Sunderlandil on veel üks nurgalöök. Viimne võimalus mäng päästa. Poom jookseb oma ründajatele appi. Värav tema seljataga jääb tühjaks. Pall läheb nurgast lendu, Poom kerkib, tegelikult lendab, ja rammib nahkkuuli vastase väravasse nagu väimeespoeg naela vihatud ämma kirstu. Suur viik. Viivuks, ja ainult viivuks, tõstab meie mees käed ning jookseb siis nagu asjalik teomees tagasi oma värava poole, laskmata õnnelikel meeskonnakaaslastel end emmata, kaelustada. Eesti mees on töö teinud.


Nii julmalt ei kohtle oma endist tööandjat ka kõige kiuslikum müügimees. Ent see on sport. Aastaid hiljem nimetavad needsamad Derby fännid Poomi klubi läbi aegade suurimate lemmikute sekka.


2000. aasta suvi. 1. juuli, kui mu mälu ei peta, tatine nagu meil suvi ikka. Kadrioru staadionil on vastamisi veteranidest ja mõnest tähtmängijast kokku pandud FC Flora tiim ning heavy-metal-muusika sauruse Iron Maideni tiim. See pole tähtis mäng, lihtsalt show, mida on vaatama tulnud paar tuhat huvilist. Õlut jagub ja meeleolu on hea. Mäng, nagu sellistel puhkudel tavaliselt, pole huvitav. Flora on selgelt parem. Poom, kes oli just tunnistatud lõppenud hooaja põhjal Inglise kõrgeimas liigas võidelnud Derby County parimaks mängijaks, tuleb 65. minutil metalimeeste värava lähistele ning lööb peaga kauni kolli. Ent samal hetkel vajub ta pikali. Mis juhtus? Publik on segaduses. Väravat lüües põrkas Mart kokku Maideni väravat kaitsnud Vince Nicolliga (oleks siis vähemasti Maideni solisti Bruce Dickinsoniga, mõmiseks mõni küünik).


Ent tõsiasjaks on kurb jada – vigastus, haigla, lõikus ja taastumine.


See oli hind, et teha üks efektne sooritus show-mängus napp poolteist kuud enne Inglise vutiliiga algust. Valus. Sama tobe, kui näiteks Gerd Kanter tõmbaks kuu enne olümpiamänge mingil lustlikul simmanil naisekandmisvõistlusel oma selja ära.


Liiga avamängus teeb Derby County raske 2 : 2 viigi Southamptoniga. Vigastusest veel täielikult paranemata ja seetõttu ettevaatlikult mänginud Poomil (ja tema tõrjetel) on märkimisväärne roll, et mäng lõpuks ikkagi viiki jäi.


Jalgpall on kontaktne mäng, vigastused on tavalised. Ent Poomi, nii tundub, on vanajumal, va raisk, iseäranis nöökinud. Pole just palju neid hooaegu, mil teda mõni vigastus poleks vaevanud.


Seljavaevus ja jalavigastus, mõra sõrmes ja rebend reies, kubeme venitus, peapõrutus... ja lõpuks see viimane, see raske õlavigastus, millest taastumine ta viimasel hooajal võttis kuid. See on kui vastik refään muidu ilusas karjääriloos.


Poom on ise kusagil märkinud, et teda on 13 korda lõigatud. Iga kord pärast seda pead taas tulema ja tõestama, et oled parim. Profijalgpallis ei tunta just ülemäära halastust. See on võitlus. Staar ei tunne staari.


Kuid kas Poomi kohta sobib öelda staar? Mehele, kes on aastaid olnud osaline suurimas jalgpalli-show’s (seda Inglise liiga ju kahtlemata on), kus esinejatele (pallureile) makstakse taevalikke rahasummasid, kus osalisteks on säravad tähed ja mida jälgivad huvilised kõ ;ikjal maail mas, võiks ju nii öelda. Kord Indias, kus kriketi kõrval muudele spordialadele just liiga palju ruumi pole antud ning kus, erinevalt muust maailmast, pole jalgpallurid just esimese järgu ebajumalad, ütles kidur rikšajuht, et Poomi teab ta väga hästi. Eesti asus ta meelest Austraalia kandis, ent tõesti, Poomi ta teadis.


Ajal, mil iga miskis õnnetus telesaates virvendanud tegelane on paugupealt staar, oleks Poomi puhul selles kahtlemine imelik.


Ja samas, kuigi meie läbi aegade edukaimat ja vahest parimatki pallurit on tahtnud kosida (kui uskuda kõiki neid hästiinformeeritud kõmulehti) peaaegu kõik Inglise liiga väärikad, kuulsad ja rikkad klubid ning neist viie särki on ta kandnud, ei oskaks Poomi kohta ikkagi öelda staar. Pole märganud, et keegi teinegi. Tubli, töökas, parim... seda küll. Kuid staaritiitli on jalgpallis endale üldjuhul broneerinud ründajad ja poolkaitsjad. Või need proletaustaga pallurid, kes üleöö miljonäriks saades kõmupressile mahlast materjali kingivad. Aga Poom pole see seltskond. Ei meenu ühtki korda, või teab mõni friik täpsemalt, kui Poom oleks skandaaliainest andnud.


Väravavahtidele ja iseäranis Poomile sobib rahulikuvõitu tiitel “kindel mees”. Stabiilselt kindel väravavaht on see, mille eest suures jalgpallis makstakse. Harilikult vähem kui nendele, staaridest platsimeestele.


Raha. Poom on kogu karjääri jooksul olnud hinnatud mees. Aga kui hinnatud? Eri ajalehed on aegade jooksul koostanud enim teeninud Eesti sportlaste edetabeleid. Poom on neis olnud juhtkohal, miski ebamäärase kümne miljoni kroonise aastasissetulekuga. Ma ei tea, kas see on õige number või mitte. See näib suur Eestis, kuid suures jalgpallis on ta selline, mida pressis ei mainita, erinevalt beckhamite, zidanide ja ronaldode reaalsuse piiri ületavatest miljonitest-biljonitest.Ja kas see on tähtis? Mu arust mitte.


Eile pidas Poom oma viimase matši suures jalgpallis.


Muidugi, kui nüüd meenutada, hakkavad tasahaaval meenuma need tõrjed. Suurepärased, võimsad ja päästvad tõrjed, mis hoidsid kõik need aastad elus usku, et mõnel heal päeval teeb me õblukesevõitu jalgpalliriik selja prügiseks mõnel suurel hiiglasel.


Poom on tõestus sellest, et tegelikult võib iga Paide, Pärnu, Põlva või mis tahes kandi poiss kunagi mängida näiteks Inglise liigas.


Ja juba ainuüksi sellepärastki võtan tema ees mütsi maha, kuigi näed, ta imelised tõrjed esimese hooga ei meenunudki.
Mart Poomi elu ja karjäär

Sündinud 3. veebruaril 1972

Lõpetanud kuldmedaliga Tallinna 49. keskkooli

Klubid:
  • 1988 Tallinna Lõvid
  • 1989–1990 Tallinna Sport
  • 1992 KuPS (Soome)
  • 1992–1993 Tallinna Flora
  • 1993–1994 FC Wil (Šveits)
  • 1994–1997 FC Portsmouth (Inglismaa)
  • 1995–1997 Tallinna Flora
  • 1997–2003 Derby County (Inglismaa)
  • 2002–2006 FC Sunderland
  • 2005–2007 Londoni Arsenal
  • 2007–2009 FC Watford
Mänginud Eesti täiskasvanute koondises 120 mängu. Valitud kuuel korral Eesti parimaks mängijaks.

Valitud korra Derby County aasta parimaks. Nimetatud Eesti viimase 50 aasta parimaks mängijaks.

Abielus, kaks poega.