12.06.2009, 00:00
Väravavahi saatus
Poom lõpetab. Vana hea Mart Poom (37). On veider, isegi ebaõiglane, et suurepärase väravavahi pikale karjäärile mõeldes meenuvad esimese hooga hoopiski kaks tema löödud väravat. Ning mitte imetõrjed, vaid rohked vigastused.
20. september 2003. Inglise meistrivõistluste tugevuselt teises liigas
on vastamisi Poomi kodumeeskond Sunderland ning tema eelmine pikaaegne
tööandja Derby County tiim. Mängida napid minutid, kui mitte
öelda sekundid. Derby on just-just läinud juhtima. Enam kui
33 000 vaatajat mahutav Derby kodustaadion mõnuleb rahulolust, osa
sätivad end ehk minekulegi.
Sunderlandil on veel üks
nurgalöök. Viimne võimalus mäng päästa. Poom
jookseb oma ründajatele appi. Värav tema seljataga jääb
tühjaks. Pall läheb nurgast lendu, Poom kerkib, tegelikult lendab, ja
rammib nahkkuuli vastase väravasse nagu väimeespoeg naela vihatud
ämma kirstu. Suur viik. Viivuks, ja ainult viivuks, tõstab meie
mees käed ning jookseb siis nagu asjalik teomees tagasi oma värava
poole, laskmata õnnelikel meeskonnakaaslastel end emmata, kaelustada.
Eesti mees on töö teinud.
Nii julmalt ei kohtle oma
endist tööandjat ka kõige kiuslikum müügimees. Ent
see on sport. Aastaid hiljem nimetavad needsamad Derby fännid Poomi klubi
läbi aegade suurimate lemmikute sekka.
2000. aasta suvi. 1.
juuli, kui mu mälu ei peta, tatine nagu meil suvi ikka. Kadrioru
staadionil on vastamisi veteranidest ja mõnest tähtmängijast
kokku pandud FC Flora tiim ning heavy-metal-muusika sauruse Iron Maideni tiim.
See pole tähtis mäng, lihtsalt show, mida on vaatama tulnud paar
tuhat huvilist. Õlut jagub ja meeleolu on hea. Mäng, nagu sellistel
puhkudel tavaliselt, pole huvitav. Flora on selgelt parem. Poom, kes oli just
tunnistatud lõppenud hooaja põhjal Inglise kõrgeimas
liigas võidelnud Derby County parimaks mängijaks, tuleb 65. minutil
metalimeeste värava lähistele ning lööb peaga kauni kolli.
Ent samal hetkel vajub ta pikali. Mis juhtus? Publik on segaduses. Väravat
lüües põrkas Mart kokku Maideni väravat kaitsnud Vince
Nicolliga (oleks siis vähemasti Maideni solisti Bruce Dickinsoniga,
mõmiseks mõni küünik).
Ent
tõsiasjaks on kurb jada – vigastus, haigla, lõikus ja
taastumine.
See oli hind, et teha üks efektne sooritus
show-mängus napp poolteist kuud enne Inglise vutiliiga algust. Valus. Sama
tobe, kui näiteks Gerd Kanter tõmbaks kuu enne
olümpiamänge mingil lustlikul simmanil naisekandmisvõistlusel
oma selja ära.
Liiga avamängus teeb Derby County raske 2
: 2 viigi Southamptoniga. Vigastusest veel täielikult paranemata ja
seetõttu ettevaatlikult mänginud Poomil (ja tema tõrjetel)
on märkimisväärne roll, et mäng lõpuks ikkagi viiki
jäi.
Jalgpall on kontaktne mäng, vigastused on tavalised.
Ent Poomi, nii tundub, on vanajumal, va raisk, iseäranis
nöökinud. Pole just palju neid hooaegu, mil teda mõni vigastus
poleks vaevanud.
Seljavaevus ja jalavigastus, mõra
sõrmes ja rebend reies, kubeme venitus, peapõrutus... ja
lõpuks see viimane, see raske õlavigastus, millest taastumine ta
viimasel hooajal võttis kuid. See on kui vastik refään muidu
ilusas karjääriloos.
Poom on ise kusagil märkinud,
et teda on 13 korda lõigatud. Iga kord pärast seda pead taas tulema
ja tõestama, et oled parim. Profijalgpallis ei tunta just
ülemäära halastust. See on võitlus. Staar ei tunne
staari.
Kuid kas Poomi kohta sobib öelda staar? Mehele, kes on
aastaid olnud osaline suurimas jalgpalli-show’s (seda Inglise liiga ju
kahtlemata on), kus esinejatele (pallureile) makstakse taevalikke rahasummasid,
kus osalisteks on säravad tähed ja mida jälgivad huvilised
kõ
;ikjal maail
mas, võiks ju nii öelda. Kord Indias, kus kriketi kõrval
muudele spordialadele just liiga palju ruumi pole antud ning kus, erinevalt
muust maailmast, pole jalgpallurid just esimese järgu ebajumalad,
ütles kidur rikšajuht, et Poomi teab ta väga hästi. Eesti
asus ta meelest Austraalia kandis, ent tõesti, Poomi ta teadis.
Ajal, mil iga miskis õnnetus telesaates virvendanud tegelane on
paugupealt staar, oleks Poomi puhul selles kahtlemine imelik.
Ja
samas, kuigi meie läbi aegade edukaimat ja vahest parimatki pallurit on
tahtnud kosida (kui uskuda kõiki neid hästiinformeeritud
kõmulehti) peaaegu kõik Inglise liiga väärikad, kuulsad
ja rikkad klubid ning neist viie särki on ta kandnud, ei oskaks Poomi
kohta ikkagi öelda staar. Pole märganud, et keegi teinegi. Tubli,
töökas, parim... seda küll. Kuid staaritiitli on jalgpallis
endale üldjuhul broneerinud ründajad ja poolkaitsjad. Või need
proletaustaga pallurid, kes üleöö miljonäriks saades
kõmupressile mahlast materjali kingivad. Aga Poom pole see seltskond. Ei
meenu ühtki korda, või teab mõni friik täpsemalt, kui
Poom oleks skandaaliainest andnud.
Väravavahtidele ja
iseäranis Poomile sobib rahulikuvõitu tiitel “kindel
mees”. Stabiilselt kindel väravavaht on see, mille eest suures
jalgpallis makstakse. Harilikult vähem kui nendele, staaridest
platsimeestele.
Raha. Poom on kogu karjääri jooksul
olnud hinnatud mees. Aga kui hinnatud? Eri ajalehed on aegade jooksul koostanud
enim teeninud Eesti sportlaste edetabeleid. Poom on neis olnud juhtkohal, miski
ebamäärase kümne miljoni kroonise aastasissetulekuga. Ma ei tea,
kas see on õige number või mitte. See näib suur Eestis, kuid
suures jalgpallis on ta selline, mida pressis ei mainita, erinevalt beckhamite,
zidanide ja ronaldode reaalsuse piiri ületavatest
miljonitest-biljonitest.Ja kas see on tähtis? Mu arust mitte.
Eile pidas Poom oma viimase matši suures jalgpallis.
Muidugi, kui nüüd meenutada, hakkavad tasahaaval meenuma need
tõrjed. Suurepärased, võimsad ja päästvad
tõrjed, mis hoidsid kõik need aastad elus usku, et mõnel
heal päeval teeb me õblukesevõitu jalgpalliriik selja
prügiseks mõnel suurel hiiglasel.
Poom on
tõestus sellest, et tegelikult võib iga Paide, Pärnu,
Põlva või mis tahes kandi poiss kunagi mängida näiteks
Inglise liigas.
Ja juba ainuüksi sellepärastki
võtan tema ees mütsi maha, kuigi näed, ta imelised
tõrjed esimese hooga ei meenunudki.
Mart Poomi elu ja karjäär
Sündinud 3. veebruaril 1972
Lõpetanud kuldmedaliga Tallinna 49. keskkooli
Klubid:
Valitud korra Derby County aasta parimaks. Nimetatud Eesti viimase 50 aasta parimaks mängijaks.
Abielus, kaks poega.
Sündinud 3. veebruaril 1972
Lõpetanud kuldmedaliga Tallinna 49. keskkooli
Klubid:
- 1988 Tallinna Lõvid
- 1989–1990 Tallinna Sport
- 1992 KuPS (Soome)
- 1992–1993 Tallinna Flora
- 1993–1994 FC Wil (Šveits)
- 1994–1997 FC Portsmouth (Inglismaa)
- 1995–1997 Tallinna Flora
- 1997–2003 Derby County (Inglismaa)
- 2002–2006 FC Sunderland
- 2005–2007 Londoni Arsenal
- 2007–2009 FC Watford
Valitud korra Derby County aasta parimaks. Nimetatud Eesti viimase 50 aasta parimaks mängijaks.
Abielus, kaks poega.