Leo Lätti

Ühel õhtul mullu kevadel purustas Stat­oili tanklas üks naistöötaja pappkaste. Purustas nii õnnetult, et põrutas jala ära. Läks hommikul traumapunkti, helistas sealt ülemusele ning teatas, et ütleb, et õnnetus juhtus kodus.

Tankla juht, seal 15 aastat töötanud rõõmsameelne brünett Marika R. võttiski asja teadmiseks. Ei teinud ettekannet peamajale ega midagi.

Tookord ei teadnud kumbki, et viga saanud jalas on mõra ja alluv peab end 39 päeva kodus ravima.

Ei teadnud Marika ka seda, et tema endine asetäitja kirjutab seitse kuud hiljem kaebekirja, mis puudutab muu hulgas eespool kirjeldatud episoodi, ja see viib tema vallandamiseni.

Marika kaotas töö haruldasel põhjusel: usalduse kaotamise tõttu, sest varjas tööõnnetust.

Rein Reisberg tööinspektsioonist ütleb, et statistikaameti hinnangul registreeritakse Eestis tööõnnetusi 2,9 korda vähem, kui neid tegelikult juhtub. “Töötajatel on sageli hirm, et nad on midagi valesti teinud. Nad kardavad kaotada töökohta, kui ütlevad, et tegemist on tööõnnetusega,” räägib Reisberg.

Ta muigab aga, kui küsin, kas ta teab, et kedagi on vallandatud tööõnnetuse varjamise eest. “Asjad käivad ikka vastupidi. Näiteks räägiti meile ühest maal asuvast tööandjast, kes tööõnnetuse korral viib vigasaanu traumapunkti. 20 kilomeetri pikkuse sõidu ajal jõuab töötaja alati ümber mõelda. Traumapunktis ütlebki ta, et õnnetus juhtus kodus...”

Selles loos andis töövaidluskomisjon õiguse Marikale: mitte kuskil pole tõestatud, et ta survestas alluvat õnnetust varjama. Marikat polnud õnnetuse ajal tööl. Statoilil puudus mõjuv põhjus vallandamiseks.

Marika on seniajani solvunud: “Mitte keegi ei ole minuga nii inetult käitunud!”

Seesama Statoil tegi ju temast tankla juhataja. Andis tublide töötulemuste eest kümme kiituskirja. “Ka üks päikesekiir võib panna maailma särama!” hõikasid need.

Isegi siis, kui tööõnnetuse juhtum välja tuli, kiitis ülemus, kui väga ta Marikast hoolib ja kui hea töötaja ta on ja seetõttu saab ta võimaluse ... lahkuda töölt omal soovil.

Aga Marika ütles kindla ei. Ütles kindla ei veel kolmele samasugusele pakkumisele ja kaotas töö päevapealt. Ilma ühegi käskkirja või hoiatuseta.

Marika avaldusest töövaidluskomisjonile selgub, et Statoilis on kummalisi asju juhtunud seoses tööõnnetustega varemgi. Näiteks selles jaamas, kus Marika töötas, tõstis kord üks naistöötaja õllekasti, üks pudel purunes ja klaasikild lendas naisele näkku. Traumapunktis vormistati tööõnnetus, kuid hiljem tuldi peamajast vigasaanu juurde ja nõuti allkirja, et ta oli õnnetuses süüdi.

Teisel korral käskinud aga ülemus pea puruks kukkunud naisel öelda, et õnnetus juhtus kodus.

Pole selge, kas need kaks registreeriti tööõnnetustena või mitte, sest nad juhtusid viis ja kuus aastat tagasi.

Avalduses väitis Marika ka: “Hoolivust oma töötajate suhtes Statoil küll üles ei näita. Töötajad on pidevas hirmus, iga väiksemgi viga võib viia töölepingu lõpetamiseni.”

Ta ütles Ekspressile: “Inimesed lähevad Statoilis ära vaid “omal soovil”. Pidin ka ise kord lahti laskma töötaja, kelle kohta personalijuht väitis, et ta oli inetult käitunud. Mina ei tea, mida ta personalijuhile ütles. Video on ju meil ilma hääleta, kontrollida ei saa. Aga veensin teda nii kaua, kuni ta läkski ära. Ma tundsin, et see ei ole õige, mis ma teen, aga ometi tegin.”

“Statoilile on tööõnnetused väga oluline teema,” ütleb firma õigusnõustaja Nele ­Laidvee.

“Oleme õpetanud kõigile töötajatele, kuidas tööõnnetusi käsitleda. Et neid ei tohi varjata,” lisab jaemüügijuht ­Indrek Nõlvak.

Nad vaatavad mulle julgelt silma, esinevad ladusalt, neil on ette valmistatud kaust Statoili eetika- ja ohutusreeglitega, nad näitavad seinale slaide. Nende esinemine peab kinnitama, et 512 töötajaga Statoilis on kõik korras nagu Norras.

Statoil ei väida, et Marika sundis alluvat tööõnnetust varjama. Jutt käib vaid jämedast tööalasest rikkumisest – ta ei teatanud tööõnnetusest. See oli piisav põhjus tema vallandamiseks.

Ja õnnetu viga saanud pappkastilõhkuja kannatas varjamise tõttu ka rahaliselt: tööõnnetuse korral saanuks ta haigusraha kogu palga ulatuses, nüüd aga maksti talle 30 protsendi võrra vähem.

Küsin veel, mis sai vigasaanud naisest. Tema idee oli ju öelda, et õnnetus juhtus kodus. Kas ka tema sai kinga nagu tankla juht Marika?

“Ta töötab endiselt meie juures. Stat­oil hoolib igast oma töötajast,” ütleb Nele Laidvee.

“Me ei ole ju mingi karistusasutus,” lisab Indrek Nõlvak.

Mul jääb siinkohal teha vaid kolm järeldust:

• elu on ebaõiglane;

• tööõnnetusi tasub alati registreerida tööõnnetustena;

• kui te pole midagi halba teinud, siis ei tasu kirjutada omal soovil lahkumisavaldust, vaid alati tuleb seista enda eest. Olge julged!