Vahest just see kuritegu on tolle aja kirjeldamiseks märgilise tähendusega - automaatidega relvastatud endised sõjaväelased röövivad koormatäie kaupa ja avavad neid peatanud politseinike pihta pikema jututa tule. Kaks korrakaitsjat said kohapeal surma, kolmas pääses imekombel eluga. Hukkunuile on Mäos püstitatud mälestusmärk. 

Ekspressi ajakirjanikud Janar Filippov ja Raul Ranne kirjutasid sellest juhtumist täpselt viis aastat tagasi:

JULM JUUBEL

Kahe politseiniku elu nõudnud kallaletungist Mäo ristil möödus eile kümme aastat. Politsei lahendas jõhkra kuriteo kahe päevaga, kuid üks mõrtsukas on siiani tabamata. Tänaseni on täitmata ka paljud tolleaegsete politseijuhtide lahked lubadused...

Detsembriõhtu kümme aastat tagasi. Kell on kuus, sajab lund. Järvamaal sõidavad oma vahetusse neli liikluspolitseinikku - Argo Kivi, Marek Lemming, Väino Neido ja Janek Tšeljadinov. Nad jäävad patrullima Mäo ristile ja teevad seal oma rutiinset tööd, peatavad autosid, kontrollivad dokumente. Nagu ikka.

Pealinna nostalgialembesed pered valmistuvad samal ajal minema Linnahalli Ukraina estraaditähe Sofia Rotaru kontserdile.

Tallinnas veereb ühte Suur-Sõjamäe teel asuvasse laohoovi Kamaz. Mõni minut varem tungisid laohoonesse trobikond relvastatud röövlit, peksid valvuri pildituks ja sidusid ta kinni... Punase kabiini ja poolhaagisega Kamaz laotakse silmini täis alkoholi- ja maiustustekaste ja kesköö paiku algab sõit Peipsi poole. Nimelt seal, Mustvees, on selle seltskonna varjupaik, kuhu suundutakse niimoodi juba mitmenda varastatud koormaga. Lisaks mitmele töötule ja lihttöölisele kuulub seltskonda üks politseinik.

Mõni tund hiljem, kolmveerand kolme paiku öösel valmistuvad Mäo ristis seisvad politseinikud vahetust lõpetama. No nii, veel kaks viimast autot ja siis ärasõit, lepitakse omavahel kokku.

"Võtke te see esimene, ma võtan Kamazi," ütleb Marek Lemming, 21aastane tugev noormees aasta vanemale Tšeljadinovile...

Nädal hiljem jutustab Janek Tartus Maarjamõisa haigla palatis teda üle kuulavale uurijale, mis sai edasi.

"Kui olin sõiduauto kontrollimise lõpetanud, pöördus Marek minu poole ja ütles, et selliste tundemärkidega Kamaz koos šokolaadikoormaga on Tallinnast varastatud ja vaja on koormat kontrollida."

Kamazist väljusid kaks meest. Marek küsis, mis neil koormaks on. Üks vastas, et koorem on tühi. Marek nõudis, et mehed koorma avaksid, tõmbas puldani eemale ja nähes kaste, patsutas üht. Kuuldes klaasikolinat, ütles ta juhile, et tühi see koorem küll ei ole. "Marek andis juhi dokumendid minu kätte, andsin need edasi Väinole. Marek käsutas samal ajal ühe mehe läbiotsimisasendisse - jalad laiali, käed üles - ja otsis mehe läbi."
***

Õhus oli pinget. Nagu Väino Neido hiljem seletas, surus Lemming läbiotsitava näoga vastu kabiini ja käskis sisse võtta läbiotsimisasendi. "Lemming oli millegipärast väga agressiivne, kuigi keegi talle mingit vastupanu ei osutanud."

Tšeljadinov tõmbas oma UZI-l padruni salve ja jäi seisma veoki tagmise nurga juurde, et mõlemat autost väljunud meest vaateväljas hoida. Väino liikus samal ajal Kamazi vasakut külge pidi auto esiotsa poole. Mees, keda Marek läbi otsis, üritas kogu aeg kabiinile läheneda. Marek pidi teda korduvalt paigale käsutama. "Liikusin risti üle tee bussipeatuse ette, et olukorda paremini jälgida. Kui Väino jõudis kabiini ette, olid ka Marek ja läbiotsitav jõudnud kabiinini. Teine mees seisis edasi vaikselt auto taga," rääkis Tšeljadinov. "Sel hetkel nägin Kamazi alt kellegi jalgu. Teiselt poolt autot läks keegi kabiini poolt auto tagumise otsa poole. Algul arvasin, et see on Väino, aga tema ei käi nii hoogsate sammudega."

Kamazi esiotsas autotulede valgel dokumente kontrollinud Neido seletas hiljem järgnenud sekundeid nii: "Läksin kabiini juurde, et sealt tuleva valguse valgel dokumente kontrollida. Ainus töötav taskulamp oli Lemmingu käes. Kabiinis polnud kedagi. Läksin auto ette, et numbrit kontrollida. Kuulsin klõpsatust nagu keegi vinnastaks relva... Kohe, kui kuulsin tulistamist, viskusin maha. Tõusin, kuid libisesin uuesti. Veeretasin end teelt maha.
Tundus, et tulistamist alustati auto tagant."

Janek nägi, kuidas furgooni taha ilmus inimene, kelle hõlmad läksid lahti ja ...algas kahest kohast automaadivalangutega tulistamine. Tulistati nii auto tagant kui ka eest, kolme-neljalasuliste valangutega. Janek hüppas bussijaama juures pikali ja vajutas päästikule. UZI-le iseloomulikult jooksis relva 25-lasuline pide paari sekundiga tühjaks ja noor politseinik jäi relvituks. Hetk hiljem tabas kuul teda randmesse. Mees nägi, et teda tulistatakse korraga kahest relvast. "Jooksin bussijaama taha, kukkusin kraavi. Jooksu pealt tabas kuul paremasse õlavarde."

"Mul oli õudne eluisu," tunnistas Janek aasta hiljem Päevalehele. "Ma ei uskunud, et bandiit tuleb veel järele mind üle laskma." Ometi ta tuli ja laskis pimedas kraavis külili lamanud Janeki suunas umbes paari meetri kauguselt veel kaks kuuli. Üks tabas noort meest näkku, teine vihises läbi juuste. Tulistaja eemaldus ning raske koormaga Kamaz sõitis minema...

Tšeljadinov haaras relva, läks pooleldi joostes, pooleldi roomates politseiauto juurde ja asus raadiosaatjaga abi kutsuma... Tema kaks noort kolleegi lamasid keset teed vereloikudes - Marek Lemming oli juba surnud, Argo Kivil elada veel vaid tund.

Neido: "Laskmine lõppes kiiresti. Kamaz andis gaasi. Läks. Peatus korraks ja läks siis uuesti.
Läksin teele. Lemming ja Kivi lamasid ja olid vait. Jooksin meie masina juurde. Kõrval lamas Tšeljadinov. Püüdis raadio teel Paide politseid, kuid saatja oli valel sagedusel. Vahetasin kanalit, sain politsei kätte. Ütlesin: "Meid tulistati, Tšeljadinovil on vaja kiirabi."
Andsin politseile edasi ka Kamazi ning oletatava juhi andmed, kuna dokumendid jäid ju minu kätte."

Peagi jõudis maas lamava Tšeljadinovi juurde ka tulistamise ajaks pimedusse varjunud Neido ning kutsus abijõud kohale. Kiirabi toimetas Kivi ja Tšeljadinovi Paide haiglasse, kus Kivi kell 4.20 verekaotuse tagajärjel suri. Tšeljadinov viidi edasi Tartu haiglasse.
Uurimisgrupp alustas sündmuskoha vaatlust, fikseeris vajalikud jäljed ja korjas tee pealt kokku üle 50 padrunikesta.
***

Patrullauto kihutas bandiitidele järele. Mäekülas jõutigi järele tee ääres seisvatele Fordile ja Kamazile. Rajalt maha võtta otsustati sõiduauto. Fordis istunud Anatoli Nikolajev ja Lasnamäe politseijaoskonna kordnik Igor Rešetnjak võeti vahi alla. Vastupanu nad ei osutanud. Üks politseinik jäi paari valvama, kaks meest kihutasid Kamazile järele. Nurmsi lähedal leiti see mahajäetuna kraavist.

Kamazi koormast leiti hilisemal vaatlusel üle 8000 pudeli vahuveini, ligi 3000 pudelit viina, maiustusi ja tatart. Kabiinist lisaks pooltäis viinapudelile ka NSVL autoteede atlas ja Moskva liiklusplaan.

Mõistagi ei riskinud kaks politseinikku minna öisesse metsa mõrtsukaid jälitama. Selle asemel toimetasid nad Nikolajevi ja Rešetnjaki Paide politseisse, kus neid ka kohe üle kuulama hakati.

Metsas aga algas mõne tunni pärast Sisekaitse operatiivrügemendi, kaitseliitlaste, K-komando ja jäljekoerte abil hommikuni kestnud ulatuslik jälitusoperatsioon, mis paraku tulemusi ei andnud. Asfaldil kaotasid koerad tagaaetavate jäljed.
***

Polnud tarvis uurijate väga suurt meisterlikkust, et Fordis istunud mehed rääkima saada. Varem karistatud Nikolajeviga tegeles nooruke Andres Anvelt, Rešetnjakiga vanameister Koit Pikaro.

Esimestes seletustes soperdasid kinnipeetud stiilis "olime teel Tartusse ja lihtsalt magasime autos", ent peagi andsid juhtunu kohta üksikasjalikke ütlusi. Esimesteks hommikutundideks olid politseil teada nii röövlikamba liikmete nimed, aadressid kui ka nende arvatav sihtpunkt Mustvees.

Nikolajev ütles, et Iljuhhinil oli Kalašnikovi, Mitjuginil mingi teist tüüpi automaat. Mõlemal automaadil olid summutid.

Mundriau rüvetanud Rešetnjak rääkis, et nad sõitsid Mustvee poole seitsmekesi neljast autost koosnevas kolonnis. Mäos peatatud Kamazist sõideti mööda ja jäädi pisut eemale ootama. "Nikolajev seisis väljas, hüppas siis järsku sisse ja võttis kiiruga paigalt. Ütles, et Kamazi juures läks tulistamiseks. Mõni minut hiljem jõudis Kamaz meile järele ja sundis meid peatuma. Välja hüppas Iljuhhin ja käskis minna Kamazi juurde tagasi, et võtta haavatud politseiniku käest sinna jäänud Markovi dokumendid. Ent mõni hetk hiljem nägime taga juba politseiauto tulesid ja Kamaz kihutas edasi. Meid võeti kinni."

Anvelti hinnagul just turvalisuse tagamiseks, et vajadusel töötõendiga vehkida, kampa võetud Rešetnjak kirjutas ka avalduse, et on valmis igati kaasa aitama politseinikke tulistanud kurjategijate tabamisel. Pikaro: "Temaga suhelda, isegi teda üle kuulata oli vastik. Sellise reeturiga on väga raske rääkida. Õnneks pragunesid mehed kiiresti ja edasise suuna saime kiiresti kätte."

Anvelt: "Läksime varahommikul Mustveesse, kuhu kaupki pidi minema. Maja linna servas põllu ääres. Jube külm aeg oli. Meie autol olid suvekummid all - tee oli tohutult libe. Lootsime, et äkki kutid saabuvad ikkagi sinna. Varitsesime. Pärast tuli K-Komando. Helikopteriga. Maandusid otse keset linna bensukas."

Kurjategijad Mustveesse ei läinudki. Politseinikud leidsid majast asitõendeid nende varasematest tegudest, sealhulgas relvi.
***

Juba samal päeval, 15. detsembril, kuulati üle kahtlustatavate lähedased. Meeste asukohad fikseeriti kiiresti ja enamik neist saadi samal või järgmisel päeval kätte. 16. detsembril rünnati Pikaro juhtimisel ühe asjaosalise Eduard Konjajevi korterit Kallaveres. Nagu eelinfo põhjal eeldatigi, viibis seal ka Andrei Iljuhhin - selleks ajaks oli uurijatele juba teada, et tema oli üks tapjatest.

Endine dessantväelane Iljuhhin avaldas kinnivõtjatele vastupanu. "Üritas seal midagi vehkida, aga võtsime ta kiiresti maha," meenutab Anvelt. "Ta üritas vöö vahelt relva haarata," täpsustab Pikaro. Mõlemal pandi käed raudu. Konjajevi korterist võeti ära kaks jahipüssi ja neli püstolit.

Iljuhhin keeldub esimesel ülekuulamisel ütluste andmisest. Ent temagi vastupanu sulab kiiresti. Kaks päeva hiljem tunnistab ta kirjalikult uurija Boriss Kotljarile, et tulistas politseinikku ja kahetseb juhtunut. Hilisematel ülekuulamisel selgitab Iljuhhin ka varasemate röövimiste üksikasju, kirjeldab, kuidas ta ehmus, kui Tšeljadinovi automaati nägi, enesekaitseks tulistama hakkas ja hiljem automaadi prügihunnikusse viskas. Iljuhhin viidi ka kohta, kuhu ta relvad võidetavalt viskas. Kuid mõrtsukas teeskles, et ei leia õiget kohta. Alles hiljem, aprillis 1995 tuleb talle lõpuks kõik detailideni meelde ning Iljuhhin viib politsei Õisu valda Aiamaa külla ja näitab ette koha kivihunnikus, kust leitaksegi kott juba rooste läinud relvade - ühe tavalise ja ühe spetsiaalselt dessantväelasele kohandatud Kalašnikoviga.

Mõne aja pärast, kui Iljuhhinile sai selgeks, et tema kaaslane Mitjugin on tagaotsitav ja tõenäoliselt riigist lahkunud, muutub ta jutt veelgi. Siis väidab Iljuhhin, et tule avas üks politseinik, võtab omaks vaid mõne suure hirmu ajel tehtud lasu ja ajab suure, sealhulgas mõrvasüü Mitjugini kraesse.

Anvelt: "Eks kui selgus, et Mitjuginit pole kätte saadud, tehti ta kohe äärmiseks. Väga mugav on end ju kaitsta, et kõik, mis juhtus, on Mitjugini süü. Seepärast ta (Iljuhhin) nii vähe saigi. Ehk et see päris tapja, kes kontroll-lasud tegi, oli nende tunnistusel Mitjugin. Ja seda polnud võimalik ümber lükata."
***

Sündmuskohal viibinud politseinike käitumise suhtes viidi läbi teenistusalane juurdlus. Otsus oli karm. Alo Kirsimäe, toona Liikluspolitsei Büroo abidirektor tegi ettepaneku Väino Neido vallandada.

Tsiteerime: "Inspektor Neido märkas esimesena omavoliliselt ja märkamatult väljunud kaassõitjat ja selle käes olnud automaatrelva. Hoiatamata teisi, viskus Neido maha ja varjus pimedust kasutades. Koheselt avati tuli kahest automaadist."

Ja edasi: "Inspektor Neido, kes asus kurjategijate selja taga väljaspool nende vaatevälja ning ründe tõrjumiseks heal positsioonil, ei saanud kurjategijaid kahjutuks teha ja tekkinud olukorda pööret tuua, kuna oli suhtunud oma ametikohustustesse hooletult ja asunud teenistusülesannete täitmisele ilma relvata."

Karme sõnu leiab Neido iseloomustamiseks ka Pikaro. "Minu jaoks ei olnud Neido vähem reetur kui see Rešetnjak. Saate aru - niiöelda põhimõttekindla inimesena ta keeldus operatsioonile relva kaasa võtmast. Tema relv oli kuskil ekspertiisis ja võõrast relva tema ei vastu ei võtnud. Vähegi targem tegutsemine oleks võinud sündmustele hoopis teise pöörde anda. Ja sel ajal, kui teised surid, tema lidus. Ma veel küsisin ühelt kurjakalt, miks nad Neidot ei tulistanud. Vastus kõlas umbes nii, et ta jooksis liiga kiiresti. Ehk teisisõnu, ei olnud mõtet tulistada, mees oli niigi ohutu."

See kõik ei seganud Neidol enda vallandamist vaidlustada, kusjuures võidukalt.
***

Jaanuaris tehakse Mäo bussipeatuse putka juures ballistikaekspertiis. Ainuüksi putka seinal, mille suunas bandiidid tulistasid, fikseeritakse üksteist lasujälge pluss üks laes.

Niisiis kahe päeva pärast olid kaheksast röövlist kuus vahi all. Seitsmes, Kamazi omanik Markov ilmus 18. detsembril vabatahtlikult politseisse ja jutustas, kuidas ta tulistamise peale nii pööraselt ehmus, et Kamazi alla peitu puges.

Mitjugin kuulutati 21. kuupäeval tagaotsitavaks. Kadunud on ta tänaseni. Ent mitte lootusetult. Keskkriminaalpolitsei juht Lauri Tabur liigitab töö Mitjugini jälitamisel aktiivse ja passiivse vahepealseks. "Viimase aasta jooksul tema tabamiseks otseselt kombinatsioone tehtud ei ole, aga õnneks on viimasel ajal Vene poolega head suhted, nii et kui tema sõrmejäljed või ta ise kuskil silma jäävad, saame sellest kiiresti teada."

Mitjugin elas tollal Sütiste teel ja töötas firmas Printeks.

Pikaro: "Oli ka jutt, et Mitjugin ootab kuskil metsa vahel. Kokkulepe oli, et Volvo omanik pidi talle riideid viima. Sõitsime siis aeglaselt seal Mäeküla kandis metsa vahel üht teeserva pidi, vahepeal peatusime, tegime kõik, et silma jääda. Aga ei jäänud.

Mitjugini tagaotsimist ikka tehti, periooditi oli ilusaid signaale, et mees kuskil Gorki oblastis liigub. Oli ka näha, et pere hoidis temaga sidet. Aga ei midagi."

Anvelt: "Otsisime Mitjuginit viimase ajani. Oli andmeid, et ta on kusagil kaugemal Kesk-Venemaal. Aga naine jäi siia ja tütar käis Venemaal. Venemaa kolleegidega tegime ühiseid operatsioone, kui kuulsime, et ta võib olla mingis sektoris. Oli andmeid, et ta käib ka Eestis, valepassi ja muudetud välimusega. Aga midagi tuvastada ei õnnestunud. Lootus oli, et äkki korraldab Venemaal midagi, aga millestki kriminaalsest pole seni kuulda olnud."
***

Uurimine ei kestnud kaua. Kiiresti lõhki läinud süüdistatavad lugesid ette kuus aadressi, kus röövimised toime pandi, ning võtsid kõik süüdistused omaks. Selgus, et koos dessantvägedes aega teeninud - tõsi küll ligi poole armee-srokist karistusi kandnud - Iljuhhin ja Mitjugin lõid kuritegeliku brigaadi 1993. aastal. Jõuk oli varustatud tuli- ja automaatrelvade, raadiosaatja, seifide ja lukkude avamiseks mõeldud tööriistade ning autodega.

Kuigi politseinikud kontrollisid, kas Iljuhhini ja Mitjugini jõuk ka mõnele suuremale ässale kümnist maksab või koostööd teeb, ei leitud selliseid seoseid. Selgus, et mehed tegutsesid iseseisvalt ega allunud linnas kellelegi.

Kõigile esitati süüdistus terrorismis, täpsemalt raskete kuritegude toimepanemiseks moodustatud terroristlikku grupeeringusse kuulumises. Niinimetatud organiseeritud kuritegevuse paragrahvi tollal veel ei olnud. Terrorismis keegi neist siiski süüdi ei jäänud.

Kokku ligi kahe miljoni krooni väärtuses võõrast vara röövinud bande mõisteti täies koosseisus süüdi. Tõsi küll, kahe politseiniku tapmises ja kolmanda haavamises süüdistati vaid Andrei Iljuhhinit. Kamba üle kohut mõistnud Helve Särgava sõnul arvestas kohus Andrei Iljuhhinile karistuse mõistmisel, et politseinike tapmine ei olnud ette kavandatud, mistõttu olid läbimõtlematud ka võimalikud tagajärjed. Kohus mõistis Iljuhhinile 15 aastat vabadusekaotust. Prokurör kaebas selle küll edasi ja nõudis mehele surmanuhtlust, kuid tagajärjetult.

Muide, Ämari vanglas karistust kandnud Iljuhhin kavandas üsna jõhkra põgenemisplaani. "See oli vist 1999 või 2000, kui laekus teatav info," meenutab toonane Ämari vangla direktor Gunnar Bergvald. "Otsisime Iljuhhini kambri läbi ja leidsime täisvarustuse, mida põgenemiseks vaja - nööridest ja sidemetest kuni nugade komplektini välja, isegi üks viskenuga oli. Õnneks saime jaole, sest ma olen üsna kindel, et nad ei oleks teele ette jäänud valvureid säästnud."