Vana maja moodsas miljöös

Bruno Moisar, taluperemees keset uusrajooni, räägib Madis Jürgenile partidest ja põtradest, eestiaegsetest politseinikest ja sellest, kui tore on olla rikaste vene majaomanike naabrimees.

Ta on sada aastat vana, ega ta sooja ei pea. Teed küll hommikul tule alla, ega siis sellepärast jalad soojas ei ole. Kukal on soe, aga jalad...
Ja ega see maa siin kah… Paned kartulid maha – sellised keskmise suurusega – ja pöidlasuurused tulevad tagasi. Pangetäie paned maha, pangetäie saad tagasi. Ega maa siin midagi ei kanna.
85. aasta veebruarikuus, kui me selle maja ostsime, oli siin peale selle veel üksainuke maja – see pold tegelikult maja, see oli suvila. Ja rohkem maju ei old.
Kitsed käisid söömas, põder jalutas läbi. Keeras veel sedaviisi pead, näitas sarvi, et on ikka põder. Pardid, sinikaelad, kõndisid paarikaupa mööda teed. Piirivalvur sõitis neil järel, laskis signaali – ei midagi! Ega part signaali ei karda! Piirivalvurit pold partide jaoks o l e m a s ka!
Ei, siin oli rahulik!
Vaatad praegu linna poole, no on ikka seda suitsu ja tahma! Siin on nii puhas. Esimene öö oli nagu titevoodis magada!
Ja kuule, ma ei saaks ütelda, et ta praegu kuidagi teistmoodi on või lärmakam! Pole kuulda old, et oleks siin keegi kedagi maha löönd või vägistand.
Teisest küljest jälle – paar aastat tagasi läksin üle tee uue naabri juurde. Kus pani toa poole jooksu üle peendramaa! Jooksis tuppa ja rääkis sealt minuga läbi ukse. Hoidku ja keelaku!!! No muidugi – mul pold kikilipsu ees! Ja vaata, inimene ju kardab!
Hakkan praegu mõtlema. No olid vanasti ikka politseinikud pikka kasvu. Ei olnud sellised jumbud nagu nüüd. Kui ikka nuia võttis, oli joodik juba klaar ja hiilis minema, kuhu sai. Jah.
Aga muidu on siin tore.
Siinsamas vastas on väga kena perekond, ukrainlased. Ise nad veel sees ei ela, elavad Tartus.
Siit üks mammi (ta elab üle tee) küsis – kas see vastasmaja on kirik. No mis sa ütled – kuidas oskas küsida. Mis pagana kirik!
Aga põrandast laeni on kuus või kümme meetrit. No kas on inimesel niisugust asja vaja! Millega sa selle maja ära täidad?
Kui nad seda maja ehitasid, küsis üks ehitusmees, kuule, kas sa endale sellist maja ei tahaks. Ma ütlesin, no päris loll ma nüüd ka ikka ei ole. See on neil täielikult elektriküttega. Ja kui ma selles majas ühe aasta ära elan, mul pole pükse ka enam jalga panna!!! Ei!
Ja veel see muruniitmine! Ei!

Need teised naabrid siin – näe, naine on praegu õues – on kuskilt Venemaalt, mees olevat kusagil miski tähtsa koha peal. Möödunud aastal nägid, et meil oli siin väike istumine õues, eks nad said aru ja tegid mulle väikse kingituse sünnipäevaks. Muidu tagasihoidlikud inimesed, asja ees, teist taga tülitama ei tule.
Aga see hall maja seal taga, sellest ei teagi midagi. Kogu see klaasist krempel on bassein, talvel saab ujuda. Aga kas nad seda kasutasivad…? Kui uusaasta oli, lasivad rakette, ega nad muidu siin ei käi. Keegi rääkis, et juba tahtvat müüa.
Ja üle tee on eestlased, kah haruldased inimesed. Ööd ja päevad teevad tööd, lapsehoidja hoiab last.
Ei. Toredad on nad kõik, ma ei ütle midagi.
Praegu hakkad mõtlema – vanasti, kui üksi olid, ei olnud vaja kardinaid ette panna. Nüüd ma tõmban ikka ette, kui magama hakkan minema. See on, nagu Tallinnas on see Kiek in de Kök, vaata kööki. Naine võtab mul küll õue peal päikest, kui ilmad soojaks lähevad. Ja mis seal siis nii hullu on, kui hakata mõtlema?! Rannas on niikuinii kõik pead-jalad koos. Ja pesu paneme kuivama. Puhas pesu, võid pildistada küll!!!
Aga vaata, seda ma pean ütlema, et Pirita randa ei ole mina veel suplema saanud, mõnisada meetrit on minna. Ei! Valetan! Ühe korra olen käinud. Siinsamas taga kivide juures võtsime veidi seda põlevat vedelikku, ja siis olid jalad vee sees leos. Rohkem ei ole old. Eks seda tööd ja tegemist...
Aga jah. Pealt seda, kui nad siin ehitama hakkasid, kadus kaevus vesi ära.
No paljukest seda vett kahe inimese peale läheb. Aga vahel on vaja pesu pesta ja vahel nõusid pesta. Süüa ka vahel midagist. Kuda sa saad? Naabrite käest siis toome nüüd vett.
Põhiliselt on kõik, jah, ikka venelased. Ei tea, kust nad selle raha võtavad. Ja miks neil nii suuri maju vaja on?
Ise vaatan ka – inimesel tekib ju aastatega igasugu träni, mida ära visata ei raatsi. Ja kus sa selle siis paned?
Mu isa – eluaeg oli pearaamatupidaja tubakavabrikus – hoidis kõiki asju alles, nööpe ja kõike kribu-krabu. Ära ei visanud midagi. Mina viskasin siis tal neid tagaselja minema.
Aga siis suri isa ära ja pärast matuseid vaatan – pluusil on nööp eest ära. Hakkasin uut nööpi otsima, aga tuli välja, et olin kõik minema visanud. Ja näed, sellest ajast saadik, pealt isa surma, hakkasin mõtlema, sain aru, et kõike asja ikka ära visata ei saa.
Teine asi, mis isa ütles: kuule, poiss, ära tee kunagi plaani! Plaan läheb tihtipeale nässu, ja siis on kurvastamist kui palju. Ja kui ma nüüd mõtlen – ma ei olegi elus mingit plaani teinud. Ja et nüüd midagi väga valesti oleks läinud. Ei ole.
Jah. Eks käib ju vahel inimesi küsimas ka, et mis te selle maa ja vana majaga mõtlete teha. Aga et keegi nüüd kangesti peale oleks ajanud, et müüge oma maa meile ära… Ei. Ei, seda ei saa ütelda.
Need rikkad on ju sellised, et mis nad sulle ikka maksavad. Midagi! Mõne vaesema käest saad rohkem veel. Aga rikas hoiab igat viimast senti.
No kui keegi pakuks midagi muud asemele... No linnakorterisse ma ei läheks. Mis ma sinna otsin? Hoidku ja keelaku!

Kunagi elasime Wiedemanni ja endise Jakobsoni tänava nurgal. Seal ikka ükskord kloppisivad ka ühte madrust tänava peal. Ja ühekorra tehti pauku. Jooksis kõrtsist välja ja pani kaks pauku üle õla.
Ja praegu kah. Ebakindel on see linnaelu. Mitte et nad su taskud tühjaks teevad – sealt pole niikuinii midagi võtta. Aga ta võib sulle vastu vahtimist anda, lihtsalt heast meelest.
Et mis teeks, kui raha saaks?
No kõigepealt teeks paar pudelit. Paar brändit teeks ikka ära. No ma praegu rohkem naljaga...
Meil oli kalalaeva peal üks radist (ma ise olin vanem püügimeister). See radist teadis, et odekolonn Russki Les on parem kui see … noh, rohelise sildiga... Kajut haises tal nagu juuksuritöökoda, ausalt ütelda!
Hoidku ja keelaku, ma ütlen! Need radistid on kuradima kavalad! Otsisime kapteni ja vanemmehhaanikuga kajuti läbi ja midagi ei leidnud. Järgmisel päeval ei teadnud radist jälle maast ega ilmast.
Ei. Jah.
Siin on ilus. Siit ei koliks ma ära mingil juhul!