Mere kutse: Silja Europa vanemtüürimehe Angela Sooba huvi tärkas teismeeas Kaliningradi Merekooli tüdrukutest tehtud tele­saadet nähes. Mis sest, et pärit on Angela sügavalt sisemaalt ja meresõitjaid pole suguvõsas enne olnud.

Kõigist Tallinna ja Helsingi vahel sõitvatest laevadest oli Baltic Princess suurim. Kummalisel kombel polnud ma veel mõni nädal tagasi kordagi jalga ta pardale tõstnud. Võimalik, et heidutas 3,5tunnine sõiduaeg, peaaegu kaks korda pikem sellest, mis võtab kiirlaevadel lahe ühelt kaldalt teisele jõudmine.

Kuid mure osutus asjatuks: kui kedagi ei peaks ka paeluma pallimeri, tantsuplats või juba kell kuus hommikul õllekraanid avanud Baltic Pub, võib Princessi pardal lasta oma meelt lahutada klientidel, kes – erinevalt Stari ja Superstari pardal nii tavalistest, end juba merereisi algul resigneerunult põrandale magama keeravatest ehitajatest – voorivad varmalt laeva loendamatute kaupluste ja poodide vahel, ise sealjuures valjult kaeveldes: “Miten se kaikki voi olla noin kallista? Kolmi euroa tölkki? Voi ei, samat hinnat kuin Suomessa! 40 euroa hytti!? Hyvänen aika! Ei, ei kiitos!”*

Ülal kaheteistkümnendal tekil asub kaptenisild, kuhu see kõik – reisijate sumin, pokkeriautomaatide kõlin, nostalgianäljas karaokemuusika ja tarbimismängudest osa võtma meelitavad teadaanded – ei kosta. Siin, mitme vaid salakoodi teadjale avaneva ukse taga on täiesti vaikne, avar ja hämar. Ning kui laev sadamast välja on saanud ja end tühja merd lõikama asutanud (ning kapten oma kajutisse kaptenitöid tegema läinud), jääb laeva rool mitmeks tunniks vanemtüürimees Angela kätte.

Tõsi, Angela ei ole tehniliselt mees (nagu polnud seda ka ajakirjanikku infopunktist sillale eskortinud meheliku ametinimega turvanaine) ning ka eesliide “vanem” võib Angela 37 eluaasta juures mõjuda küsitavalt. Ka “rool” on ajakirjanduslik liialdus, sest kui tarvis kurssi korrigeerida, tehakse seda Princessi-taolistel moodsatel laevadel joystick’i meenutava riistapuu abil. Vajaliku liigutuse teeb omakorda ära hoopis roolimadrus, kellele vastutav isik – kui mitte kapten, siis kogu tehnilist meeskonda kamandav vanemtüürimees – korralduse hõikab (poolihääli, kuid otsustavalt).

Päriselt pole meresõiduromantika seisukohast olulised atribuudid siiski kadunud; näiteks magnetkompass – üsnagi hiliskeskaegne oma suuruselt ja ümaralt kujult – on sillal täiesti olemas, kuigi Angela ei mäleta, et laeva juhtimiseks seda kordagi oleks tarvis olnud vaadata: arvutid ja GPSid teevad ära kogu aluse rajalhoidmise töö. “Hea on, et ta olemas on,” lisab Angela kompassi kohta mõistlikult, “kui poleks, siis kindlasti läheks kohe vaja.” Sama kehtib ka laeva ankrute kohta (neid on kaks), mida selle aasta jooksul, mis Angela Princessil vanemtüürimeheks on olnud, veel kordagi merepõhja pole lastud. Kuid kord kuus langetatakse nad siiski igaks juhuks veepiirini – kontrollimaks, et ketid näiteks kinni pole roostetanud.

Läinud varatalve võimsates tormides seilas Princess Helsingisse läbi kaheksa-üheksameetriste lainete; suurimate, mis Soome lahel üldse tekkida saavad. Selline ilm pole Angela arvates sugugi tore, mis sest, et merehaigus on aastatega hakanud vähem tunda andma. Ja ometi armastab Angela merd väga. Meri on teda eri kaubalaevade pardal viinud nii Ameerikasse kui neisse Lääne-Aafrika väikestesse riikidesse, kus on lihtsad sarmikad tänavakohvikud ja sellised juuksuritöökojad, kuhu sattunud valgele naisele (naisele, keda euroopalikus mõttes on õnnistatud rapunzelikategoorias kiharatega) jookseb kaastunnet avaldama terve tänav: “Nii õhukesed ja hõredad juuksed – ja sirged ka veel!”

Merel – siinsamas Läänemerel kusjuures – on Angela näinud lummavaid virmalisi, mis katavad terve taeva, ning hülgepoegi kevadistel jääpankadel siinsamas Tallinna vanasadama juures. On kohanud laevu, mis unustanud tuled süüdata ja seilavad öösel tontlikus pimeduses, ning kogenud füüsika imejõudu – kui Rostocki liinil jääb mõnes kohas vett laeva kiilu ja merepõhja vahele ainult 14–15 meetri jagu, kukub täiskäigul sõitva laeva kiirus tekkivast hõõrdumisest kohe kolinal.

Merel – mitte Princessil, kuid varasematel alustel – on Angela tabanud teolt meremehi, kes viinalembust ohjeldada pole suutnud (ning miski tema hääles ja lauses “Ma armastan distsipliini nii väga” annab mõista, et hästi see noile patustajaile ei lõppenud).

Merel on Angela rahustanud klienti – täishabemega meest, “kaks meetrit pikka ja kaks meetrit laia” –, kes saabus erutatult laeva infopunkti, endal taskurätikus välistekilt leitud surnud lind, ja nõudis, et värvukesele kohemaid matused korraldataks (ning matused kaptenisillalt olukorda lahendama läinud Angela linnule tegigi – kahekesi tundliku reisijaga sängitasid nad lahkunu Läänemerre).

Meri viis Angela kokku ka abikaasaga. Naljakal kombel juhtus see esimest korda Riia sadamas ja teist korda Brasiilias, mis sest, et tegemist on eestlasega, kes tänaseks on vahetanud meremehetöö disaineri oma vastu. Ja on nüüd lastega kodus, kui Angela taas kord kaks nädalat järjest kusagil Tallinna ja Helsingi vahel seilab.

Kui Baltic Princess hakkab ennelõunal Tallinnas autosid peale laadima, võib Angelat märgata laeva vööris (muide, laev tuleb Tallinna sadamasse alati sisse vööripidi, sellal kui Helsingis ukerdatakse end kai äärde ahter ees). Seal, luugi juures jagab Angela madrustele korraldusi, mis tekile üks või teine masin end parkima peab, et laev tasakaalus oleks.

Princessi sadamast väljudes, veelgi enam aga sadamasse sisse sõites, seisab Angela kaptenisilla lavakerest eenduvas otsas ja timmib läbi suure ristkülikukujulise põrandaakna alla kiigates kümnete tuhandete tonnide raskust alust just õigele kohale. Kuid ka reisi ajal, siis, kui allpool on näha vaid lainepihu, kõnnib Angela häirimatult üle tolle põrandaklaasi (mis kõrvaltvaataja jaoks küll hirmutavalt kriuksub seal paarikümnemeetrise kukkumise ja jäise vahutava vee kohal) ega mõista, kuidas see kellelegi heidutav võiks näida.

Kui Angelal lapsed – kahene ja seitsmene – kaasa võetud peaks olema, on ka nende lemmikkoht sealsamas põrandaaknal, kuid nüüd, talvel, pole ta lasknud neil seal pikalt istuda – lihtsalt selle pärast, et lapsed külmal klaasil haigeks ei jääks.

Täiusliku ilma korral on kaptenisillalt peaaegu alati maad näha. Kui selja tagant Eesti viimased saared kaovad, on Soome juba nähtavaks muutunud. Talvel, udus ja pimeduses tuleb usaldada radarit, mille ekraanil Princess – väike valge romb – madalike, saarte ja teiste oma trajektooril võbelevate liikujate vahel sihtmärgi poole nihkub (“Heaks tavaks,” märgib Angela, “on hoida teiste laevadega vahemaaks vähemalt ühte miili”).

Tol sombusel talveõhtul Helsingisse sisse sõites (kogu linn oli mattunud võimsasse vanaaegsesse kuldhalli uttu, millest majakatuli vaid vaevu läbi sähvis) aimus sellest kõigest – aeglasest ja kaptenisilla kõrguses hääletust ringipööramisest ning laeva sentimeetrikaupa kai äärde manööverdamisest (“Kümme sentimeetrit.. . veel viis sentimeetrit... nii, meie koht,” andis Angela pingsalt läbi põrandaakna seirates kaptenile teada) – ka piduliku paratamatuse tunnet. Justkui teadnuks Princess isegi, et see on üks viimaseid kordi, mil ta seda teeb**.

23. jaanuarist sõidab Tallinna ja Helsingi vahet Princessi asemel nimelt juba uus laev; veelgi suurem (lühem, kuid märksa jämedam ja mahukam oma 3644 voodikohaga) Silja Europa. Ka rool, olgu öeldud, on Europal, hoopis vanema aastakäigu laeval, olemas ka päriselt.

Mõnda asja ütleb Angela veel. Näiteks seda, et “ühest fotost (viidates sealjuures paraadpildile, mille Tallinki fotograaf temast hiljuti tegi) on küll” ning rohkem ta end pildistada ei lase. Kui keelitamisega liiale minna, oskab ta põrutada “ei!” sedavõrd otsustavalt, et vaidlus ongi sealsamas lõpetatud.

Et meremeeste hulgas levinud ebausu vallas on ta teadlik lausest “Naine laevas, laev põhjas!” (sinna juurde naerab Angela mokaotsast, kuid üsnagi homeeriliselt).

Et laevanduses polnud alguses tööd leida kerge, kuid hilisema karjääri jooksul pole ta kordagi tundnud, et valdavalt meestest koosnevas kollektiivis oleks raske hakkama saada (“kui ise mõistlik olla, on mehed ju täiesti mõistlikud”).

Et üsna sageli käib ta merel (näiteks Rootsi huvireisidel) ka täiesti oma vabast tahtest, puhkuse ajal.

Et “Tallinna madala juures on üks koht, kus on alati kõige kõvem tuul ja kõige kõrgem laine”, aga et kodu poole on ikkagi kõige parem sõita. Ja seda isegi siis, kui see kojusõit (nagu tema jaoks kolmeteistkümnel puhul neljateistkümnest juhtub) ei tähendagi veel võimalust minna päris koju kaheks nädalaks laste juurde, vaid lihtsalt veel üht ööd kajutis Tallinna sadama tulede valgel.

Ja siis veel seda, et ta veel ei taha saada kapteniks, mis sest, et kaptenipaberid (nagu igal teisel vanemtüürimehel, sarnaselt lootsipaberitega) on Angelal tehtud. Et ta peab selleks liiga palju lugu neist kaptenitest, kellega koos sõidab, ja ei saa endale lubada kortse ja halle juukseid, mida kaptenistress endaga kaasa võiks tuua.

Nii nagu paljud Angela laused, kõlab see täiesti tõsiselt. Hoolimata kergest naljaga-pooleks alltoonist.