09.05.2002, 00:00
Vana maja moodsas miljöös
Bruno Moisar, taluperemees keset uusrajooni, räägib Madis Jürgenile partidest ja põtradest, eestiaegsetest politseinikest ja sellest, kui tore on olla rikaste vene majaomanike naabrimees.
Ta on sada aastat vana, ega ta sooja ei pea. Teed küll hommikul tule alla, ega
siis sellepärast jalad soojas ei ole. Kukal on soe, aga jalad...
Ja ega see
maa siin kah… Paned kartulid maha - sellised keskmise suurusega -ja
pöidlasuurused tulevad tagasi. Pangetäie paned maha, pangetäie saad
tagasi. Ega maa siin midagi ei kanna.
85. aasta veebruarikuus, kui me selle
maja ostsime, oli siin peale selle veel üksainuke maja - see pold
tegelikult maja, see oli suvila. Ja rohkem maju ei old.
Kitsed käisid
söömas, põder jalutas läbi. Keeras veel sedaviisi pead, näitas sarvi, et on
ikka põder. Pardid, sinikaelad, kõndisid paarikaupa mööda teed. Piirivalvur
sõitis neil järel, laskis signaali - ei midagi! Ega part signaali ei karda!
Piirivalvurit pold partide jaoks o l e m a s ka!
Ei, siin oli
rahulik!
Vaatad praegu linna poole, no on ikka seda suitsu ja tahma! Siin on
nii puhas. Esimene öö oli nagu titevoodis magada!
Ja kuule, ma ei
saaks ütelda, et ta praegu kuidagi teistmoodi on või lärmakam! Pole kuulda old,
et oleks siin keegi kedagi maha löönd või vägistand.
Teisest küljest jälle –
paar aastat tagasi läksin üle tee uue naabri juurde. Kus pani toa poole jooksu
üle peendramaa! Jooksis tuppa ja rääkis sealt minuga läbi ukse. Hoidku ja
keelaku!!! No muidugi - mul pold kikilipsu ees! Ja vaata inimene ju
kardab!
Hakkan praegu mõtlema. No olid vanasti ikka politseinikud pikka
kasvu. Ei olnud sellised jumbud nagu nüüd. Kui ikka nuia võttis, oli joodik
juba klaar ja hiilis minema kuhu sai. Jah.
Aga muidu on siin tore.
Siinsamas vastas on väga kena perekond, ukrainlased. Ise nad veel sees ei
ela, elavad Tartus.
Siit üks mammi (ta elab üle tee) küsis – kas see
vastasmaja on kirik. No mis sa ütled – kuidas oskas küsida. Mis pagana
kirik!
Aga põrandast laeni on kuus või kümme meetrit. No kas on inimesel
niisugust asja vaja! Millega sa selle maja ära täidad?
Kui nad seda maja
ehitasid, küsis üks ehitusmees, kuule, kas sa ise endale sellist maja ei
tahaks? Ma ütlesin, no päris loll ma nüüd ka ikka ei ole. See on neil
täielikult elektriküttega. Ja kui ma selles majas ühe aasta ära elan, mul pole
pükse ka enam jalga panna!!! Ei!
Ja veel see muruniitmine! Ei!
Need
teised naabrid siin – näe naine on praegu õues – on kuskilt Venemaalt, mees
olevat kusagil miski tähtsa koha peal. Möödunud aastal nägid, et meil oli siin
väike istumine õues, eks nad said aru ja tegid mulle väikse
kingituse sünnipäevaks. Muidu tagasihoidlikud inimesed, asja ees teist
taga tülitama ei tule.
Aga see hall maja seal taga, sellest ei teagi
midagi. Kogu see klaasist krempel on bassein, talvel saab ujuda. Aga kas nad
seda kasutasivad…? Kui uusaasta oli, lasivad rakette, ega nad muidu siin ei
käi. Keegi rääkis, et juba tahtvat müüa.
Ja üle tee on eestlased, kah
haruldased inimesed. Ööd ja päevad teevad tööd, lapsehoidja hoiab last.
Ei.
Toredad on nad kõik, ma ei ütle midagi.
Praegu hakkad mõtlema - vanasti, kui
üksi olid, ei olnud vaja kardinaid ette panna. Nüüd ma tõmban ikka ette, kui
magama hakkan minema. See on nagu Tallinnas on see Kiek in de Kök, vaata kööki.
Naine võtab mul küll õue peal päikest, kui ilmad soojaks lähevad. Ja mis seal
siis nii hullu on, kui hakata mõtlema?! Rannas on niikuinii kõik pead-jalad
koos. Ja pesu paneme kuivama. Puhas pesu, võid pildistada küll!!!
Aga vaata,
seda ma pean ütlema, et Pirita randa ei ole mina veel suplema saanud,
mõnisada meetrit on minna. Ei! Valetan! Ühe korra olen käinud. Siinsamas
taga kivide juures võtsime veidi seda põlevat vedelikku, ja siis olid jalad vee
sees leos. Rohkem ei ole old. Eks seda tööd ja tegemist...
Aga jah.
Pealt seda, kui nad siin ehitama hakkasid, kadus kaevus vesi ära.
No
paljukest seda vett kahe inimese peale läheb. Aga vahel on vaja pesu
pesta ja vahel nõusid pesta. Süüa ka vahel midagist. Kuda sa saad? Naabrite
käest siis toome nüüd vett.
Põhiliselt on kõik, jah, ikka venelased. Ei tea,
kust nad selle raha võtavad. Ja miks neil nii s u
uri maju vaja on?
Ise vaatan ka - inimesel tekib ju aastatega igasugu
träni, mida ära visata ei raatsi. Ja kus sa selle siis paned?
Mu
isa - eluae oli pearaamatupidaja tubakavabrikus - hoidis kõiki asju alles,
nööpe ja kõike kribu-krabu. Ära ei visanud midagi. Mina viskasin siis tal
neid tagaselja minema.
Aga siis suri isa ära ja pärast matuseid vaatan -
pluusil on nööp eest ära. Hakkasin uut nööpi otsima, aga tuli välja, et
olin kõik minema visanud. Ja näed, sellest ajast saadik, pealt isa
surma, hakkasin mõtlemasain aru,
et kõike asja ikka ära visata ei
saa.
Teine asi, mis isa ütles: kuule poiss, ära tee kunagi plaani! Plaan
läheb tihtipeale nässu, ja siis on kurvastamist kui palju. Ja kui ma nüüd
mõtlen - ma ei olegi elus mingit plaani teinud. Ja et nüüd midagi väga
valesti oleks läinud. Ei ole.
Jah. Eks käib ju vahel
inimesi küsimas ka, et mis te selle maa ja vana majaga mõtlete
teha. Aga et keegi nüüd kangesti peale oleks ajanud, et müüge oma maa
meile ära… Ei. Ei seda ei saa ütelda.
Need rikkad on ju sellised, et mis
nad sulle ikka maksavad. Midagi! Mõne vaesema käest saad rohkem veel.
Aga rikas hoiab igat viimast senti.
No kui keegi pakuks midagi
muud asemele... No linnakorterisse ma ei läheks. Mis ma sinna otsin? Hoidku ja
keelaku!
Kunagi elasime Wiedemanni ja endise Jakobsoni tänava nurgal. Seal
ikka ükskord kloppisivad ka ühte madrust tänava peal. Ja ühekorra tehti pauku.
Jooksis kõrtsist välja ja pani kaks pauku üle õla.
Ja praegu kah. Ebakindel
on see linnaelu. Mitte et nad su taskud tühjaks teevad - sealt pole niikuinii
midagi võtta. Aga ta võib sulle vastu vahtimist anda, lihtsalt
heastmeelest.
Et mis teeks kui raha saaks?
No kõigepealt teeks
paar pudelit. Paar brändit teeks ikka ära. No ma praegu rohkem naljaga...
Meil oli kalalaeva peal üks radist (ma ise olin vanem
püügimeister). See radist teadis, et odekolonn Russki Les on parem kui see
… noh, rohelise sildiga... Kajut haises tal nagu juuksuri töökoda, ausalt
ütelda!
Hoidku ja keelaku, ma ütlen! Need radistid on kuradima
kavalad! Otsisime kapteni ja vanemmehhaanikuga kajuti läbi ja midagi ei
leidnud. Järgmisel päeval ei teadnud radist jälle maast ega ilmast.
Ei. Jah.
Siin on ilus. Siit ei koliks ma ära mingil juhul!