Vanaproua kaebas kinnisvarahai kohtusse
Aeg-ajalt ilmub lehtedes ikka artikleid, milliseid ajakirjanikud omavahel pisarakiskujateks nimetavad. Ka käesolevas kirjutises on oht draamaga üle pakkuda olemas juba esimestest ridadest alates. Vana ja abitu naine, kellelt edukas kinnisvarahai maise vara välja petab, oleks leheloole ihaldusväärseks toorikuks. Paraku on asi keerulisem, kui esmapilgul tundub.
Faktid kõnelevad üht: 1. veebruaril 2002 tegi toona 91aastane ja lastetu Veera Mägi Tallinnas notar Tea Türnpuu kontoris maakler Mart Saale laialdase üldvolituse, millega andis viimasele õiguse teha enda nimel kõiki õigustoiminguid. Saa kinkis Veera Mäe korteri volikirja alusel tegutsedes oma emale ning paigutas elamispinna endise omaniku kümme kuud hiljem Iru vanadekodusse. Tuntud maakleri sõnul oli just selline Veera Mägi esialgne soov, mida viimane praegu tunnistamast keeldub.
Veera Mäe õetütred, 72aastane Astra Vent ja 71aastane Aino Aarde on seevastu pühendunud võitlusele tädi korteri tagasisaamiseks. Ahastavaid kirju on saadetud nii õiguskantslerile kui justiitsministrile, samas otsitakse abi kohtust.
Igas kalendrikuus viie kuni kümne miljoni krooni eest maju ja vanalinnakortereid müüval Mart Saal ajab teema harja punaseks. Valiti ta ju alles läinud kuul ööklubis Bonny & Clyde aasta 2003 mainekaimaks maakleriks. Saa hoiatab, et kui artikkel peaks teda laimama, järgneb kohtuasi.
Mõni tund hiljem vestleme siiski rahulikumalt. Saa väidab, et ta on alati ja kõiges täitnud proua Mägi soove. Nimelt tunneb tema perekond praegust hagejat juba aastakümneid. Oma lapsepõlve veetis tulevane kinnisvaraäss koos Veera Mägiga suures nõukogudeaegses ühiskorteris. Vanaproua olnud talle seal otsekui vanaema eest. Seetõttu käinud Saade perekond Mägiga läbi ka siis, kui viimane Majaka tänavale oma korteri sai. Paraku hakanud kõrge iga mõne aasta eest Veera Mägile liiga tegema. Saad olevat käinud vanainimest abistamas, viinud teda sauna, toonud toitu, maksnud üüriarve. Ühel heal hetkel pakkunud lastetu Veera Mägi välja, et tänutäheks võiks korteri vormistada Saadele, tema ise koliks aga hea meelega vanadekodusse.
Tuli vanaproua sellisele mõttele ise? "Jah, loomulikult. Ilmselt ta tundis, et ei saa üksi elades varsti enam endaga hakkama," väidab Saa.
Mõeldud-tehtud. Aasta 2002 jooksul kingitigi korter Saade perekonnale ning Veera Mägi viidi Iru vanadekodusse, kus vana naine olevat "mitu kuud üsna ilusti elanud". Majaka tänava korter, olgugi et "väga halvas korras", pandi aga müüki – 225 000 krooni oleks sealt ikka saada võinud.
Siis aga said toimuvale jaole Veera Mägi õetütred, kes oma tädil müügi kohtumäärusega blokeerida aitasid. "Asja taga on niisiis mingid sugulased, kes on kohutavalt kibestunud, sest nad ei viitsinud vanainimese eest hoolitseda, aga lootsid siiski pärandust saada," resümeerib Saa.
Sugulased kinnitavad omakorda, et nemad käisid Veera Mägit vaatamas pidevalt. "Miks nad avastasid siis alles mitu kuud hiljem, et tädi on vanadekodus?" küsib Saa vastu.
Segadus teovõime osas
Külmal detsembriõhtul on hallipäine Veera Mägi igatahes just oma sugulaste juures, väikeses Kalamaja korteris, kuhu ta hooldekodust ajutiselt toodud on. Tugitooli istuma pandud vanaproual suud siiski eriti lahti teha ei lasta. Mõneti on see ka mõistetav, sest vana naise jutt on otsekui jubedaimast võimalikust politseikroonikast. "Jah, ja siis viis ta mind metsa ja jättis sinna," ohkab proua Mägi ikka ja jälle Mart Saad silmas pidades. "Puulehti ja rohtu pidin ma metsas sööma; tänu jumalale, et rohi veel roheline oli…"
"Ole, tädi, rahulik, küll sa pärast räägid," tõrjuvad õetütred. Kuid vanainimene jätkab siiski, käed nukralt rüpes. "Aga jumal tänatud, et ükski metsloom ei tulnud mulle kallale, ja lõpuks leidsin ma tee Tartu maanteele. Kuu aega olin seal metsas, ime, et ellu jäin…"
"Tädi, tädi, ole nüüd!"
"…Ja suur oli nende imestus, kui nad nägid, et ma olin lehti ja rootsusid söönud ja metsast välja tulnud, kepi ja karguga. Selline oli siis tänu, et ma teda lapsena hoidsin…"
Millal ja kuidas väidetav metsa viimine toimus, Veera Mägi ei mäleta. Samamoodi ei meenu Mägile fakt, et ta üldse Mart Saad ennast esindama volitas. Seda üllatavam näib, et hetk hiljem on proua jutt jälle täiesti selge. "Kui ma oleksin tahtnud seda korterit kellelegi kinkida, siis miks ma oleks pidanud seda neile andma?" küsib ta arukalt. Nõndasamuti on 93aastane Mägi nördinud, et ta vanadekodus elades enam pensioni ei saa. "Kõik teised pensionärid saavad ja mulle ei anta rahakopikatki. Kas see on siis õige, et ma pean elama teiste kulul?"
Paistab, et praegu ongi Tallinna linnakohtus käimas oleva protsessi võtmeks küsimus, kas Veera Mägi oli volituse tegemise ajal võimeline otsuseid tegema või mitte. Riiklikult tunnistatud kohtupsühhiaater Arno Aadamsoo on juba leidnud, et proua Mägi põeb aastaid Alzheimeri tõbe, millega kaasneb dementsus. Mart Saa tõdeb seepeale ratsionaalsel äriinimese toonil, et asi kisub nonsensiks. "Ma ei saa üldse aru, kes meid kohtusse andis, kui Veera Mägi teovõimetu on. Väidetakse, et volituse tegemise ajal ta ei olnud teovõimeline, kuid nüüd jälle on ja saab mind kohtusse kaevata!"
Et ebamugavat ja stressi tekitavat olukorda lahendada, on Saa valmis korteri Veera Mägi suguseltsile tagasi andma. Vastu saada tahaks ta aga aastate jooksul vanaproua hooldamiseks tehtud kulude hüvitamist ning nüüdseks ka protsessi käigus advokaadi honorariks läinud raha. Vastaspool Mägi sugulaste isikus ütleb, et nemad sellist ettepanekut saanud pole. Vaidlus jätkub.
"Olge te tänatud, olge tänatud," kordab Veera Mägi lahkuvale ajakirjanikule. Temast kiirgab soovi oma korter tagasi saada. Mart Saa aga vannub, et "ei tee enam ühtegi, mitte ühtegi tehingut volitusega". "Praktika on näidanud, et kõiki asju on Eestis võimalik tühistada, kui sugulased on piisavalt aktiivsed."
