Vankelmootor veab näo naerule
RX-8 välimus ütleb – või pigem karjub täiest kõrist – sisu kohta kõik. See on sada protsenti sportauto. Tundub ehk üllatav, et RX-8 disainer on jaapanlane. Tavaline ettekujutus sealsest autodisainist seostub ju pigem üheülbaliste massisõidukitega. Eriskummalised proportsioonid haakuvad suurepäraselt tavatu tehnilise lahenduse – vankelmootoriga. Igatahes vahtisid möödakäijad autot nagu ufot. Seejuures oli masin tagasihoidlikult must, mitte sportsõidukile kohaselt kollane või punane. Omavahel öeldes näeb must rootor-Mazda isegi kurjem välja, läikivad osad hakkavad tumedal taustal teravamalt silma. Tähelepanelik vaatleja märkab siin-seal ka vankelmootori kolmnurkse kolvi kujust inspireeritud motiive.
Istekohtade arv – neli – pole sportauto kohta sugugi nii haruldane. Küll aga võib unikaalseks lugeda nelja ust. Vähemalt sportautodel, sest sarnast skeemi – täismõõdus esiuksed ja kitsamad, tahapoole avanevad tagauksed – pruugitakse laialt poolpikkade kabiinidega pikapitel. Muuseas, tagauks avaneb vaid siis, kui esiuks juba lahti.
Sisu kujundus ei jää välimusele grammigi alla. Kallima varustusega masina punamust nahksisu rõõmustab silma ja istmed pakuvad mõnusat tuge igas asendis. Veel enne sai aga selgeks, et laiutada ei saa. Madalasse autosse pugemise teevad kõrged istmeservad veelgi raskemaks. Keskel troonib massiivne kardaanitunnel, mis võtab enda alla suure osa kabiini laiusest. Istujatele liikumisruumi suurt ei jäeta, kuid panipaiku on siia-sinna siiski õnnestunud luua (näiteks sinnasamasse kardaanitunneli peale).
Kere jäikust tagavad massiivsed talad teevad üsna kitsukeseks ka pakiruumi. Ent sportauto kohta on 290 liitrit igati aktseptaabel, kasutamisvõimalusi lisab suusaluuk kabiini ja pakiruumi vahel.
Tuurid tõusevad taevavõlvini
Veel enne mootori käivitamist saab juht rõõmustava teate tahhomeetrilt – “punane” piirkond algab seal alles 8500 pöörde pealt. Juba esimestel kilomeetritel selgub, et see piir tuleb üllatavalt kergelt kätte ning linna vahel mahub sinna rahumeeli kogu lubatav kiirusteskaala. Tegelikult võiks sama hästi liigelda ka teise, kolmanda, neljanda või isegi viienda käiguga. Vankelmootor hiilgab fantastilise elastsusega. RX-8ga võib vabalt ringi käia nagu keskmise pereautoga ja pöördeid üle 3000 mitte lasta. Sel juhul püsib kütusekulu mõistlikkuse piires. Aga no kuulge – see oleks ju vankelmootori võimaluste kuritegelik kasutamatajätmine.
Sest 5000 pööret on vankeli jaoks täiesti tavaline töörežiim. Sealkandis hakkab mootori hääl juba õiget jumet omandama. Ning see hääl on võrreldamatu mis tahes muu neljarattalise sõidukiga. Et vankelmootoril puuduvad klapid, meenutab kõrgetel pööretel tekkiv saund kõige enam hoopis kahetaktilise tsiklimootori oma.
Kuigi jõuallikas võimaldaks vabalt kasutada käiguvahetuse skeemi 1-4-6, pole see eriti mugav. Kiirus kannatab ja millegipärast liigub käigukang ladusalt ainult mööda ettenähtud radu.
Hell vägilane
RX-8 mootori võimsam versioon annab juhi käsutusse 231 hobujõudu ja tagaveo kaudu nende asfaldile kandmisel peab olema üsna ettevaatlik. Et proovisõidu ajal oli asfalt pidevalt märg ja sooja vaid pisut üle nulli, ei julgenud ma esiotsa stabiilsuskontrolli (DSC) välja lülitadagi. Pealegi toimis see sportautole kohaselt. Lasi ratastel just nii palju läbi libiseda, kui kiireks sõiduks vaja, kui aga juht piirist üle läks, sekkus otsustavalt. Täpselt sama kehtib ka ABSi kohta.
Lõpuks otsustasin siiski DSC-vabalt proovida. Ja kahetsesin kohe. Sest tegelikult oleks pidanud kohe algul seda tegema. Osutus, et vankelmootorit saab gaasipedaaliga fantastiliselt täpselt juhtida ning kurvist väljumisel masinat täpselt pidamise piiril hoida. Omajagu aitasid kindlasti kaasa ka sportvedrustus, 18tollised rattad ning täpne ja tundlik rool, mis kõik harmooniliselt ansamblisse sulandusid. Ja kui auto ülemäära suure kurvikiiruse tõttu külge ette hakkas keerama, polnud vähimatki probleemi selle “tagasitoomisega”.
Teisest küljest peab tunnistama, et igapäevaseks tänavaliikluseks jääb sportvedrustus liiga jäigaks. Hirmasti oleksin tahtnud proovida “mittesportlikku” RX-8 (16tollised rattad, pehmem vedrustus ja 190hobujõuline mootor), aga sellist polnud paraku kuskilt võtta. Sportliku pereauto alternatiivina oleks see ilmselt ontlikum. Pealegi langeb odavaima RX-8 hind peaaegu kokku ühe teise fantastilise sõiduki omaga. Jutt on muidugi Subaru Impreza WRXist. Sisu on neil autodel küll erinev, kuid nii hinna kui ka naudingu osas peaks valem RX-8 ? WRX küll õige olema.
Mis on vankelmootor?
Vankelmootori töötas välja Saksa leidur Felix Wankel (1902 - 1988) 1950. aastatel. Väärib märkimist, et Wankelil polnud ei inseneridiplomit ega autojuhiluba.
Kui tavalises sisepõlemismootoris liiguvad kolvid edasi-tagasi, siis vankelmootoris kolvid pöörlevad. See annab palju põhimõttelisi eeliseid – lihtsam konstruktsioon, ühtlasem käik, väiksemad kaod. Mitme põlemiskambri (ja kolvi) kasutamine parandab töö sujuvust veelgi (RX-8 mootor on kahekambriline).
Esimene vankelseeriaauto – NSU Spider – läks tootmisse 1964. aastal. Sellele vaatamata kulus vankelmootori viimistlemisele veel mitukümmend aastat. Kolvi ja põlemiskambri vahelise pilu tarvis ei suudetud luua töökindlaid tihendeid. See tõi endaga kaasa suure kütusekulu ja heitmehulga ning üksvahe ähvardas vankel hoopiski välja surra.
Praegusel ajal on Mazda ainus vankelmootoriga autode seeriatootja ning pärast mitmeteistkümneaastast vaheaega müüakse vankelautosid jälle ka Euroopas.
Kiirekäiguline vankelmootor on otsekui loodud võidusõiduks, kuid kasutamist piiras kehv töökindlus. Siiski võitis neljakambrilise vankeliga Mazda 787 1991. aastal Le Mansi 24 tunni sõidu. Mazda on tänini ainuke Jaapani tootja, kellel selline saavutus ette näidata.
