Varastati imikuna, leiti noorukina

Viktoria Ladõnskaja kohtus Lätis emaga, kes sai hiljuti tagasi 1992. aastal varastatud poja.

12. märtsil 2008 jõudis Daugavpilsi orbudekomisjoni esinaise Ligita ­Strazda kätte ühe poisi toimik. Selles ei olnud ühtki isikut tõendavat dokumenti. Poisi ema Klavdia oli äsja vahistatud kahtlustatuna varguses. Ja kuni politsei tegeles naisega, oli vaja poiss kuhugi paigutada. Aga kuhu? Ilma ühegi dokumendita.

Ruslani nime kandev poiss, kellel ei olnud sünnitunnistust, oli umbes 16aastane...

Umbes 16 aastat tagasi kadus Daugavpilsis üks poiss.

Sellest oli Ligita Strazda kunagi lugenud ajalehest. Tekst oli talle lausa mällu sööbinud. Ja tundus, et artiklis kirjeldatud asjaolud langevad hämmastaval kombel kokku nendega, mis leidusid poisi toimikus. Strazda otsis kiiresti üles 2002. aasta artikli. Seejärel aga Irina Ploknete (42), kellest selles räägiti.

Kaks päeva hiljem oli Strazda peaaegu täiesti kindel, et poiss on just seesama laps, kes varastati emalt 15 aasta eest. Eksitus oli väheusutav: ajalehefotol oleva naise nägu sarnanes nooruki omaga nagu kaks tilka vett.

“Sinu tütrepoeg leitakse üles,” nägi Zinaida Mihhailovna juba ei tea mitmendat korda unes.

Põhimõtteliselt oleks Zinaida pidanud tundma ennast vanaemana. Paraku oli lapselaps tütar Irinalt juba kümne aasta eest varastatud. Ja sellest ajast saadik nägi Zinaida unesid. Nägi, et tütrepoeg leitakse üles, kui ta on umbes 18aastane. Ja siis võib vanaema rahuliku südamega teise ilma minna.

DNA-test kinnitab sugulust

Lähenesid ülestõusmispühad. Suurel reedel helistati orbudekomisjonist ja öeldi, et “võib-olla on teie poeg leitud”. Esmaspäeval näidati Irinale Ruslani fotot. Oli sarnane.

Pärast tehti DNA-test. Irina läks protseduurile rahulikult – absoluutse veendumusega, et leitud poiss on tema poeg. Ja test kinnitas ta lootusi.

Sellest, et Ruslan oli kogu oma teadliku elu elanud võõraste vanematega, teatas talle psühholoog. Kuidas Ruslan uudisele reageeris, sellest pole lubatud rääkida: vestlused psühholoogiga on pihisaladusega samas kaalus.

Lapse bioloogiline isa Fjodor ­Suhhov (52) sai sellest, et tema 15 aasta eest kadunud poeg on leitud, teada ajalehest. Fjodor elab Daugavpilsi eeslinnas. Ja nagu ta ütleb, sundis see uudis teda “terveks päevaks endasse sulguma”.

Fjodor oli veendunud, et poega ei ole enam elavate kirjas. Tõsi, pojaga kohtuma ta ei kiirusta.

Ootab, et Ruslan helistaks ise. Ruslan aga ei helista. Mida isa ootab, on arusaamatu. Ilmselt on jälle endasse sulgunud.

Oma endise naise Irinaga ei suhtle Fjodor enam ammu. Ta oletab, et naine süüdistab poja kadumises teda. Vähemalt ajakirjanduses avaldatu põhjal on Fjodoril tekkinud selline arvamus.

Pärast seda, kui 15aastasele Ruslanile teatati, et ema, kellega ta elas, ei ole tema ema, et surnud isa ei olnud tema isa, et kodu ei ole tema kodu ja et nimi Ruslan ei ole tema nimi (sest sünnijärgselt on ta hoopis Vladimir), sõitis poiss kaks korda vaatama, kuidas ja kus elab tema pärisema. Tõsi, nendel kohtumistel oli ta suurema osa ajast vait.

Piimaost lõppes lapse kadumisega

28. oktoobril 1992 sünnitas Irina poja. Poiss oli 53 cm pikk. Kaalus 3500 g. Talle pandi nimeks Vladimir – see nimi meeldis vanematele õudselt.

Kord läks Irina poodi piima ostma. Poes olemise ajaks jättis ta vankri koos lapsega eeskotta. Irina oli poes ainult mõned minutid, kuid tagasi tulles ei leidnud ta ei vankrit ega last.

Poe kõrval kauplevad mutikesed ütlesid, et ilmselt teevad lapsed üleannetust. “Aga millised lapsed?” hakkas Irina karjuma. Sellest hetkest algas tema kannatuste rada: ta andis asja politseisse (tulemusteta), otsis ise, palkas koguni detektiivi (kellele maksis 10 000 marka; jumal tänatud, et Saksamaal elav vend aitas rahaga). Kõik tulutult. Mõne aja pärast leiti vanker. Tühjalt.

15 aastat hiljem toob Irina koos poja sünnitunnistusega välja ka väikese ajaleheväljalõike, mis kannab pealkirja “Imiku röövimine”.

Tookord rääkisid kõik Irinale, et “laps müüdi maha elundidoonoriks või viidi välismaale”. Aga tema ei uskunud. Hoidis alles kõik titesärgid, ja esimese mänguasja – mängukaru. Ning tähistas omaette, mõtteis poja sünnipäevi. Uskus, et poeg on kusagil elus.

Varastatud poisi vanemad lahutasid

Irina ei olnud mehele minnes justkui liiga noor – oli 23. Ja ta ei sünnitanud kuigi vara – 26aastaselt. Ning ometi ei klappinud tal mehe Fjodoriga. Aga pärast poja kadumist läksid suhted päris halvaks. Nad lahutasid.

1994. aastal tekkis Fjodorile uus abikaasa Zita Matvejeva (ta on praegu 39). Fjodoril on Zitaga kolm last. Enne Fjodorit oli Zital õnnestunud saada juba kaks last.

“Mul hakkas temast kahju,” räägib Zita, istudes pingil maja ees Daugavpilsi eeslinnas, kus nad Fjodoriga elavad. “Ei olnud tal naist, ja lapski oli kaduma läinud. Ta oli omadega täitsa läbi. Nii ma ta võtsingi.”

Zita ja Fjodori viimane laps sündis kuus aastat tagasi. Sündis invaliidina ja on sünnist saadik voodis olnud. Praegu tegeleb Zita majapidamisega. Fjodor samuti. See tähendab, et kumbki ei käi tööl. Elatuvad oma talu saadustest: lehmadest, kanadest, juurviljaaiast.

Selsamal 2004. aastal kohtas ka Irina oma uut meest Valdemari. Kui Irina hakkas Valdemariga koos elama, seadis ta tingimuseks: “Mul on laps... Kusagil. Aga kui ta äkki üles leitakse, hakkab meie juures elama. Sa saad veel isaks! Oled nõus?”

Valdemar oli nõus. Irina hakkas kandma Ploknete perekonnanime. Uus pere võttis kuju, aga lapsi ei tulnud. Ja unes ilmus ikka jälle väike Vladimir.

Irina nägi unes, et Vladimir mängib, jalas kollased lühikesed püksid ja põlvikud. Lihtsalt mängib, aga Irinal tekib unes tunne, nagu oleks poeg tulnud talle ütlema, et on elus. Tuli lihtsalt selleks, et näidata, milline ta on. Ega ta unenäos midagi eriti ei rääkinudki. Ja näojooned, kuigi omased, olid ähmased.

Selgeltnägijad süüdistasid lapse isa

Algusaegadel vaatas Irina igasse lapsevankrisse, hiljem hakkas otsima tänaval kõndivates lastes tuttavaid jooni, hiljem juba noorukites – silmitses kõiki noormehi. Nutmise oli ta juba ammu maha jätnud – pisaraid enam lihtsalt ei olnud.

Kui Irinat ei aidanud ei politsei ega ka detektiiv, jõudis järg selgeltnägijateni. Tal tuli ära kuulata palju ennustajaid. Ja kõik, nii kui suu lahti tegid, kinnitasid, et röövimisega on seotud lapse isa.

Üks selgeltnägija astus Irina ema Zinaida juurde lausa rongis ja ütles: “Ma tean, mis sind painab! Sul on lapselaps kadunud...” Ja ütles samuti, et süüdi on Fjodor. Pärast seda hakkas Irina ennustustesse mingil määral uskuma.

Irina sõidab külla endise ämma, Fjodori ema juurde, kes on praeguseks surnud – seda kõike näeb Irina jälle unes. Talle tuleb vastu Fjodori küürakas õde Anna. Ja ütleb: “Su poeg on surnud.” Aga Irina vastab talle südametäiega: “Ei ole! Elus o n.” Ja Vladimir hakkab emale unes ilmuma juba noorukina.

Ema ja poja esimene kohtumine

“Tere päevast, tere päevast!” alustas Vene televisiooni kõige kiiremini rääkiv saatejuht Andrei Malahhov oma järjekordset saadet sarjast “Las räägivad”. Seekord räägiti Daugavpilsi poisist.

Pärast paljusid aastaid kohtusid selles telesaates politseijaoskonnas kojamehena töötav Irina ja koduperemees Fjodor – kunagised abikaasad. Nad ei teadnudki, et saate stsenaristid olid võtnud nõuks nad mõlemad stuudiosse tuua. Siin, teleekraanil, öeldi teineteisele välja kõik, mis oli hingele kogunenud: Irina rääkis selgeltnägijatest ja süüdistustest, Fjodor aga nende väidete paikapidamatusest.

“Mulle minu elu seriaali ei meenuta,” ütleb Irina. “Inimesed hakkasid seda hiljuti võrdlema “Santa Barbaraga”, siis jäin korraks mõttesse... Ma ei oska tuleviku suhtes esialgu midagi öelda. Vaatame, mis tuleb.”

Esimest korda kohtus bioloogiline ema Irina oma poja Vladimiriga nii-öelda neutraalsel pinnal – psühholoogi juures. Irina oleks tahtnud poega loomulikult kohe kallistada. Aga ei teinud seda.

Oli näha, et lapsel tuleb lasta harjuda juba ainuüksi mõttega uuest emast. Irina silitas poja kätt.

Esimese kohtumise järel vahetasid ema ja poeg telefoninumbrid. Irina räägib uhkusega: “Pärast esimesi telefonikõnesid hakkas ta mind hääle järgi ära tundma. Tõsi, esialgu ütleb ta mulle veel “teie”. Kuid ma loodan, et kunagi hakkab ta mind emaks kutsuma.”

Poiss jääb eestkostjate juurde

Praegu teeb Irina, kes elab koos mehe ja tolle õega Daugavpilsi äärelinnas, kodus remonti.

Maja on ehitatud veidi pärast sõda ning tublisti lagunenud. Kuid poisile on juba eraldatud omaette tuba ja alustatud selles remonti.

19. mail kell 14.00 tuli Ruslan-Vladimir järjekordselt orbudekomisjoni esinaise Ligita Strazda juurde. Tuli koos oma ametliku eestkostjaga – vahistatud Klavdia õe Svetlanaga (siiamaani pole tõendeid, et Klavdia oleks lapse varguses osalenud).

“Kõik on kontrolli all, kõik läheb normaalselt,” kommenteerib kohtumist Strazda. “Praegu korraldame suhteid poisi eestkostja ja bioloogiliste vanemate vahel.” See on noormehe enda valik, et ta tahab esialgu elada Svetlana peres koos tema mehe ja nende lastega. Ta ei ole praegu veel valmis bioloogiliste vanemate juurde asuma.”

“Teda huvitavad arvutid, tahab astuda ehituskooli,” räägib ema Irina poja plaanidest. “Mina talle survet ei avalda. Las elab, kus tahab. Ma olen lihtsalt valmis teda vastu võtma. Oleme juba vist kümme korda kohtunud. Käisime poes, ostsime teksased, kapuutsiga kampsuni. Kõik, mis poeg välja valis – kõik ostsime.”

Nüüd magab Irina rahulikult. Ilma unenägudeta. Nagu ta ise ütleb, on ta suurest rõõmust kõhnaks jäänud. Ja naeratus ei kao tema näolt.

Stressi tõttu eksamitest vabastatud

1951. aastal ehitatud Daugavpilsi 7. koolis õpib praegu 250 õpilast. 3. aprillil saabus siia kooli uustulnuk. Poiss ei tahtnud jääda endisesse kooli: pärast seda, kui tuli ilmsiks tema varastamise lugu, hakkasid sõbrad tema suhtes imelikult käituma – justkui eemale hoidma.

Uude kooli tuli poiss eestkostja Svetlana Purvinskajaga. Kooli direktor Zoja Rodtšenko juba ootas seda last – oli temast väga palju lugenud. Poiss jättis korraliku, kultuurse, viisaka, normaalse sissetulekuga pere lapse mulje.

“Mis su nimi on?” küsis direktor ettevaatlikult.

“Ruslan,” vastas poiss, kelle dokumentidelt võis lugeda “Vladimir Suhhov”.

“Mõnikord ta tunneb ennast halvasti. Kurdab peavalu,” räägib direktor. “Tema klassi lastega oli enne räägitud, et nad ei esitaks taktituid küsimusi. Kuid Ruslan ei puutu niikuinii klassikaaslastega eriti kokku. Ta on meil koduõppel. Ja me oleme leppinud temaga kokku plaani, millal ja millisteks tundideks ta kooli tuleb.”

Poiss, kelle soovi kohaselt kirjutatakse tema uutesse dokumentidesse nimi Ruslan-Vladimir, lõpetab tänavu üheksanda klassi. Juba praegu on teada, et eksameid – erinevalt teistest lastest – Ruslan-Vladimir tegema ei hakka. Ta on nendest vabastatud. Talle antud arstitõenditel on kirjas: “Üleelatud stressi tõttu”.