Variety kriitik Leslie Felperin kiidab Jaak Kilmit
Inglanna Leslie Felperin on filmiajakirja Variety kriitik, kes kuulus rahvusvahelisse žüriisse, mis oli kutsutud esimest korda Pimedate Ööde Filmifestivali ajaloos hindama Eesti filmide võistlusprogrammi.
Leslie, tänaseks (intervjuu leidis aset 9. detsembri varahommikul) oled sa näinud juba suuremat osa võistlusprogrammist, milline on üldmulje?
Ma ei pea ennast just siinse regiooni eksperdiks (arvustan Variety tarbeks küll Ida-Euroopa filme, aga tean rohkem vene ja poola filmidest kui Baltikumi omadest). Aga see, mida ma siiani näinud olen, on... ütleme, huvitav. Esimesena paistab välja muidugi väike eelarve, seda ei õnnestu peita isegi kvaliteetse pildi ega suurepärase operaatoritöö taha. Ja seda oma teed alles otsitakse. Praegu domineerib matkimine, Vene ja Saksa kinokunsti mõjud on tuntavad, samuti skandinaavia melodraama mõjud.
Stsenaariumides on palju segast, läbimõtlematut ja üleliigset, filmi lõpus tulevad sisse uued teemad jne. See hakkab ka kohe silma. Kuna võistlusprogrammis on filme eri žanritest – dokumentaalfilm, anima, mängufilm –, siis on neid väga keeruline koos hinnata. Ja lisaks muidugi see tänapäeva odava videotehnika õnnistus ja needus – enam ei mõelda selgeks, milline peaks lõpptulemus olema, ja selle all kannatab lõpptulemus. Osalt näen puudujääke ka montaažioskustes – ei osata ikkagi õige koha peal lõpetada, nii mõnigi film oleks poole lühemana olnud kaks korda löövam ja kõnekam.
Räägime dokumentaalfilmidest, mida oli programmis kõige rohkem...
Jah, kuna ma olen tõsine dokumentaalide fänn (Leslie saabus just Amsterdamist, kus ta toimetas IDFA festivalilehte – toim.), siis härib mind ennekõike pretensioonitus. Nad on valdavalt esteetiliselt vanamoodsad, konventsionaalsed, korralikult, aga igavalt üles võetud. Masendav. Selge on see, et mõnel teisel festivalil ei oleks nad kindlasti võistlusprogrammi jõudnud. Ja temaatiliselt, kui kaua võib kiruda venelasi või sakslasi, teist maailmasõda ja nõukogude režiimi! Eks ma olen seda Ida-Euroopas mujalgi kohanud – esialgu maadeldakse oma ajalooga, siis jälle vaimustutakse riigist ja loodusest, ja tulevad nn turismifilmid – ilusad, aga sisutühjad. Ja alles siis hakatakse tajuma kaasaja probleeme...
Mind hirmutab pisut see "uus su(u)nd", mida sa ehk tajusid ka, kirjutada ja lavastada lugusid, mis mõistetavad ja turustatavad üle maailma. Idealistina mõtlen, et just erinevus ja omapära peaks paremini müüma.
See oht on küll üleval. Aga on ka erandeid. Mulle meeldib väga Jaak Kilmi, nägin tema "Sigade revolutsiooni" Moskva festivalil, ja mulle meeletult meeldis. Kuidas see Eestis vastu võeti?
Noh, Eestis hakati loomulikult kohe kõrvutama "ajaloolist tegelikkust" ja filmifiktsiooni, ja publik ei jäänud väga rahule. Kuigi kriitikud võtsid filmi ikka soojalt vastu, soojemalt kui mõne hilisema teose, mis siin võistlemas.
Huvitav. Igatahes, võistluskavas oli Kilmi telefilm "Kohtumine tundmatuga". Tema käekirjas on midagi erilist, julgust katsetada, oma rida ajada. See on just see omapära, mida ei tohiks kaotada. Selline eesti filmi iseloomustav kiiks. Noh, nagu teil on need kiiksuga mütsid. Ma ei suuda ära imestada, kui kompleksivabalt te nende vildist narrimütsidega ringi käite. Super, hoidke sellest kinni, ärge püüdke sarnaneda, vaid püüdke seda erilisust säilitada, tohututes valikuvõimalustes mitte ära eksida... Omapära, unikaalne maailmanägemine, selgelt eristuv kultuur on see, millega te festivalidel lüüa saate, mitte keskmises Euroopa filmi võtmes tehtud keskmisele kõigesööjate sihtgrupile mõeldud filmid.
