Vanad pahed on paremad kui uued
Marslastele on muidugi raske seletada, miks me aegajalt pistame suhu paberisse mähitud kummalise junni ja seejärel ajame suust suitsu välja. Ilmselt ei mõistnud seda ka portugallase Rodrigo de Jerezi vagad naabrid. Nemad kahtlustasid, et mees on ühenduses põrgu ja kuradiga ja andsid ta otsemaid üle inkvisitsioonile. Rodrigo oli Kolumbuse laeva madrus, üks nendest, kes koos kartuli ja tomatiga tõid Euroopasse ka tubaka.
Kaks nädalat tagasi Vantaa lennujaamas Helsingis hruštšovka köögi suuruses pungil täis suitsetamiskambris olnult võib Portugali keskaegsetest väikelinlastest isegi aru saada.
Piibel ja koraan klassifitseerivad inimeste pahesid ja patte. Tubakas toodi uuest maailmast pärast Kristuse ja Muhamedi surma ja neist religioossetest preiskurantidest ei leia me tubaka keelamist.
Suitsetamisvabaduse kõrgajal, 1930. aastail, tähendas Eesti naistele pabeross ja pikas pitsis sigaret osalemist Euroopa tsivilisatsioonis, aga ka demonstratiivset sammu naiste võrdõiguslikkuse teel. Minu isa kingitus emale 1935. a jõuludeks, värske "Perenaise leksikon" hoiatab: "Raseduse ja imetamise ajal suitsetamine pole soovitatav, või siis äärmiselt viis-kuus paberossi päevas (muidu kandub nikotiin emaverest lapseverre üle)."
1930ndatel oli kino eestlasele efektne ja odav eksursioon maailma. Loomulikult suitsetasid ekraanil õhtukleitides daamid ja smokingites härrasmehed. Kinost saadi teada, kuidas käitutakse peenes seltskonnas. Muide, miskipärast peab filmis meesterahvas voodis pärast vahekorda üles ärkama ja mõtlikult suitsu läitma. Või tegema seda siis juba enne voodivahekorda. Murelikult süütab paberossi ka Einari Koppel meie oma filmis "Mis juhtus Andres Lapeteusega?".
Muidugi küsis vanasti härrasmees enne suitsu läitmist seltskonnas, kas ta tohib seda teha. Kui suitsetamist vihanud Hitler külastas Soome väejuhti Mannerheimi tema 75. juubelil, jättis sünnipäevalaps viisakusest ette panemata oma hariliku lõunasigari.
Tänapäeval kirjutatakse reeglid juba ette. Euroopa ametiühingud on asunud oma töötajate tervist kaitsma. Suitsetamise keeldu restoranides ja kohvikutes tuleb mõista ennekõike kui seal töötavate inimeste working place defence'i. Rootsi viinamonopolikaupluste müüjad ei pea näiteks pudeleid tõstma ostjatele kilekottidesse. Arstid on kindlaks teinud, et pidev pudelite tõstmine (ja viinakauplused on Rootsis ainsad, kus on pidevad järjekorrad) võib kahjustada müüja küünarvarreliigest.
1980. aastal deklareeris Thatcheri abitervishoiuminister George Young: "Poliitikute traditsiooniline roll on olnud takistada indiviididel tegemast kahju teistele, aga lubada teha kahju iseendale. Kuid kuna kaasaegne ühiskond on meid kõiki teinud üksteisest sõltuvaks, hakkab see hoiak nüüd muutuma."
Itaalias keelustati tänavu jaanuarist suitsetamine kõigis avalikes ruumides. Värskes õhus keeldu siiski pole. Seepärast kui Sitsiilias Taormina filmifestivalil algas õhtuses iidses kreeklaste ehitatud amfiteatris suurel ekraanil järjekordne seanss, läitsid ka suitsetajad sigaretid ja amfiteatri kohal hõljus nikotiiniviiruk. Suitsetamine vabas õhus käis mängureeglitega kokku. Muidugi pidas enamik kinos suitsetajaid kinni sellest Mark Twaini reeglist: mitte suitsetada rohkem kui üks sigar (sigaret) korraga.
Kui minu kirjutise algul inkvisitsiooni kätte antud Kolumbuse laeva madrus Rodrigo de Jerez Hispaania inkvisitsioonivanglast paari aasta pärast siiski lahti lasti, märkas ta, et ta polegi enam ainus suitsetaja selles linnas.
Viimane pool aastatuhat on suitsetamise teinud ülemaailmseks harjumuseks. Kuid ta on selle pahe ka ära vanutanud, ja vanad pahed on siiski paremad kui uued. Aeg on neid lihvinud, kasutamiskõlvulisemaks teinud, me oskame neid paremini märgata ja ka nendega paremini sõdida.
Kaur Kender kirjutas äsja filipika suitsetamise vastu (Postimees, 27.06). Ta loobus suitsetamisest, kuid "nüüd on minust saanud nätsusõltlane", ütleb ta. Nätsusõltlus painab nagu iga teine sõltlus. Sellest lahti saamiseks tuleb leida uus. Jne. Meie varakapitalistliku riigi kodanikele näib sõltluseks kujunevat šoppamine. Kuigi see on kulukam kui suitsetamine.
Millegi sõltlased oleme kõik. Ei tohi teisele keelata mõnu, mida ise ei tunta või ei taheta tunda.