Urmasotilikkust lisab Viglale see, et ka paljud tema tuttavad kas ei taha või ei oska temast midagi rääkida – oma eraelust ta ei räägi, pidudel ei käi, tuttavatega napsu ei võta. Igatahes elab ta Lasnamäel, on abielus ja tal on kaks tütart.

Alates 90ndate keskpaigast on Vigla taandunud kaadritaguseks dirigendiks. Ta jookseb, organiseerib ja kamandab, kangutab vajadusel oma kätega klaverit ja tassib laudu – “Wigla show’st” kasvas välja rämehuumorit viljelnud “Wremja”, enne “Reporterit” nõustas ta püstolreportersaadet “Ekskursioon”.

Tema naljasaadete ühe stsenaristi Mart Juure sõnul on Vigla äärmiselt salapärane kuju. “Ta alati ilmus kusagilt, tegi töö ära, ja kadus siis kuhugi. Väga konkreetne, täpne ja sõnapidaja. Minu arvates on ta kelmikas ja hoogne ning võiks olla väga suur staar, aga ta on millegipärast otsustanud madalat profiili hoida,” leiab Juur. Viglalt “Ekskursiooni” tehes nõu küsinud Ken Saani sõnul õpetas Vigla talle peamiselt seda, et tele pole elukutse, vaid elustiil, millega tuleb tegelda ööpäevaringselt.

Kanal 2 värske hiti, “Reporteri” puhul kannab Vigla võtmerolli. Tema kui peatoimetaja-produtsent on saate kontseptsiooni paika loksutamise ja igapäevase eetrissemineku juures kõige olulisem. Pikaaegne kolleeg Kanal 2st Olle Mirme hindab Viglat väga kõrgelt. “Tema saatus on olla showmees, aga tegelikult on ta ju kõrgharidusega ajakirjanik, kellel on superhea vaist tajumaks, mis on oluline ja mis inimesi huvitab,” ütleb Mirme.

Ivar Vigla lapsepõlv möödus Muhu saarel Liiva külas, kus koolis oli vaid 28 õpilast. Ivari klassis kõigest kolm. “Ma pole kunagi mingi aktivist olnud: ei mingit sporti ega näiteringe. Keskkoolis olid õlu ja mootorratas,” teeb Vigla ühes ammuses intervjuus oma muretust noorukieast kokkuvõtte.

Ajakirjandusse sattus muhulane, kes pisikesena unistas inseneri ametist, oma sõnul juhuslikult. “Ükskord vaatasin mingit ülikoolilehe varianti abiturientidele. Leidsin, et ajakirjanikuamet võiks sobida,” on Vigla hiljem meenutanud. Nii lihtne see koolis kirjandeid viitele kirjutanud poisi jaoks oligi. Paunas kaks kohalikus häälekandjas Kommunismiehitaja ilmunud nuppu, seadis Vigla sammud Tartusse.

Ülikooli ajakirjandusteaduskonnas oli tema kursusevend Antsla poiss Vahur Kersna. Vähesed teavad, et Kersna oli Vigla asutatud bändi esimene trummar. (Kersna sõnul kestis tema karjäär 20 minutit, enne kui saadi aru, et sellise rütmimasinaga ansambel kaugele ei jõua.) Ansambel Vahe, kus Vigla mängis kitarri, jõudis aga kaugele: nende lugu “Eesti, Eesti” sai kõvasti raadioaega.

Lisaks oli Vigla edukas diskor (tihti kõlas AC/DC) ja tema ühikatuba oli ainus, kuhu ühtki joodikut sisse ei lastud ning kus suitsetamine oli kategooriliselt keelatud. Ja sealsetel elanikel olid hommikumantlid ja terava ninaga tuhvlid (mis arvestades aega oli midagi väga ebamaist).

Publiku lemmikuteks said Vigla ja Kersna legendaarses ETV saates “Noortestuudio Pärastlõuna”, mis oli teerajaja muuhulgas selle poolest, et seal näidati esimest korda lääne muusikavideoid. Järgnes “Wigla show” – esimene saade, mis kandis eetrinäo nime.

Viglast (või Wiglast, nagu ta ise kirjutas) sai algusest peale kaubamärk, aga ka omamoodi lõhestatud isiksus. “Arvatavasti peab Wigla oma show ettevalmistamisel Viglaga nõu,” mängis Vigla rolli ka intervjuudes välja. Vigla ei pea end humoristiks. Tema võti oli tegelikkuse kujutamine “teatud faasinihkega”.

Markantne oli ka noore teletähe välimus. On vähe avaliku elu tegelasi, kelle imidžist moodustas kaabu sama lahutamatu osa kui Viglal (kui ehk allilmamees Boriss Malinovski kõrvale jätta).

Tõeliselt raius Vigla end kohalikku teleajalukku FIMi-vimkaga, mis rebis eestlase hinge alasti. 1991. aasta 16. veebruari õhtul pärast suusatamise MM-i ülekannet ja enne järgmise, meelelahutussaate algust andis diktor valuutakommentaariks sõna Feliks Unduskile. Täiesti ametlikus toonis, vihjamata järgnevale huumorisaatele ja osutades Soome Yleisradio informatsioonile teatas Undusk Soome sajamargase rahatähe käibelt kõrvaldamisest.

Et see teade oli võllanali, selgus alles saate lõpus. Väga suur hulk inimesi, kes olid oma säästud (näiteks külmkapi ostmiseks) Soome rahasse pannud, tormasid närvivapustuse äärel keset ööd raha vahetama. Äri tehti isegi taksopeatustes ja poolmuidu-kurssidega, peaasi, et fimmidest lahti saaks.

Tänavakurss langes kuni kaheksa korda. Leidus üksikuid nutikaid, kes tol ööl kõvasti teenisid, aga paljud õnnetud kaotasid. “See oli Eestimaa suurim häppening, pikkade nugade öö,” kommenteeris Vigla ise hiljem, juba ohutu ajavahe tagant. “Sellel hetkel ei teadnud, et see asi nii kuradi umbseks, nii karmiks läheb.”

Afääri kohta nõudis selgust Soome valitsuse teabetalitus. Keegi tige inimene helistas telemajja ja ähvardas 15 minuti pärast seal pommi õhata. ETV peadirektor Mart Siimann pidas vajalikuks koguni avalikult vabandada: “Võisime taas kogeda, kui ebamäärane on piir koomilise ja traagilise vahel.”

Teine show unustamatu hetk oli, kui Vigla ärgitusel hüüdsid vana-aasta ööl tuhanded inimesed aknast “leelo- leelo”. Väidetavasti suutis Vigla isegi selle hüüde patenteerida ning teenis kena kopika, kui ärid seda reklaamis kasutasid.

Juba ülikoolis ärika mainega Vigla rist on alati olnud rahaasjad. 1993. aastal vallandati Vigla Eesti Raadiost hoobilt, kui selgus, et ta esitas “Äriraadios” esinenud firmadele topeltarveid (ühe raadio ja ühe oma nimel). Vigla nimetas süüdistusi laimukampaaniaks. “Riigiraadios ujumiseks ei jätkunud mul võibolla seda pugejalikkust ja ülemusele suhu vaatamise soovi.”

Seejärel kolis ta riigi leivalt Jüri Makarovi loodud TOP Raadiosse. Muude innovaatiliste nippide hulgas pani Vigla stuudiosse liivakella, mis tilkus viis minutit. See oli pikim aeg, mis keegi tohtis järjest rääkida, siis tuli lasta muusikat. Lennukate mõtete poolest tuntud mehed unistasid ka uuest eratelekanalist “See Televisioon”, mille magnet-eetrinäoks pidi saama Vigla.

Kuid ka Makarovi kompaniist sai ta sule sappa seoses finantsmahhinatsioonidega - peatoimetaja Vigla ja majandusjuht Alar Rästa lahkusid Makarovi palgalt 6. mail 1994. “Ta on küll kuradi andekas, aga ka kuradi ahne,” osundas kollane press üht tundmatuks jääda soovinud prominenti.

Lisaks tele-ja raadiotähe karjäärile kandideeris Vigla linnapeaks. “Minu tähtkuju kohta on küll mingi oraakel ütelnud, et ma sobivat hästi maffiajõugu juhiks. Aga minu linnapeaks kandideerimine oli lihtsalt poollolli peaga välja mõeldud meediaalane trikk,” kommenteeris ta ise hiljem. Ehkki ta kogus volikogus vaid üheksa häält, kasvasid tema algatusest välja poliitmaastikul palju elevust tekitanud kuningriiklased.

Kanal 2 uudistemagasini läbilöök on Ivar Vigla tõestus, et ta ei jäänud eredaks perestroika aja sähvatuseks, vaid on võimeline üle lati hüppama karmi kapitalismi tingimusteski. Et ta pole ainult meelelahutaja, kes tõi ekraanile Rullnoksid, Zorro ja Haista Gängi, vaid suudab teha kaalukusele pretendeerivat uudisteprogrammi. Mis siis, et selle vaadatavaim osa on horoskoop.

Wigla wõitlused

Muhust pärit Ivar Vigla on Taru Ülikooli kõrgharidusega ajakirjanik, kelle kuulsaim saavutus on legendaarne “Wigla Show”. Praegu on ta Kanal 2 värske uudistesaate “Reporter” üks võtmeisikuid.

Üks esimesi saateid, mida raadioajakirjandusele spetsialiseerunud Vigla tegema hakkas, oli “Tere hommikust, põllumehed”. Põllumajandussaadet aitas teha see, et Ivari isa oli loomaarst ja traktoristipaberid sai ta juba koolis.

90ndate alguse publikulemmik Vigla on multitalent: ta võis ühtviisi näiva sundimatusega pilada ärimehi kui ka teha äriraadiot, kandideerida linnapeaks kui ka komponeerida muusikat.

On vähe avaliku elu tegelasi, kelle imidžist moodustas kaabu sama lahutamatu osa kui Vigla puhul.

Viimased viis aastat tegutseb Vigla kaadri taga, keeldudes ajakirjanikega suhtlemast.