Boris Malinovski: Tallinna autoriteet. Kohtuprotsess algas 25. aprillil 1996.

Priit Hõbemägi kirjutatud artiklist selgub, et pidevate omavahel vaenutsevate jõukude asemel on allilm muutunud enam-vähem stabiilseks hierarhiaks.

1994. aastal oli Eesti allilmas segaduste aeg. Eestis tegutses kümmekond erinevat kurjategijate rühmitust, kes omavahel aina kisklesid. Olukord Eestis erines Läti ja Leedu omast: esimeses tegutses kaks suurt kuritegelikku rühma, teises mustmiljon kaabakate kampa.

1995. aastal mõjutas olukorda kõige rohkem narkoturuga seotu. Krasnodari jõugu edev juht Mihhail Gorbatšov püüdis kogu Eesti narkoturgu enda kätte haarata. Väidetavalt võttis ta selleks tšetšeenide liidrilt Harun Dikajevilt 300 000 dollarit laenu. Ilmselt ebaõnnestunud narkotehingu tagajärjel üritas ta tagasimaksmist vältida ja korraldas Dikajevile Mustamäel atendaadi, mis samuti ebaõnnestus.

1995. aasta augustis kohtusid poolsada Eesti allilmaliidrit, kes olid ühinenud ühiskassa süsteemi. Selle järel tekkiski stabiilsem olukord, sest kokkutulek lõppes kokkulepetega. Samuti olid tugevad liidrid kadunud: Vartan Sarkisjan ja Sergei Satšuk tapetud, Gorbatšov kadunud, Dikajev ja Nikolai Bleskov vahi all. Jõukude kümmekond liidrit olid koondunud Nikolai Tarankovi ümber, kelle tasemele neist ükski ei tõusnud.

Iseseisva Eesti viiendaks aastapäevaks oli loobutud territoriaalsest jaotusest, grupeeringuid tunti nende liidrite järgi.

1996. aasta esimesed kolme kuu kuritegevuse statistika näitab kuritegevuse üldist langust 7,9%. Kuid ei maksa arvata, et politsei suudab organiseeritud kuritegevuse Eestist täielikult minema pühkida...