Vanurite hooldaja saab järjest pärandusi

Ida-Virumaa hooldustöötajale Urve Kursile on oma maise vara jätnud juba neli hooldatavat. Viimase pärandi sai ta hiljuti kätte pärast suurt kohtulahingut kadunukese sugulastega.

“Ma ei ole kedagi sundinud ega mõjutanud,” ütleb Ida-Virumaa Mäetaguse valla sotsiaaltöötaja, Keskerakonna liige Urve Kurs (59) oma maja ees seistes. Kaks korda Mäetaguse valla kaunimaks koduks valitud koduõuel on muru nagu joonlauaga niidetud. Valge kivimaja on üks tema pere kolmest majast.

Kurs toetub käega põlvele ja nopib viimaseid umbrohujuurikaid oma täiuslikult peenralt: “Udo, tule räägi neile.” Abikaasa paneb suitsu ette ja prantsatab aiatoolile: “Te usute seda kuradi külamutijuttu?”

Külamutid külamuttideks, aga Kurs on saanud neli pärandust.

Urve kinnitab, et on kõik ausalt välja teeninud. Näiteks Helmi Oru kirjutas talle kogu oma maise vara hooldekodus tunnistajate silme all nii, et Urve sai sellest teada alles pärast vanaproua surma. Kurs omakorda lubas naise hauaplatsi hooldamas käia.

Lastetud õde ja vend Eduard ja Leida Oru lubanud aga elumaja põlema panna ja ise sisse
põleda, kui Urve seda ei taha.

Kurs sai päranduste eest vallavalitsuselt noomituse, kuid see on kõik, mida üks kohalik vallavalitsus sellisel puhul teha saab. Sotsiaaltöötaja ametijuhend ütleb: “Sotsiaalhooldaja kohustub hooldatavatelt mitte vastu võtma hinnalisi kingitusi ega pärandusi. Teatama vallavanemale, kui hooldatav soovib teha hinnalist kingitust või pärandada vara tema perekonnaliikmetele.”

Kuid seadus lubab hooldajal vara vastu võtta, olgu see samm kui ebaeetiline tahes.

Vanamees kartis mürgitamist
Tõrge tekkis proua Kursil endise kaevuri Ellart Elmi pärandusega. Selle kättesaamiseks tegi ta läbi värvika kohtuprotsessi.

Üksikult elanud mehele kuulus elumaja koos kõrvalhoonetega Võrnu külas (lähim suur linn on Kohtla-Järve, kuulsad tuhamäed pole väga kaugel), veidi enne surma ostetud uus sõiduauto Citroën Xsara, vana Žiguli ja mootorratas.

Ühe hektari suurune krunt on kõrvaline, asub metsa ääres, naabritest vähemalt poole kilomeetri kaugusel.

Alati ülikonnaga, puhas ja kammitud Ellart polnud eriline suhtleja – ei kippunud ta ise elu viimasel aastal üle kellegi ukseläve astuma ega tulnud ka teised. Lõpuks ajas ta postiljonigi aia tagant kepiga minema.

Ellarti täditütre Vanda Mägi (74) sõnul astus tema aeg-ajalt sugulase juurest siiski läbi. Kord läks vanahärrale leiba, saia ja konservi viima. “Saad suppigi keeta või midagi,” ulatas naaberkülast tulnud sugulane toidupauna ukse poole.

Ühest jalast invaliid Ellart oli umbusklik: “Äkki tahad mind mürgitada?” Vanda ajas silmad suureks: “See mul küll plaanis ei olnud. Võta konservigi, siia ma ei pääseks ligi.” Aga uks löödi kinni: “Ei ole mul sinu asja vaja...”

Ka kohtus rääkisid sugulased, et taat kannatas sundmõtete all. Kartis paaniliselt inimesi ja keeldus kedagi oma majja lubamast. Magas varastamise hirmus vahetevahel isegi oma autos.

Sugulaste halb üllatus
Ellart Elm suri juunis 2004. Sama aasta sügisel kaebas tema tädipoeg Elmo Kasela hooldaja kohtusse. Ta oli avastanud oma suureks üllatuseks, et suguvõsa ühiste jõududega üles ehitatud maja ja maa lähevad hooldaja Urve Kursile.

“Ma võin mürki võtta, et nad ei olnud teretuttavadki veel pool aastat enne seda, kui Urve Ellartit hooldama hakkas,” räägib kadunu naabrimees Arvi Toomjärv (70).

Kurs seevastu teadis oma sõnul Ellartit juba lapsepõlvest – ühe kandi inimesed.

Kurs räägib, et vanamees pidas sugulaste peale vimma juba 1986. aastast. Seetõttu, et nood viinud kümme aastat tagasi salaja minema tema ema abielusõrmuse ja vana piibli. “Et need varganäod oma nägu siia õuele ei näitaks,” olevat Ellart rusikat viibutanud.

Ja nüüd kirjutas Elm testamendi Urve Kursi kasuks. Kummalisel kombel vaid päev enne seda, kui vallast naist oma hooldajaks taotles.

Urve käis Ellarti juures hooldamas aga juba enne ametlikku teenistust. Kuna hooldatava käest on pärandust keelatud vastu võtta, tehti naabrimees Arvi meelest seetõttu testament varem valmis.

Urve: see kõik oli kadunukese enda soov
Ellarti sugulased kuulsid testamendist alles pärast mehe surma.

Nad polnud nõus, et vara hooldajale libiseb. Tädipoeg Elmo Kasela vaidlustas notari juures kinnitatud testamendi kohtus.

“Pärandaja tõeliseks tahteks oli pärandada kogu oma vara sugulastele ning sugulastele tuli üllatusena, et pärandaja viimane tahe erines tema poolt varem korduvalt väljendatust,” teatas ta Viru Maakohtule.

Hooldaja Kurs polnud asjade sellise käiguga nõus. Ta räägib, et 2004. aasta märtsis, kui nad abikaasaga Ellarti haiglasse pidid viima, suitsetas vanamees köögilaua taga ja osutas toolide poole: “Veel on aega, istuge.” Seejärel tõi mees kõrvaltoast siniste kaante vahel testamendi.

“Ellart ütles, et tegi minule testamendi ja ei taha, et vald või tema sugulased, need kuradi varganäod, midagi saaksid,” meenutab Urve, kes viskas testamendile tookord vaid kiire pilgu peale.

Endine hooldaja ütleb, et kui oleks tõesti omakasu peal väljas olnud, siis oleks ta juba tookord võinud öelda, et testamenti ei ole ju Ellarti kaht autot ja mootorratast sisse kirjutatud. Midagi ütlemata viisid nad Ellarti haiglasse.

“Miks te, Urve, sellest pärandusest kellelegi ei rääkinud?” “Inimesed mõtlevad ikka mitu korda ümber,” vastab ta. “Mõtlesin, et mis ma sellest ikka räägin, äkki muudab veel meelt.”

“Aga miks te nüüd päranduse vastu võtsite?” “No kui Ellarti soov oli selline. Ta ütles, et sugulastele – nendele pättidele – ta ei anna.”

Sugulased toovad kohtusse võltspaberi
Kui kohus juba käis, ilmus välja üks üllatav paber. Kadunukese sugulane Marge Suviste olla leidnud mehe kodust voodi kõrvalt seinavaiba tagant koduse testamendi, kus öeldakse vigases keeles: “Urve Kurs on halb hooldaja ja kaval, valetas minule, et kui ma tema kasuks teen testamendi, siis ta hoolitseb minust nagu oma isad. Kuid ta valetas minule.” Testament jätkub sama kummaliselt: “Urve sa oled kaval pea, kuid mina loodan, et sugulased ikkagi saavad vara ja raha endale kuna see on minu viimane soov.”

Testamendile olid alla kirjutanud tallinlased Tamara ja Aimar Koemets.Kohtusse neid kutsuda aga ei saanud, sest nad surid enne viinamürgitusse.

Kohtul tekkis kahtlus paberi õigsuses. Lasti teha käekirja ekspertiis. Spetsialistid teatasid, et Ellart küll seda testamenti ei kirjutanud. Ka “tunnistajate” allkirjad ei klappinud.
Urve Kursi arvates oli see sugulaste salakavalus, kes soovisid võltsingu abil kohtuasja enda kasuks pöörata.

Vanda Mägi ütleb omakorda, et nad ei oleks ometi surnud inimesi tunnistajatena kasutanud ja küllap see ikka hooldaja Kursi tegu oli, et sugulasi naeruvääristada. Naine tegi testamendi ümber
Kahe poja emal Urvel kisuvad oma aias seistes silmad niiskeks. Ta räägib, et hoolitses terve perega Ellarti eest, kellel ei olnud jõululaupäeval vorstigi leiva peale panna.

“Keegi teine tema eest ei hoolitsenud, ta lihtsalt usaldas mind,” lükkab hooldaja ümber sugulaste kahtlused, nagu oleks ta meest testamenti kirjutama mõjutanud. “Sedagi, kuidas ja miks Ellart suri, tuldi alles matustel küsima.”

Viru Maakohus otsustas tänavu mai lõpus, et kinnisvara jääb Urvele ja sõiduriistad (kaks autot ja mootorratta) saavad endale pärijad.

Aga Urve Kursi maine pole enam külas kõige parem.
Lillelise kleidiga lesk Leida ­Remmelgas, kes mõni aasta ­tagasi tegi oma testamendi Urve pojale ja hiljem selle tühistas, lööb ­välisukse lahti.

Küsimuse peale, miks ta oma maise vara just Kurside perele soovis jätta, kaob nägu ukse varju. Ninanöps ütleb vaikselt prao vahelt: “Ta tundus väga usaldusväärne inimene olevat, aga hiljem nägin, et ta on selline äkiline, ja mõtlesin ümber.” Veel enne, kui Leida toas helisevale telefonile vastama läheb, pobiseb ta: “Ega kunagi ei või teada, mis inimesega on tegu.”

Eelnevalt oli ta kirjutanud koos abikaasaga hooldaja Kursi kohta, et ta on korrektne, kohusetundlik ja alati abivalmis. “Oli vaja uued prillid muretseda, elektrikatkestusega parandajat kohale saada. Kõigist olmeelu asjade lahendamisel saame rääkida oma muredest hooldusõele. --- Austame tema eetilisust, kus puuduvad tühjad sõnad ja katmata lubadused.”
Urve sammub raskel sammul aiavärava poole: “Lugu on võib-olla selles, et ma olen väga kohusetundlik ja aus inimene. Need vanainimesed lihtsalt usaldasid mind.”

Esimesed pärandused müüs Kurs kohe edasi

•    Mäetaguse vallavalitsus kirjutas sügisel 1999 kohalikus lehes, et Urve Kurs päris 30. juunil 1994 ühe oma hooldatava vara, sh kolmetoalise puumaja Arvila külas.
•    Päritud elamu koos kõrvalhoonetega müüs ta edasi umbes poole aasta pärast.
•    Talvel 1998 sai Kurs samas külas päranduseks kahetoalise elamu ja säästud. Maja müüs ta edasi juba samal päeval. Selle eest sai ta käskkirja põhjendusega, et hooldamine peab olema hooldatavatele tasuta.
•    Vallavalitsus hoiatas vanureid: “Urve Kurs ei ole asendamatu inimene. Vallas on piisavalt ausaid ja töökaid inimesi, kes aitaksid hea meelega vanu inimesi ning teeksid seda kohusetundlikult ja omakasupüüdmatult.”
•    Tollase vallavanema Veljo Kingsepa sõnul on Urve Kursiga olnud juba aastaid kana kitkuda.
•    Kurs avaldas 1999. aastal brošüüri “Mõtteid tööst sotsiaalhooldustöötajana 9 aasta jooksul”. Ta märkis seal: “Ma tahaksin pakkuda vanadele rohkemat, aga see ei olene minust. Paljud tahtmised takerduvad võimaluste puudumise taha. Ma lihtsalt ei talu ja ma piinlen selle käes – miks peab vanur oma viimased aastad nii veetma ja mitte veidigi teisiti.”
•    Viimastel kohalikel valimistel sai Kurs 16 häält – Keskerakonna liikmetest kõige rohkem. Volikokku ta ei pääsenud.
•    Hooldustöötaja sai temast pärast abikaasa invaliidistumist.
•    Urve Kurs on töötanud ka Mäetaguse sovhoosis dispetšerina, olnud Kohtla-Järve rajooni töörahvasaadik, kohaliku kooli lastevanemate komitee liige, “Perekonna klubi” looja, külanõukogu rahvasaadik, kohaliku kaupluse kontrollkomisjoni liige, sovhoosi seltsimeheliku kohtu sekretär, autojuhtide ametiühingu rühma rühmaorganisaator, 18 korteriga elumaja majavanem ja veel paljudes teistes ametites. Ta armastab luulet.