Varjupaigaga aastaid seotud olnud ja praegu juhatusse kuuluv Maie Lepp ütleb, et töötab tasuta: “Ma ei pea eetiliseks võtta raha sealt, kus seda ei ole.” Ta ise on viinud varjupaigast endale koju ühe koera ja ühe kassi. Vallo Kruuser

Esimene asi, mida Laagri lähistel asuva varjupaiga ruumidesse sisenedes tunnen, on hais. Ütleksin, et tegemist on laibalehaga, kuid tean, et see pole võimalik – eelmisel päeval mürgisüstiga hukatud kasside ja koerte korjused on selleks liiga kaugel, puhates mustadesse kilekottidesse pakitult lähedal asuvates varemetes. Niisiis võtab mul ilmselt silmist vee välja suurtes kateldes kokkukeedetava koeratoidu aroom. Hämarasse eeskotta tõstetud vatitekil lebab loiult suur ja hatune peni.

Igal keskmisel nädalal jõuab siia, Tallinna-Pärnu maanteest vaid paarsada meetrit eemale jäävasse varjupaika mitukümmend kassi ja koera ning siin, paplite ja varemes betoonpunkrite vahel, saabub ka lõpp. Vastupidi sellele, mida uskuda tahaksime, väljub suur osa varjupaika jõudnud loomi endise sõjaväeosa territooriumilt prügikotti pakituna.

Koertel, kelle sabad õues rõõmsalt külma õhku raiuvad, on veel lootust. Mõned neist, eriti ilusamad ja ilmselt veel äsja omaniku käe all olnud isendid, elavad varjupaigas pikki aastaid. Osa leiab endale uue kodu Soomest või pääseb tagasi senise omaniku juurde. Kasside saatus on seevastu kurvem. Nende eluaeg koerte varjupaigas on täpselt kaks nädalat.

Pisarad ja süüdistused

Intriigid, emotsioonid ja vastuolud on loomade varjupaika saatnud vähemalt viimased kuus-seitse aastat. Otsekui mõnes väikses ja mässulises Ladina-Ameerika riigis on juhtkond välja vahetunud iga aasta-paari tagant. Pole midagi parata – loomasõbrad on emotsionaalsed inimesed.

Siinkohal tuleb märkida, et mitmed varjupaigas töötajad kindlasti just loomade siirad sõbrad ongi. Muudab see Saku vallas asuva varjupaiga kokkuvõttes aga kodututele loomadele normaalseid tingimusi pakkuvaks kohaks? Terese Mäeveer ei kõhkle sekunditki. “Neil oleks tänaval parem,” ütleb ta.

Kurioossel kombel on varjupaiga suurim kritiseerija Mäeveer inimene, kes 1991. aastal hulkuvate koerte kodule aluse pani. Oma sõnul mattis vanaproua projekti ligi 100 000 krooni eest päranduseks saadud vara, kuid 1998. aastal heitis juhatuse toonane esimees Neddy Kramer ta “pideva valetamise ja laimamise abil segaduse tekitamise ja sellega kaasneva Varjupaigale moraalse kahju põhjustamise eest” liikmestaatusest välja (väärib märkimist, et Kramer kaalus samal juhatuse koosolekul ka varjupaiga kohta “teadlikku desinformatsiooni” levitava “pensionärist linnakodaniku Maia Vabamäe” korralekutsumist kohtuorganite abil). Hoolimata väljaheitmisest käib Mäeveer varjupaigas edasi ja toidab seal olevaid koeri allahinnatud pirukatega. Ilmselt ei hoia ta oma rahulolematust sealjuures vaka all, sest nagu vanaproua ütleb, on tal vahel soovitatud “karjumas käimise” asemel “ära surra”.

Ekspressi toimetusse saabub vanaproua koos endast märksa noorema Reet Edovaldiga, kes juhib koos Oksana Bogdanovaga mittetulundusühingut Humaanse Loomakohtlemise Selts.

Jaanuaris kirjutas selts Tallinna kommunaalametile kaebuse, süüdistades varjupaika tervelt tosina endale töölepinguga võetud kohustuse täitmatajätmises. Naised väidavad näiteks, et loomad on näljas, et varjupaigas puuduvad saabuvatele loomadele karantiiniruumid, et kassid ootavad surma Dante põrgut meenutavates puurides omaenda sõnniku sees (kasside ruumid on tänaseks korda tehtud – EE)ning et varjupaiga juhatuse esimees Raivo Laur viis Stockmanni kaubamaja poolt varjupaigale annetatud kanamunad endale koju.

Mäeveer lisab, et kui helistada ööpäev ringi töötama pidavale infotelefonile enne kaheksat hommikul – vastavalt linnavalitsusega sõlmitud lepingule kohustub varjupaik hulkuva või vigastatud looma juurde jõudma tunni jooksul –, võib liigvarajane tülitegija lihtsalt sõimata saada, ja et liiga vähe pingutusi tehakse omaniku kaotanud loomade koju tagasi juhatamiseks. 

“Mullu suvel oli juhus, et üks mees läks oma hundikoera järele ja varjupaigast öeldi, et koera säilitamise eest peab maksma 500 krooni. Tal  polnud sellist raha ja see koer hukati ära. Täitsa ebainimlik – nad nagu töötaksid selle vastu, et koer saaks koju!”

Surm eetrisüsti abil

Enam kui miski muu ärritab loomasõpru siiski see, et kinnipüütud kassid ja koerad ei saa Laagris veterinaarravi, millist andma kohustab varjupaika lepingupunkt 6.7.3.

Mäeveer teab lugu, kuidas marutõve ettekäändel taheti kohe hukata tänavalt leitud poolkülmunud koer, kes vett saades seda küll aplalt jooma hakkas. “Arst käib seal ainult kaks korda nädalas tapmas,” ütleb vana naine kibedalt. “Esmaspäev ja neljapäev on tapapäevad.”

On see ikka ametlik loomaarst, küsin, ja Mäeveer vastab veel suurema kibedusega: “Jah, litsentsiga – tal on luba tappa. Aga luba ravida tal nähtavasti ei ole.”

Kui veterinaarkliinikutes käib magamapaneku protseduur tavaliselt uinutava süstiga, siis Reet Edovaldi sõnade kohaselt toimus varjupaigas veel läinud aasta lõpus kõik märksa lihtsamalt. “8. oktoobril 2003 ütles juhatuse esimees Raivo Laur koosolekul, kus viibisid Maie Lepp, kaks Loomakaitse seltsi liiget, mina ja Oksana Bogdanova, et loomadele süstitakse eetrit kopsu,” tunnistab ta. Seetõttu olevatki kassidel pärast hukkamist suud verised.

Häirivalt kõlab ka see, mis juhtub loomadega pärast surma.  “Laibad mädanevad seal mustades kottides, varesed nokivad neid,” ahastab Mäeveer. ”Armas aeg, varesed lendasid, laibad noka vahel…”

Varjupaiga pikaaegsel liikmel ja praegu juhatusse kuuluval Maie Lepal on neid süüdistusi raske kuulata. “Aga kuhu me nad siis paneme?” küsib ta nutust ilmselt mitte kaugel olles vastu. “Meil on üks lagunenud maja, kus me neid hoiame. Nad on seal ilusti külmas, kilekottides. Talvel viime neid ära üle kahe nädala. Tegelikult ma tahaks, et neid üldse ei peaks ära viima.”

Tallinna kommunaalamet Edovaldi sõnutsi tema kaebusele ei reageerinud. Ekspressi kätte on siiski sattunud dokument 28. jaanuarist 2004, kus kommunaalameti juhataja asetäitja Peep Koppel avaldajatele teatab, et kontrollreididel pole lepingu punktide rikkumisi tuvastatud ja et teenuse osutamine on hinnatud rahuldavaks. Lõik hiljem väidetakse, et kommunaalametil puudub õigus teostada kontrolli “MTÜ Kodutute Koerte Varjupaiga kui eraõigusliku juriidilise isiku rahaliste sissetulekute sihipärase kasutamise üle”.

Helistan kommunaalametisse, et esitada Koppelile täpsustavaid küsimusi, kuid viimane ütleb, et ei tea vastusest midagi ning et ilmselt ta lihtsalt kirjutas lauale pandud paberile alla.

Hukkamine ja puhaskasum

Vastavalt töövõtulepingule, mille Tallinna Kommunaalamet sõlmis 28. detsembril 2001 mittetulundusühinguga Tallinna Kodutute Koerte Varjupaik, maksab linn varjupaigale iga kinnipüütud hulkuva koera eest 145 krooni ning iga kassi eest 37 krooni. Seejärel tasub linn iga kassi hoidmise eest 13 krooni 50 senti ning iga koera eest 23 krooni päevas.

Paraku ei rahastata loomade toitmist nende loomuliku vanadussurmani – deadline saabub 14 päeva pärast varjupaika jõudmist. Pärast seda tärminit on linn nõus tegema veel ühe ja proportsionaalselt suure ühekordse kulutuse “uinutamise ja matmise” peale. Kassi hukkamise eest makstakse varjupaigale 62, koera puhul 222 krooni. Väikesed summad, kuid kui loomi on piisavalt, ulatub varjupaiga aastane käive miljonini.

Sõna “käive” võib tunduda antud kontekstis küüniline, ent lehitseme varjupaiga üldkoosoleku protokolli 21. juulist 2003. Selgub, et rahast räägiti tollel koosviibimisel just nii, nagu oleks tegu mõne eraettevõtte aktsionäride nõupidamisega. “Käesoleval ajal tuleb sisse vähem koeri kui varem ning enne aasta lõppu on ennustada suuremaid raskusi,” muretses varjupaika sel perioodil  juhatanud Liina Kolmann.

2001. aasta septembris olid majandusnäitajad palju paremad – üldkoosolekul protokolliti (samuti Liina Kolmanni juhtimisel), et “8 kuuga on varjupaik jõudnud 95 200 kroonise puhaskasumini”, vähendades samas  eelmise aastaga võrreldes oluliselt “ärikahjumit” (!).

Küsin tänaseks päevaks varjupaigast lahkunud Liina Kolmannilt e-maili teel, kuidas võib mittetulundusühingul üldse kasum tekkida, kui pole raha ega vahendeid loomade elushoidmiseks, ning Kolmann vastab, et küsimus polegi elushoidmises, vaid elamisväärses elus ning ilmselt on kõigile selge, et varjupaik seda loomale pakkuda ei suuda. Ta üt­leb sedagi, et kaks aastat varjupaiga eesotsas olid talle “piisav läbipõlemisaeg” ning et “vii­mases lõpus oli järele jäänud vaid jõuetus, masendus, sisuline teovõimetus ja meele­tu hulk küsimusi”, rohkem kui ametisse asudes.

Kui kaevata protokollides edasi, jääb mulje, et kasumis oldi ka aastal 2000. Juhatuse toonane esimees Maksim Aronstam sedastas oma ettekandes, et “teenuseid on osutatud kokku 572,5 t. kr eest ja annetustena on laekunud 121,8 t. kr. Tulud kokku 694,3 t. kr.”

Järgneb tehtud kulutuste rida. Enamik rahast (285 000 krooni) oli läinud töötajate palkadeks, kuid suuri väljaminekuid oli ka bensiinile (68 500 krooni) ja ravimitele (69 500 krooni). Autosid remonditi 52 000 krooni eest ja elektrile kulus 33 000 krooni. Loomi toideti aastas 30 000 krooni eest (vähem kui sada krooni päevas). Mis sai kulude ja tulude vahelt üle jäänud 156 300 kroonist, protokoll ei paljasta.

Kadriorg keeldus alternatiivsest varjupaigast

Peale mittetulundusühingu Kodutute Koerte Varjupaik on Tallinnas registreeritud vähemalt kaks heategevat loomaorganisatsiooni.

Neist esimene on Liina Kolmanni osalusel asutatud Väikeloomade Heaolu Edendamise Selts, mis kanti äriregistrisse 6. oktoobril 2003. Liikmekssaamise maks on 65 eurot ja täpselt pooled seltsi asutajaliikmetest on pärit Soomest. Vastavalt põhikirjale on seltsi eesmärk “vajadusel ja finantsvõimaluste leidmisel varjupaiga loomine hüljatud ja väärkoheldud lemmikloomadele” ning lemmikloomade seisukohalt “humaanse ja kultuurse ühiskonna” tekitamine. Kahjuks pole kumbki eesmärk siiani teoks saanud ning Kolmann on seltsi tegemistest rääkides väga napisõnaline. Lõpuks ütleb ta, et hetkel ei tegutse ühing üldse, tulevikus saab aga prioriteediks informatsiooni levitamine interneti kaudu, sest “ülejäänud võimalused nõuavad kahjuks rahalisi vahendeid”.

Edovaldi ja Bogdanova juhitud Humaanse Loomakohtlemise Selts on jõudnud kaugemale ning osales aasta lõpus ka kommunaalameti korraldatud riigihankekonkursil koerte ja kasside püüdmiseks ja hoidmiseks, tehes ettepaneku rajada ajutine varjupaik Kadriorgu endise Tšehhi lõbustuspargi territooriumile.

Maa-ala haldava Tallinna Lauluväljaku juhataja Riho Rõõmus oli projektiga nõus, leides, et “uus varjupaik peaks olema koht, kuhu tullakse kogu perega oma koju uut lemmikut leidma”.

Paraku vastas kesklinna valitsuse vanema asetäitja Kaja Sarnet, et nõusolek antakse vaid siis, kui varjupaiga asutamisega soostuvad ka naabruses olevate kinnistute omanikud. Selline kooskõlastus jäi Edovaldil saamata ning praegu leiab naine, et uue varjupaiga rajamise peaks enda ülesandeks võtma hoopis riik. See oleks 10 miljoni krooni suurune ühekordne investeering.

MTÜ Tallinna kodutute koerte varjupaik juhatusse kuuluv Maie Lepp ütleb aga, et Reet Edovald võiks kaebamise asemel nendega liituda (“Pähe anda on väga lihtne”) ning teha midagi selleks, et asjad Saku vallas olevas varjupaigas paremuse poole liiguksid. Üht-teist olevat juba sündinud. Näiteks paigaldati tänu EMT heategevusürituse “Lepatriinu jõulusoov” käigus kogutud 461 367 kroonile kasside majja uus ahi, mis hoiab ruumi sooja hommikuni.