27.02.2009, 00:00
Vana Tallinn
Päev enne vabariigi sünnipäeva lähenes mulle sadama
lähistel, otse Norde Centrumi nimelise ostukeskuse uste ees
tütarlaps ja küsis: “Noormees, kas sa soovid seksi?”
“Praegu? Keset päeva ja keset linna?” küsisin
vastu.
Mitte et oleks tahtnud, aga olukord tundus veidralt erutav.
Minust oma kakskümmend aastat noorem tütarlaps ütleb mulle
– noormees. Või ütles ta lausa – poiss.
Tüdruku silmist ei paistnud narkouima ega muud, mis viitaks segi
läinud kuplialusele. Ei-ei. Kui mitte arvestada, et tal
külmavõitu talveilmaga oli seljas miskit liiga nappi, paistis ta
olevat täitsa normaalne tüdruk. Noor venelanna.
Millal see
viimati oli, kui otse tänaval seksi pakuti? Eestis? Ei tule meeldegi. Viis
aastat tagasi Café Amigos üks piiga üritas, ent ma polnud
soomlane.
Äkki on see miski meeleheide, mõtlesin
viivuks. Inimene on sellises hädas, et on sunnitud end keset päeva
kaubanduskeskuse ees müüma. Kuhu me oleme jõudnud?
Tüdruk, andnud piisavalt aega vastuse voolimiseks, mõistis, et
minust pole asja, pööras suuremat nördimust näitamata selja
ja sisenes poodi.
Läksin järele. Miski asi ei andnud rahu.
Tüdruk, kes äsja end lahkelt pakkus, võttis pudeli Vana
Tallinna. Möödus minust kui mööblist kassa poole, maksis
raha ja lahkus. Kell oli kolm päeval.
Jah, see
polnudki nii ammu, kui meil sõpradega oli ilus komme tulla vabariigi
aastapäeva varahommikul välja. Lihtsalt et jälgida
põgusalt Vabaduse platsil kaitseväe rivistust, vaadata üle me
riigi kahurid, kuulata presidendi tervitust ning seejärel suunduda kuhugi
lähedal asuvasse baari või puhvetisse või hoopiski kellegi
koju külla.
See oli üks neist vähestest
päevadest aastas, mil tõesti maitses Vana Tallinn. Magus-vänge
liköör, mida sai kiluvõileivaga (kui seda oli) või
heeringaga (no seda oli ikka) tasakaalustud.
Istusime ja
jõime. Tihti õhtuni, vahel päris purju. Aga mõnus
oli.
Nüüd pole tükk aega nii teinud. Pered ja
värgid ja... No kus sa ikka enam keset päeva viitsid napsu
võtta. Veel vähem Vana Tallinna. Ja mida sa siin ikka
tähistad...
Nende tähistamistega on üldse kuidagi
kehvad lood, kui nüüd järele mõelda. Lihtsa siira
rõõmustamisegagi.
Kui Andrus Veerpalu Libereci MMil
taas kord (ja mõne jaoks ehk isegi vastu ootusi) võidu
võttis, siis, pean pattu tunnistama, ei pannud see mu südant
lõhkemise piirini kloppima. Üldse ei pannud. Tunnistan küll
kange mehe kangelastegu, ent imetlesin hoopis heade raadiomeeste Tarmo Tiisleri
ja Erik Lillo oskust seda võitu ägeda reportaažiga
väärtustada. Ise ma nii ei suudaks.
Olen varemgi sellele
mõelnud, et talv läbi mingite MK-etappide näitamine on minu
jaoks võtnud suusa MMilt olulisuse. MM pole mu jaoks eriti suurem ja
tähtsam kui MK, tahan öelda. Tegin metsas ise ühe ringi.
Võibolla oligi hoopis see Veerpalu ponnistuse sügavam mõte.
Ei tea. Aga pits “vanakest” jäi mul sel korral Andruse auks
võtmata.
Kui hea töökaaslane sai hiljuti lapse,
siis ikkagi võtsime koos värske isaga Vana Tallinna.
Tundus kuidagi sobiv.
See tüdruk võttis pudeli
Vana Tallinna. Mis puhul ta seda joob? Kellega?
Mingi värk
venelastel selle läägevõitu likööriga siiski on.
Kui nüüd meenutada, siis selleks, et
sõjaväest puhkusele saada, tuli majorit kahe pudeli V
ana Tallinnaga määrida.
Üks vagunisaatja
Moskva-Tallinna rongis võttis mind kunagi oma kitsukesse kupeesse, kuigi
mul polnud sentigi raha, et pileti eest maksta. Nagu selgus, kutsus ta mind oma
n.ö tuppa, et oleks kellegagi koos juua Vana Tallinna, mille ta oli
kusagilt hankinud.
Kui tuli öö, läks ta, vaeseke,
magama miskisse kamorkasse, kus hoiti musta ja puhast voodipesu. Oma aseme
jättis aga mulle.
Kaugel Siberis küsis üks mu
juhututtavast reisikaaslane, ega mul juhuslikult Vana Tallinna kaasas pole.
Kust see mees, kes ei osanud aimatagi, et Tallinn ses nimes tähistab Eesti
pealinna, oskas seda küsida? Ei tea. Mul polnud
“vanakest” kaasas. Kord jõime koos kahe Eesti ehitajaga
Tallinn-Moskva rongi kupees kuidagi pooljuhuslikult ära nende Vana
Tallinna varud. Kuus pudelit. Kusjuures saatis me mõnusat olemist
neljanda kupeekaaslase, tubli usumehe järjekindel manitsemine.
Hull lugu oli aga hommikul, kui lahked ehitajad ahastavalt avastasid,
kui otsa olid nende varud saanud. Maguskange naps oli mõeldud hoopis
muuks otstarbeks. Venemaal mingi materjali hankimiseks või nii.
Mul on tunne, et tüdruk, kel justkui oli uitmõte
minuga seksida, ei ostnud seda Vana Tallinna selleks, et vabariigi
aastapäeva tähistada. Vaevalt et Veerpalu võidugi puhul pitsi
tõstis. Ja vähemalt ses mõttes oleme sel aastal
sarnased, kuigi kontakti ju ei tekkinud.