Vangla vastas kohtule, et muna polnud toores, vaid pehme.

Kohus saatis kaebuse Nikolaile tagasi. Kuid mees ei jätnud jonni, vaid hages vanglat uuesti. Vaidlus jätkub.
Teine üheksa korda karistatud, samuti narkokuriteo eest türmis sitsiv Vladimir B. (28) leidis mullu veebruaris Tartu vanglas oma tatrapudru seest poolteise sentimeetri pikkuse tõugu.

Ta nõudis kohe riigilt 3000 krooni. Vangla tunnistas õnnetust, palus vabandust ja asendas pudruportsjoni kuivtoidupakiga. Ent saadud närvivapustus ajendas Vladimir B-d kohtusse pöörduma. Kohus otsustas aga, et intsidendi eest vastutab vanglat kuivainetega varustav aktsiaselts, kelle vastu Vladimiril soovitati esitada tsiviilhagi.
Neil päevil on Tallinna ringkonnakohtus arutamisel mõrvar Oleg Bortniku järjekordne kaebus. Bortnik on viimase paari aasta jooksul esitanud ligi sada kaebust ja sellega omamoodi rekordimees. Nüüd protestis mees selle pärast, et vangla ei võimaldanud tal kolmepäevasel kokkusaamisel oma külalisele pakkuda maapähkleid, Nussa kreemi, juustu, puuvilju ja kiirkeedumakarone. Bortnik kaebas, et vanglas valitseb omavoli süütute vabade inimeste (ehk külastajate) suhtes, keda sunnitakse sööma halba vanglatoitu. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

WC-pott on liiga külm
Igas kuus vaadatakse Eesti kohtutes läbi mitukümmend vangide kaebust. Enamik neist on koostatud lihtsalt ajaviiteks. Ent kümned riigi palgal olevad juristid peavad iga päev välja mõtlema argumente, et vangid ei unustaks, kus nad viibivad.

Peamiselt vaidlustavad kinnipeetavad distsiplinaarkaristusi, mis on nii vanglate kui ka justiitsministeeriumi arvates normaalne ja mõistlik, sest igal inimesel peab olema võimalus kohtulikule kontrollile.

Muret teevad riigile pigem kaebused, kus probleemi sisuliselt ei ole - näiteks on hulk kinnipeetavaid, kes ei ole kuulnudki oma kohustustest, küll aga teavad õigusest olla riigi ülalpidamisel. Nii kaevatakse põhjusel, et vangla ei korista kinnipeetava elukambrit, ei vaheta voodipesu, madratsi mõõtmed ei ole sobivad, püksid on liiga lühikesed, toit või toidujagaja ei meeldi, ei saanud värsket ajalehte, tualetipott on metallist ja seetõttu külm.

Kaevatud on ka selle peale, et vangla arsti vastuvõtule ei pääsenud kohe, vaid tuli kolm-neli päeva oodata, juuksurisse ei pääsenud tervelt kaks kuud; kambrikaaslane ei meeldi, konvoeerimisautos oli liiga palav või liiga külm või oli samas autos ebameeldiv kaaskinnipeetav.

Üks kurioossemaid lugusid on tapja A. S-i valurahanõue selle eest, et tema pudru­portsule oli lisatud moosi. Viru vangla asukas R. J. aga nõudis riigilt 100 000 krooni selle eest, et vangla julgeolekutöötaja olevat teda solvanud, nimetades teda homoks.

Tapmise eest karistatud A. P. kaebas põhjusel, et vangla ei võimaldanud tal osta kreemi Loreal Men Expert Turbo Booster, pakkudes asemele teist analoogset ­toodet. Väljapressimise eest karistatud M. K. nõudis 570 000 krooni selle eest, et ei pääsenud soovitud ajal hambaarsti juurde, röövimise eest istunud V. O. aga 16 000 krooni selle eest, et pidi kambris ihuhädasid leevendama teiste ­kinnipeetavate juuresolekul.

Kohtus on käidud isegi Playboy tõttu
Tallinna vanglas hoitav narkokurjategija E. T. tellis aastaks ajakirja Playboy. Viis kuud sai ta ajakirja takistusteta. Märtsis 2008 võttis vangla aga seni saabunud ajakirjad ära ja arestis ka edaspidi ilmuvad ­numbrid, pannes need lattu E. T. isiklike asjade juurde. Playboy on vanglas keelatud ese, põhjendasid vangla esindajad.

Vang ei jätnud jonni, kaebas algul justiitsministeeriumisse ja kui sealt õigust ei saanud, pöördus kohtusse. Et kust otsast on Playboy pornograafiline? "Maksimaalselt on tegemist kerge, kunstilise ja esteetilise erootikaga," kirjutas E. T.

Riigi esindaja vaidles vastu: "Justiitsministeeriumis toimunud vangla direktorite nõupidamisel otsustati, et Playboy kvalifitseerub pornograafiliseks teoseks. Pornograafia mõju võib olla individuaalne, kuid üldjuhul on selliste teoste eesmärgiks sugukire kunstlik ärgitamine ja forsseerimine. Igas numbris leidub pilte, mis on vangla kontekstis sobimatud, kuna piltidel eksponeerivad naised varjamatult oma suguelundeid. Pornograafia on vanglas keelatud."
Kohus ei rahuldanud E. T. kaebust. Märkis, et igaühel on põhiseaduslik õigus saada infot, ka omada ajakirjandusväljaandeid, kuid: "Vanglas viibimisega kaasnevad paratamatult teatud piirangud ja ebameeldivused. Kohus lähtub vaidluse lahendamisel üldteadaolevast asjaolust, et ajakirja Playboy kõikides numbrites sisalduvad stiliseeritud fotod alasti naisekehadest erinevates poosides, mis võivad ilmselt osade lugejate puhul assotsieeruda nende seksuaalfantaasiatega. Osadel piltidel on nähtavad naise genitaalid, samas ei eksponeerita ka alasti keha otseselt sugulises vahekorras, räigelt või häirivalt labasena vms. Piltide eesmärgiks pole mitte informeerida lugejat naisekeha anatoomiast, vaid kujutada naisekeha lugejale meelelises, seksuaalses ja erutavas valguses. Playboy ei ole kunstiajakiri."

Kus on värsked ajalehed?
Ajakirjanduse tarbimisega on seotud ka topeltmõrvar Aleksandr N-i kaebus. Tema protestis, et ei saanud Tallinna vangla kambris lugeda värskeid ajalehti.

Vangla esindajad selgitasid kohtus, et neil ei ole raha, et kõigile 1100 kinnipeetavatele värskeid ajalehti tellida ning jagada. Sestap saab kasutada raamatukoguteenust, kus päevalehed on nädala kaupa kokku köidetud. Ent Aleksandr olevat keeldunud avalduse kirjutamisest. Pealegi, märkis vangla esindaja, ei tulenevat seadusest kohustust tagada  v ä r s k e t e  ajalehtede, vaid lihtsalt ajalehtede lugemise võimalus. Kohus aga leidis, et "päevaleht" kaotab oma mõtte, kui seda võimaldatakse lugeda alles nädal või paar hiljem. Seega suutis Aleksandr luua pretsedendi.

Tõepoolest, mitte alati pole vangide kaebused määratud lõppema kaotusega. Võidukaks osutus ka väljapressija A. A. kohtutee. Vanglaametnikud otsisid ta türmi saabudes läbi ja leidsid seitsme sentimeetri pikkuse teraga noa. See võeti A. A-lt mõistagi ära.

Äravõetud asjadega saab vangla toimida kolmel viisil: kas tagastada vabanemisel, hävitada või arvata riigituludesse.
Kuna nuga on vanglas keelatud ja selle realiseerimiskulud oleksid suuremad eseme hinnast, nuga hävitati.

Otsustavaks sai, et vangla pidas ebaeetiliseks anda vabanemisel A. A.-le nuga. Kohtud aga asusid seisukohale, et noa hävitamine oli õigusvastane. Nuga terapikkusega seitse-kaheksa sentimeetrit on tsiviilkäibes lubatud ja sellise noa tagastamine kinnipeetavale pärast vabanemist ei ole vastuolus õiguskorraga. Vanglalt mõistetigi kaebaja kasuks välja noa maksumus.

Kokku lõpeb vangi võiduga keskeltläbi iga kümnes vaidlus - seega ei saa kindlasti öelda, et vangid eranditult tühja-tähja peale kaebaksid.

Kokku vaatasid Tallinna ja Tartu halduskohus möödunud aastal läbi üle 500 vangi kaebuse (neist rahuldati umbes seitse protsenti), ent seegi suur arv moodustab vaid murdosa vangide kaebuste kogumassist.

Möödunud aastast jõustunud korra kohaselt ei saa vanglas viibiv isik otse kohtusse pöörduda. Tema kaebuse peab enne läbi vaatama vangla ise, seejärel justiitsministeerium. Ministeeriumisse laekus mullu kinnipeetavatelt ligi 1300 vaiet. Aga näiteks Tartu Vanglale esitasid kinnipeetavad pöördumisi, sealhulgas kaebusi 12 000. Viru Vanglale alates vangla avamisest aprilli lõpus (ehk siis veidi enama kui ­kaheksa kuu jooksul) ligi 7500.

Naised ei virise üldse
Valurahanõude rekordimees on 25aastane Juri Kramskoi, kes palus Tartu halduskohtul tema kasuks välja mõista neli miljonit krooni kahjutasu Murru vangla tekitatud kahju eest. Kohus saatis kaebuse Kramskoile tagasi, sest see sisaldas puudusi. Milles vangla väidetav süütegu seisnes, keeldub kohus avaldamast, viidates delikaatsetele isikuandmetele - terviseseisundile.

Kramskoi oli alles hiljuti kohtu all üsna kõmulises asjas. Harju maakohus mõistis ta mullu aprillis õigeks Murru vanglast põgenemise ettevalmistamises. Vanglasse sattus Kramskoi aga 2002. aastal, kui ta mõrvas Narvas kööginoaga abielupaari - lüües mehele 30 ja naisele 26 noahaava. Tasuks 15 aasta pikkune vangistus.

Lõpetuseks - naised ei virise millegi üle. Viimase kahe aasta jooksul pole Harku vanglast kohtutesse laekunud ainsatki kaebust.

Kolmandik kaebustest on täiesti sisutühjad 
Justiitsministeeriumi vanglate osakonna õiguse ja arenduse talituse juhataja Aivi Sirp

Kinnipeetavad kipuvad unustama, et vanglas viibimisega kaasnevad paratamatult teatud piirangud - näiteks peab järgima päevakava ja kandma vanglariietust. Selle peale kirjutavad nad aga kaebusi. Paljud näevad kahju hüvitamise nõuetes teenimisvõimalust. Paljud kirjutavad lihtsalt igavusest ja aja sisustamiseks.

Kuna kohtusse kaebamine on kinnipeetavatele riigilõivuvaba, ei lähe selline ajaviide neile midagi maksma. Lisaks võib tekkida võimalus "väljasõiduks" kohtuistungile (mis aga lisaks menetluskuludele tähendab konvoeerimise, transpordi ja muu sellisega seotud lisakulutusi vanglale).

Kaebuste üldist põhjendatust iseloomustab ehk asjaolu, et ministeeriumis saab positiivse lahenduse vähem kui 10 protsenti kinnipeetavate kaebustest (mullu näiteks vaadati kokku läbi peaaegu 1300 kaebust). Ligi kolmandikku kaebustest saab iseloomustada kui täiesti sisutühjasid.