“Ta oli nagu linnupojakene seal valge lambavillateki sees, roosas öösärgis, pikk hall pats peas,” räägib Liidia Laaneoja õhinal Tartus elanud 106aastasest vanaprouast Aliide-Julianne Pedraudsest. Mõne nädala eest surnud Pedraudse oli Eesti kõige vanem inimene.

Laaneoja tundis Aliide-prouat viimased kuus aastat. Selle aja jooksul käis ühingu Halastus esinaine igal aastal üle saja-aastaste klubisse “astunud” Pedraudset vaatamas tähtsündmustel nagu sünnipäev ja emadepäev.

Alguses oli vanaproua väga kõbus: käis ringi, nägi ja kuulis hästi. Aliidel oli Tallinnas õde, samuti üle saja-aastane, kellega ta elavaid telefonivestlusi pidas.

Pedraudse oli pikka aega lesk ja Laaneojal on meeles tema sõnad: “Lesknaine on nagu vana aed, kellest võib igaüks üle astu. Aga ärme ikka lase.”

Laaneoja mäletab Pedraudse juttudest, et naine kasvatas lilli ja pidas Tartus lillede ja pärgade äri. Tõsiusklikuna olla ta koguduse liikmetele teinud matusepärjad tasuta – ja kas või öösel, kui tellimus tuli matuse-eelsel õhtul.

Pedraudse ainus laps, hambaarstist tütar Erika, ei viinud ema hooldekodusse, kuigi too viimased aastat voodihaige oli ja enam hästi ei näinud. “Ta tundis inimesed hääle järgi ära. Ütles, ahhaa, see oled sina, ja ei lasknud käest lahti nii kaua, kuni sa tema voodiserval istusid,” meenutab Laaneoja.

Ema ja tütar elasid aastaid Tamme puiesteel majakeses, alles viimasel aastal kolisid nad Ropkale korterisse. Laaneoja meelest ei harjunudki vanaproua oma uue koduga ära.

Helen Urbanik