab Malinkovitš keerutama. "Näiteks üks mööblitehase direktor annab meile raha. Ja ka ühe välisfirma esindajaga on meil hea läbisaamine."
Veider lugu. Liikumise plaanide kohaselt tuleks Venemaal tegutsevad välisfirmad natsionaliseerida.
Esimesena tuleks ette võtta Peterburis asuv Fordi tehas: "Selles imperialismi tsitadellis töötavad välismaalased pole muud kui eriteenistuste töötajad," on kommunist veendunud.

Lugu läheb veelgi skisofreeni­li­se­maks. Malinkovitš ütleb, et toetab täielikult Kremli välispoliitikat. Aga sisepoliitiliselt on tema liikumine ­Vladimir Putini juhitava Ühtse Venemaaga opositsioonis.
"Ma arvan, et juba lähiaastatel hävitab majanduskriis praeguse juhtivpartei," teatab Malinkovitš kurjakuulutavalt.
Üldse on peaminister Putin tema hinnangul Venemaale lahja liider. ­Medvedjevil paistab olevat rohkem potentsiaali. Peterburi kuberner ­Matvijenko on aga üldse üks paras...
"Me küsisime linnavalitsuselt raha komsomoliorganisatsiooni 90. sünnipäeva tähistamiseks. Matvijenko, ise endine komsomolisekretär, ei andnud!"
Kõige vähem sallib Malinkovitš ­Žirinovskit ja tema liberaaldemokraatlikku parteid: "Põhimõteteta, jälk kamp! Tahavad Lenini Punaselt väljakult ära viia ja maha matta. Sümboleid ei tohi hävitada! Neid tuleb hoida."
Sujuvalt jõuab kommunisti jutt selleni, kui kasulik on üleilmne majanduskriis. Venemaa saab asuda lõpuks ometi taastama oma võimu endises NSV Liidus. Uppi läinud majandusega väikeriigid paluvad ise Moskvat appi.
"Ma arvan, et pole mõtet enam jamada mingi NSV Liidu loomisega. Õigem oleks haarata kõik Venemaa koosseisu. Tõsi, laiaulatusliku autonoomia võiks ju anda," teeb Malinkovitš suuremeelse žesti.
Millal see juhtub?
"Kiiremini, kui te arvate."

Tagasi Eestis, vaatan internetist veel kord üle kurikuulsa reportaaži kahest Ida-Virumaa talunikust. Ühel pildil kükitab keegi väikest kasvu kaitsevärvi lodumütsiga mees noore männi all, püstol peos.
"Kaitstes Nõukogude Eestit!" kuulutab pildiallkiri.
Seda meest ma tunnen. See on ju seltsimees Sergei Malinkovitš isiklikult.

Viis näidet
sm Malinkovitši libauudistest

Peterburi kommunistide veebiküljel avaldatud jaburused nopitakse üles Vene internetiportaalide poolt. Sealt jõuavad need edasi rahvusvahelisse meediasse, mis esitleb neid tihti tõeliste uudiste pähe.

2. september
Ida-Virumaa talunikud Andrus Tamm ja Aine Saar kuulutasid välja Nõukogude Eesti ning otsustasid lahkuda Eesti Vabariigi koosseisust. Libauudis levib nii Vene kui ka Lääne meedias.

28. oktoober
Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid avaldavad nördimust, et ukrainlanna Olga Kirilenko mängib uues agent 007 filmis "nõukogude rahva vaenlase, diversandi ning verise mõrtsuka James Bondi" kaaslast.

1. detsember
Kommunistid väljendavad muret, et USA presidendiks valitud Barack Obama määras välisministriks Hillary Clintoni.
"Karda seda valget naist, me vend Obama. Soovitame nimetada riigisekretäriks seltsimees Monica Lewinsky. Tegemist on noore elurõõmsa naisega."

5. detsember
Kommunistid mõnitavad Venemaa parimat jalgpallurit Andrei Aršavinit, kes soovib oma senisest klubist Peterburi Zenitist mõnda tugevasse välisklubisse siirduda.
"Mõned sportlased on täielikult kaotanud patriotismitunde ning vastutuse oma kodumaa ees ja lugupidamise riigi vastu. Andrei kauplemine oma kehaga ahnete Lääne klubidega kutsub meis, kommunistides, esile tülgastust ja häbi."

16. detsember
Peterburi kommunistid on veendunud, et telekanali Rossija saates "Vene nimi" käib rahvuskangelase valimisel metsik sohitegemine. Võltsitakse tulemusi, et võitjaks ei tuleks Lenin või Stalin.
"Me hoiatame - kui Leninit ja Stalinit ei kuulutata hääletuse tulemusel võitjaiks, võivad riigis alata massilised rahutused."

Lugu ilmus esmakordselt 18.detsembril 2008