Ja Oskar rääkis järgneva loo.

1950. aastatel aastatel õppis ta Moskvas. Seal tutvus ta lätlannaga, kellesse kohe armus. Juhtus aga nii, et Oskari islandlasest semu lõi lätlannast kaunitari üle. Nüüd otsib Oskar noorpõlvekaaslase viimast puhkepaika, mis peaks olema kuskil tema kodumaal, Islandil.

Giidil tekkis kerge kartus – äkki tahab mees vana armastuse ülelööjale kuidagi postuumselt kätte maksta. Õnneks osutus kartus alusetuks, isegi ülekohtuseks.

Oskar selgitas, et olevat tagantjärele aru saanud – islandlane päästis tema tuleviku, sest keerulise iseloomuga kaunis lätlanna võinuks ta elu põrguks teha. Seetõttu meenutab ta islandlast hoopis hea sõnaga.

Jutt jäi sinnapaika, kuni kolmandal Islandil viibimise päeval toimus ekskursioon Reykjavíkist paarsada kilomeetrit põhja poole, kustunud ja liustikuga kaetud Snæfellsjökulli vulkaani juurde, kust Jules Verne’i järgi algas teekond maakera keskele. Seal pärapõrgus, lähimad talud kilomeetrite kaugusel, elab Hildibrandur – üks Islandi väheseid allesjäänud haikalatöötlejaid. Mees mädandab ja fermenteerib grööni hai liha võikalt haisvaks traditsiooniliseks delikatess-snäkiks, mida kange rahvusnapsu brennivín’iga ametlikelgi vastuvõttudel mekitakse.

Hildibranduril on õue peal talukirik – tegelikult väheldane puumaja, rist katuseharjal. Vanasti oli kogudus suurem, ümberkaudne rahvaski käis kohal, nüüd aga vaid tema oma pere. Kiriku juures on ka surnuaed. Oskar läks seda nähes elevile ja tormas hauakive uurima, ehkki maailma servas asuvalt külakalmistult sõbra haua leidmine ei paistnud pehmelt öeldes usutav.

Kuid vaev sai tasutud – just sellel tillukesel surnuaial Oskari noorpõlvesõber oma igavest und puhkabki! Muidugi ei jäänud lugu seejärel enam kellelegi saladuseks. Ja nüüd tabas Oskarit veel üks üllatus. Selgus, et tema tudengiaja semu polnud keegi muu kui Hildibranduri kadunud vend, kes oli üldse teine Moskvasse õppima läinud islandlane!

Oskari loo valguses võiks peaaegu öelda, et võimatuid sündmusi pole olemas. Šanss leida Islandi kaugest maakohast ammu manalasse varisenud noorpõlvekaaslase haud paistis peaaegu olematu. Kuid vana mees oli visa ja otsis ka sealt, kus teised oleks käega löönud – ja sai tasutud!

Hildibranduril on aga nüüd uus uskumatuna näiv lugu, mida kõikvõimalikest maailma nurkadest saabuvatele turistidele pajatada.