“Praegu? Keset päeva ja keset linna?” küsisin vastu.


Mitte et oleks tahtnud, aga olukord tundus veidralt erutav. Minust oma kakskümmend aastat noorem tütarlaps ütleb mulle – noormees. Või ütles ta lausa – poiss.


Tüdruku silmist ei paistnud narkouima ega muud, mis viitaks segi läinud kuplialusele. Ei-ei. Kui mitte arvestada, et tal külmavõitu talveilmaga oli seljas miskit liiga nappi, paistis ta olevat täitsa normaalne tüdruk. Noor venelanna.


Millal see viimati oli, kui otse tänaval seksi pakuti? Eestis? Ei tule meeldegi. Viis aastat tagasi Café Amigos üks piiga üritas, ent ma polnud soomlane.


Äkki on see miski meeleheide, mõtlesin viivuks. Inimene on sellises hädas, et on sunnitud end keset päeva kaubanduskeskuse ees müüma. Kuhu me oleme jõudnud? Tüdruk, andnud piisavalt aega vastuse voolimiseks, mõistis, et minust pole asja, pööras suuremat nördimust näitamata selja ja sisenes poodi.


Läksin järele. Miski asi ei andnud rahu. Tüdruk, kes äsja end lahkelt pakkus, võttis pudeli Vana Tallinna. Möödus minust kui mööblist kassa poole, maksis raha ja lahkus. Kell oli kolm päeval.


Jah, see polnudki nii ammu, kui meil sõpradega oli ilus komme tulla vabariigi aastapäeva varahommikul välja. Lihtsalt et jälgida põgusalt Vabaduse platsil kaitseväe rivistust, vaadata üle me riigi kahurid, kuulata presidendi tervitust ning seejärel suunduda kuhugi lähedal asuvasse baari või puhvetisse või hoopiski kellegi koju külla.


See oli üks neist vähestest päevadest aastas, mil tõesti maitses Vana Tallinn. Magus-vänge liköör, mida sai kiluvõileivaga (kui seda oli) või heeringaga (no seda oli ikka) tasakaalustud.


Istusime ja jõime. Tihti õhtuni, vahel päris purju. Aga mõnus oli.


Nüüd pole tükk aega nii teinud. Pered ja värgid ja... No kus sa ikka enam keset päeva viitsid napsu võtta. Veel vähem Vana Tallinna. Ja mida sa siin ikka tähistad...


Nende tähistamistega on üldse kuidagi kehvad lood, kui nüüd järele mõelda. Lihtsa siira rõõmustamisegagi.


Kui Andrus Veerpalu Libereci MMil taas kord (ja mõne jaoks ehk isegi vastu ootusi) võidu võttis, siis, pean pattu tunnistama, ei pannud see mu südant lõhkemise piirini kloppima. Üldse ei pannud. Tunnistan küll kange mehe kangelastegu, ent imetlesin hoopis heade raadiomeeste Tarmo Tiisleri ja Erik Lillo oskust seda võitu ägeda reportaažiga väärtustada. Ise ma nii ei suudaks.


Olen varemgi sellele mõelnud, et talv läbi mingite MK-etappide näitamine on minu jaoks võtnud suusa MMilt olulisuse. MM pole mu jaoks eriti suurem ja tähtsam kui MK, tahan öelda. Tegin metsas ise ühe ringi. Võibolla oligi hoopis see Veerpalu ponnistuse sügavam mõte. Ei tea. Aga pits “vanakest” jäi mul sel korral Andruse auks võtmata.


Kui hea töökaaslane sai hiljuti lapse, siis ikkagi võtsime koos värske isaga Vana Tallinna.


Tundus kuidagi sobiv.


See tüdruk võttis pudeli Vana Tallinna. Mis puhul ta seda joob? Kellega?


Mingi värk venelastel selle läägevõitu likööriga siiski on.


Kui nüüd meenutada, siis selleks, et sõjaväest puhkusele saada, tuli majorit kahe pudeli V ana Tallinnaga määrida.


Üks vagunisaatja Moskva-Tallinna rongis võttis mind kunagi oma kitsukesse kupeesse, kuigi mul polnud sentigi raha, et pileti eest maksta. Nagu selgus, kutsus ta mind oma n.ö tuppa, et oleks kellegagi koos juua Vana Tallinna, mille ta oli kusagilt hankinud.


Kui tuli öö, läks ta, vaeseke, magama miskisse kamorkasse, kus hoiti musta ja puhast voodipesu. Oma aseme jättis aga mulle.


Kaugel Siberis küsis üks mu juhututtavast reisikaaslane, ega mul juhuslikult Vana Tallinna kaasas pole. Kust see mees, kes ei osanud aimatagi, et Tallinn ses nimes tähistab Eesti pealinna, oskas seda küsida?  Ei tea. Mul polnud “vanakest” kaasas. Kord jõime koos kahe Eesti ehitajaga Tallinn-Moskva rongi kupees kuidagi pooljuhuslikult ära nende Vana Tallinna varud. Kuus pudelit. Kusjuures saatis me mõnusat olemist neljanda kupeekaaslase, tubli usumehe järjekindel manitsemine.


Hull lugu oli aga hommikul, kui lahked ehitajad ahastavalt avastasid, kui otsa olid nende varud saanud. Maguskange naps oli mõeldud hoopis muuks otstarbeks. Venemaal mingi materjali hankimiseks või nii.


Mul on tunne, et tüdruk, kel justkui oli uitmõte minuga seksida, ei ostnud seda Vana Tallinna selleks, et vabariigi aastapäeva tähistada. Vaevalt et Veerpalu võidugi puhul pitsi tõstis. Ja vähemalt ses mõttes oleme sel aastal sarnased, kuigi kontakti ju ei tekkinud.