Vangivalvuri saatuslik heategu
Seda lugu tasub erilise hoolega lugeda ametnikel, kes suhtlevad igapäevaselt “kurja maailma” esindajatega – vangidega. Neil, kes veel ei tea, et vangidega kokku puutudes võidakse iga teie eksisammu kiiresti ja julmalt ära kasutada. Vangi alandliku naeratuse taga võib peituda saamahimu ja ükskõiksus, valmisolek ettevaatamatu inimene rõõmuga mahladest tühjaks imeda. Eriti tähelepanelik tasub olla neil, kes ei usu ütlusesse “ükski heategu ei jää karistuseta”.
Lugu põhineb Tartu Maakohtu värskel otsusel ja asjaosaliste meenutustel.
***
On 2004. aasta aprill. Heliseb ühes Lõuna-Eesti arestimajas töötava mehe mobiiltelefon. Nimetagem meest Üloks. “Tere, Aleksei siin,” ütleb hääl telefonis. Sellest kõnest saab alguse üheksa kuud kestev uskumatu väljapressimine, mis tipneb tõelise tragöödiaga.
Sama aasta aprill, mõni nädal varem. Arestimajas istub 27aastane Aleksei Jegorov. Ta on juba ligi kümme aastat vangis viibinud – röövimiste ja varguste eest neli korda karistatud. Mõistagi oskab niisugune tüüp suhelda, valdab psühholooginippe paremini kui mõnigi diplomeeritud inimhingede insener. Miks Tallinnas süüdi mõistetud röövel just sel hetkel Lõuna-Eesti politseipunkti arestimajja paigutati, pole meile teada. Variante, miks vang “asumisele” konvoeeritakse, pole palju. Operatiivhuvi, s.t vajadus kasutada teda kellegi vahelevõtmiseks või kambrisisese info saamiseks. Või hoopis vajadus tagada mehe julgeolek.
Vangid ja vangivalvurid suhtlevad omavahel pidevalt, teisiti ei ole võimalik elu kinnipidamisasutuses ette kujutada. Vahel isegi usaldavad üksteist. Naiivne on arvata, et vangid ei üritaks valvurites kaastunnet tekitada ning valvurite nõrkusi leida ja ära kasutada. Mis siis, et valvur – ikkagi inimene!
Valvur libastub
Kuidas täpselt algas Jegorovi tutvus valvur Üloga, on täna võimatu öelda, ent aprilli algul palub vang valvurilt väikest teenet. Kui suuremates vanglates on kinnipeetavatel võimalik kohalikust poest toiduaineid osta, siis väikelinna arestimajas niisugune võimalus puudub. Nii soovib Jegorov, et Ülo ostaks talle toidukraami ja muud nipet-näpet. Ka alkoholi. Selleks laseb Jegorov ühel vabaduses viibival sõbral Ülo pangaarvele kanda 300 krooni. Ülo ulatab Jegorovile oma telefoni, et see saaks edastada sõbrale vajalikud andmed.
Nädal hiljem tehakse uus ülekanne – 250 krooni. Valvurile lubatakse “vaevatasuks” 100 krooni. Pahaaimamatult astub Ülo sel hetkel Jegorovi seatud lõksu, sest pangaülekanne ja telefoni üleandmine, alkoholi ostmisest rääkimata, on määrustevastased teod. Ent Ülo on kas rumal või liiga hea inimene ja peab seda esialgu vaid vastutulekuks “paljukannatanud” vangile.
Juba mõne päeva pärast, siis kui Ülo ja Jegorov üheskoos kambrisse toodud alkoholi manustavad, hakkab vang valvurile ääriveeri rääkima, et ega sellest probleeme ei tule, et valvur kinnipeetavaga hästi läbi saab ja talle soodustusi teeb. Ülo neelab sööda – ta ehmub ja palub Jegorovil inimlikuks jääda. Vang teatab, et vaikimisel on hind – uus mobiiltelefon pluss 4500 krooni.
Selle asemel, et kõik ülemustele üles tunnistada, allub Ülo väljapressimisele ja toobki Jegorovile kambrisse uue Nokia. Jegorovi nõudmisel annab Ülo üle ka ostutšeki, kus kirjas valvuri nimi... Tšeki vangile ulatamine võrdub hinge müümisega saatanale, sest vangi kätte satub ümberlükkamatu tõend valvuri vastu. Ühtlasi vahend aina ahnemaks vereimemiseks.
Möödub mõni päev, Jegorov konvoeeritakse järgmisse arestimajja ja peagi heliseb Ülo telefon. Selles ja lugematutes järgmistes kõnedes nõuab Aleksei Ülolt raha, jätkuvalt “vaikimise eest”, ähvardades paljastada Ülo üleastumised. Alguses sunnib Aleksei libastunud valvurit tegema 5000krooniseid ülekandeid, siis juba 10 000 krooniseid. Peagi kasvab nõudmise suurus 20 000, siis juba 60 000 kroonini ülekande kohta. Juba mais lahkub Ülo töölt arestimajas, kuid Alekseid see ei peata.
Mees ei usalda isegi abikaasat
Ülo abikaasa Anne* saab loomulikult aru, et mees on mässitud mingisse afääri, ent millesse? Kinnise iseloomuga mees hoiab juhtunu enda teada.
Kohtuistungil jutustab Anne järgmist: “Tajusin tema käitumises muutust 2004. aastal mais. Ta oli närvilisem, tõmbus endasse. Mais tuli ta ära töölt politseimajas. Ta ütles, et ei suuda enam seal olla, talle ei meeldi. Järgmistel kuudel olid kummalised venekeelsed kõned. Tähelepanu äratas, et kui ta hakkas rääkima vene keeles, siis ta eemaldus minust või läks üldse välja. Kõned kestsid pikalt. Ta oli natuke teistmoodi pärast kõnesid, nagu mõttesse vajunud.
Kõige sagedamini helistati septembris. Peale rääkimist läks ta alati arvutisse või sõitma. Hiljem järeldasin, et läks raha üle kandma. Küsisin, kas keegi pressib temalt raha välja. Ta vastas, et oli küll selline asi, aga nüüd on kõik korras. Ent telefonikõned jätkusid. Käisime linnas arsti juures ja nägin, et mees läks panka. Nägin tema rahakotis märkmiku vahel pangaülekannet, aga vastust ei saanud, kellele ta raha kannab. Võõras nimi oli.
Seoses telefonikõnedega ja šantaažiga pidime raha laenama. Laenasime oma õdedelt. Mul olid pangaaktsiad. Mees oli tööl, kui helistas ja ütles, et tal on raha vaja. Ütles, et müügu ma need aktsiad maha ja tal on vaja järgmine päev maksta 60 000 krooni. See oli enne tema surma 22. detsembril 2004. Õhtul ütles mees, et kellegi käes on mingid dokumendid ja see ei tohi politseisse minna ja ta peab need dokumendid kätte saama. Ta oli näost hall. Laenasime raha kokku, tema sai sõbralt, mina kahelt õelt. 23nda hommikul läksime linna raha üle kandma. Tee peal helistas Ülole keegi ja nõudis kellaajaliselt seda rahasummat, et kui selleks kellaks pole, siis juhtub midagi. See oli nagu ähvardus.” P>
Ohvri enesetapp ei peata väljapressijat
Selleks ajaks oli Ülo müünud maha, mis müüa kõlbas, võtnud sõpradelt ja sugulastelt võlgu ning väljapressijale maksnud koguni 288 000 krooni! Sellega Ülo jaks lõppes, ta hindas olukorra lootusetuks ja 23. detsembril võttis endalt elu…
Vaevalt suudab keegi ette kujutada Anne enesetunnet. Ta oli mitu kuud vaevelnud teadmatuses, mida mehest tahetakse, leidnud ühel päeval töölt tulles mehe surnukeha ja… juba järgmisel ööl pärast Ülo surma helistab väljapressija uuesti Ülo telefonile. Anne ei söanda kõnet vastu võtta. Hommikul on ta julgem. Helistaja ütleb vene keeles, et Ülot ähvardanud paberid on tema käes.
“Te saite raha ja võtsite mu mehe! Mida te veel tahate,” küsib Anne.
“Ma ei soovi teile halba, tahan aidata teil need paberid kätte saada,” vastab helistaja ja lõpetab kõne.
Paari päeva pärast helistab “aitaja” uuesti. Rahustab Annet ja ütleb, et saab varsti kätte need dokumendid ja ka disketi, kuhu on salvestatud koledad ja õudsed andmed, mis Ülot ja tema perekonda kompromiteerivad. Naine vastab, et tema teada pole ükski pereliige midagi niisugust teinud, mille pärast häbeneda, ent teadmatus jääb – mees oli ju endalt elu võtnud. “Võib- olla sai ta tõesti arestimajas töötades millegagi hakkama,” arutles naine. “Peksis kedagi või… polnud ju enam kellegi käest küsida…”
Aasta viimastel päevadel Anne telefon lausa hõõgub salapärase “abilise” kõnedest. Kord teatab too, et dokumendid on tema käes, siis selgub, et ta küll üritas pabereid kätte saada, aga midagi tuli ette. Siis tuleb jutt, et diskett saadi küll kätte, kuid sellest on tehtud koopiad jne. Loomulikult peab Anne maksma heategijale paberite eest teatud vaevatasu. Aga “heategija” pole ainus helistaja.
Helistajaid on mitu, nende hulgas isegi üks naine. Kõned on kord lahked ja lootustandvad, siis jälle nii ähvardavad, et Anne põgeneb kodust õe juurde. Tavaliselt helistab üsna varsti pärast ähvardajat jällegi “heategija”, kes lahkelt pakub välja, et võib nõutavat summat väiksemaks kaubelda. Anne nõudis kokkusaamist, ent tulutult. “Millalgi enne aastavahetust andsin rahanõudja soovidele järgi ja tegin esimese ülekande, vist 5000 krooni,” meenutas Anne. Hiljem lisandus veel kolm-neli ülekannet. Kokku maksis lesk enda rahule jätmise eest 49 500 krooni.
Rets saadakse kätte
Jaanuari keskel hakkab Anne nõudma “heategijaga” kokkusaamist. Too lubab kohale tulla, kuid ei tule. Selleks ajaks on naine juba otsustanud politseisse pöörduda, ent lepib siiski kokku uue kohtumise, seekord Sauel. Taas kord ei ilmu võõras kohtumisele. Alles siis pöördub naine võimude poole, räägib kogu loo ära ja algavad ettevalmistused väljapressija tabamiseks.
Lõuna prefektuuri organiseeritud kuritegevuse talituse komissar Kaupo Martihhin: “Jegorov peeti kinni 10. veebruaril 2005. Temani viivaks niidiotsaks osutus tema viibimine ja tegevuse tuvastamine saatuslikus arestimajas ning hiljem juba vabaduses tehtud vead - väljapressitud rahasummade väljavõtmised pangakontoritest, kus olid kaamerad, jne. Jegorovi kinnipidamisel kasutati “sööta”, kes meelitas Jegorovi kohtumisele. Edasi tegutses politsei eriüksuse K-komando.”
Martihhin räägib, et pärast Jegorovi kinnipidamist avaldus mehe hea manipuleerimisoskus. “Vestluses politseiametnikega vaheldusid Jegorovi emotsioonid nagu öö ja päev, alustades südantlõhestava nutuga ja jutustusega kannatusterohkest elust kuni ülbuseni ja püüdluseni näidata oma olulist positsiooni kuritegelikus maailmas ja vanglas ning kõikvõimsaid sidemeid õiguskaitseorganitega.”
Tegelikult puudusid Jegorovil sidemed kuritegelikus maailmas, riigiorganitest rääkimata. Tegemist on lastekodus kasvanud ja juba 15aastasena noortevanglasse sattunud varga ja röövliga, kelle jõhkrus kuritegude toimepanemisel kasvas aasta-aastalt koos süveneva heroiinisõltuvusega, ütles Martihhin.
Jegorovi iseloomustamiseks sobib tõik, et pärast vanglast vabanemist 2004. aasta sügisel asus ta elama oma ema ja poolõe juurde, ent mõne aja pärast viskas pereliikmed kodust välja. Martihhini sõnul kulutas Jegorov väljapressimise käigus teenitud rahasummad laia elu elades. “Naised, viin, narkootikumid… kui seda lühidalt kokku võtta.”
Prokurör: “Ta on erakordselt küüniline ja kaval” P>
Lõuna ringkonnaprokuröri Aro Siinmaa sõnul oli Jegorovi kujul erakordselt küünilise kurjategijaga. Seda ses mõttes, et ta ei taltunud isegi pärast ohvri enesetappu ja jätkas raha väljapressimist leselt.
Siinmaa iseloomustab Jegorovit kui osavat manipulaatorit ja kavalat kuriteo jälgede kustutajat. Uurimisel ilmnes, et Jegorov kasutas väljapressimiseks keerulist skeemi. Enamasti laskis ta Ülole ja Annele helistada sõpradel ja juhututtavatel. Näiteks helistas ta ise ohvrile ja teatas, et paberid, mis tõendavad Ülo seaduserikkumisi, on sattunud kuritegeliku jõugu kätte ning et kohe helistabki keegi mafiooso. Siis laskis ta oma tuttaval kannatanule helistada. Tuttavate teadmine Jegorovi ja kannatanute suhetest piirdus sellega, et Jegorovile ollakse võlgu. Nõnda küsisidki nad kannatanutelt midagi süütut – näiteks, kas poleks parem võlg ära maksta. Kokkuvõttes iga niisugune kõne aina süvendas kannatanute hirmu.
Jegorov palus ka, et tuttavad lubaksid kasutada oma pangaarveid Ülolt ja Annelt tulevateks ülekanneteks. Ta mõtles välja põhjendusi, miks tema enda pangaarvet ei saa kasutada. Näiteks esines ta mõne juhututtava ees Piiterist pärit eduka ärimehena, kellele peaksid kohe laekuma suured rahasummad, kuid kellel pole Eestis pankades arvet. Tegelikult oli selle vale eesmärk kuriteo jälgede varjamine. Uurimine leidis pangaautomaatide juurde paigutatud videokaamerate salvestused, kus oli näha, et alati, kui kõnealune tuttav kannatanutelt tulnud summa välja võttis, viibis Jegorov kohal. “Kui Jegorov oli kinni peetud, püüdis ta oma tuttavaid uuesti ära kasutada, väites, et nende kujul on tegemist kuritegelike grupeeringute esindajatega, kes sundisid teda väljapressimisele. Kõik need väited lükati ümber ja kohtus joonistus pilt üksi tegutsenud kurjategijast, kes vastavalt vajadusele ümbritsevaid inimesi ära kasutas,” ütles prokurör.
“Võib üsna kindlalt väita, et kannatanu enesetapp oli vahetult seotud Jegorovi ebareaalselt suurte nõudmistega, kõigi rahaliste ressursside ja krediidi ammendamisega ning sellest tingutud üldise lootusetuse tundega. Muid isiklikke probleeme ega võimalikke motiive eneselt elu võtmiseks ei ole tuvastatud,” märkis Siinmaa. “Kannatanud ei võtnud enda kaitseks midagi ette, sest Jegorov suutis neis tekitada veendumuse igasuguse vastupanu mõttetusest ja kahjulikkusest, mis ongi eduka väljapressimise mõte – inimesel on võimalik valide erinevate käitumisvariantide vahel, aga ähvarduse mõjul valib ta enesekahjustamise tee.”
Komissar Martihhin soovitab, et inimesed, kes on langenud väljapressimise ohvriks, peaksid julgemini pöörduma politsei poole, olenemata sellest, kui keeruline või väljapääsmatu olukord neile tundub. “Alati on võimalik leida lahendus. Ka eelkirjeldatud juhtumi puhul oleksid suure tõenäosusega jäänud nii traagilised sündmused juhtumata, kui kannatanu(d) oleksid oma hirmud alla neelanud ning õigeaegselt politsei poole pöördunud.”
***
Aprilli keskel mõistis Tartu maakohus Jegorovi süüdi nii väljapressimises kui ka röövis. Lisaks kirjeldatud juhtumile peksis ta 2005. aasta jaanuaris Tallinnas Mahtra tänaval läbi kaks meest ja võttis neilt ära kaks mobiiltelefoni, käekella, sõrmuse ja mõned riided.
Kohtus tunnistas Jegorov ennast vaid osaliselt süüdi. Ülolt ja Annelt raha väljapressimist eitas ta täielikult. Kohus mõistis Jegorovi 11 aastaks vangi, mees kaebas otsuse edasi. Veel pole teada, millal Tartu ringkonnakohus asja arutama asub.
