Astun Pärnu sõudebaasi ellingusse ja räägin Leppikule, et ma tahaksin teda intervjueerida. Endal süda väriseb, sest ajakirjanikud Leppikule ei meeldi.

“Ekspressi?! Selle saasta sisse?!!” hüüatab Leppik nii, et seinad kõmisevad. Lõpuks annab mees järele, aga käsib teha lühidalt.

Jonnakas poiss jättis kooli pooleli

Leppik ja Pärnu sõudmine on peaaegu sünonüümid – üheta ei oleks teist juba poolsada aastat. Kuid Leppik ei ole Pärnust pärit. Aastal 1949 põgenes ta pere küüditamise eest (Mihkli isa oli kaupmees ja kaitseliitlane) Järvamaalt Pärnusse.

Uues elukohas kooli minnes hakkas poiss käima Arnold Ebroki juures trennis. Sõudjad tegutsesid siis Pärnu jahtklubi juures, neil tuli vana silla alt läbi sõita, edasi mööda jõge üles.

Leppik mäletab, et tol ajal oli jõgi hästi lahti. Praegu ei hoolitse selle eest enam keegi ja sõuda saab ainult kuni Paikuse politseikoolini (umbes 7,5 kilomeetrit, kokku ligi 15 kilomeetrine ring). Rohi ja vesikasvud käivad kogu aeg vastu paadi põhja. “30-40 aasta pärast on jõest järel mingi oja,” ütleb Leppik sarkastiliselt.

Leppik käis treeninguid alustades Pärnu I keskkooli üheksandas klassis. Kümnes klass ja keskkool jäidki tal lõpetama. Koolikaaslaste arvates oli õpetajatega pidevalt tülijalal seisnud poiss nendega vaherahu sõlmimiseks liialt isepäine.

Lõpetamata kooliteest hoolimata oli Leppik äärmiselt õppimisvõimeline ja tähelepanelik alal, mis teda tõeliselt huvitas - sõudmises. Aastal 1951 alustas ta juba treenerina ja kolme aasta pärast noppisid tema õpilased Spartaki meistrivõistlustel kõrgeid kohti.

Viiekümne aasta jooksul on Leppiku juures treeninud üle 3000 noore. Neist nimekaim maailmameister Jüri Jaanson, aga ka kolmekordne Euroopa meister Aino Pajusalu, EM hõbe Tiit Helmja ja teised.

Praegu on Leppiku käe alt tippu tõusnud juba uued nimed: Tõnu Endrekson, Silver Sonntak ja Kalli Meriste näiteks.

“Kogemus tuleb tööst,” ütleb Leppik ise. Ta on peaaegu kõige vanem sõudetreener Eestis – Leppikut edestab vaid praegu Tartus tegutsev 78aastane Jüri Kurul.

Pärnu Postimehe spordiajakirjaniku Enn Halliku hinnangul on Pärnus kolm tipptasemel treenerit: Johannes Noormägi (võrkpall), Ando Palginõmm (kergejõustik) ja Leppik.

Naljasoonega füürer

Ükskõik, mis kell ka ei oleks, seda lühikest pruuniks kõrbenud pealae ja valgete juustega meest on kõige kindlam otsida sõudebaasist. Ta tuleb hommikul teiselt poolt jõge Köie tänava kodust oma tumepunase päevinäinud Sierraga ja lahkub alles hilja õhtul. Päevas on kaks treeningut, ülejäänud aeg kulub paatide korrastamisele ja aerude valmistamisele.

Peale sõudmise ei tea Leppikut tundvad inimesed mehel muid hobisid olevat. Isegi naist pole ta võtnud. Aga nalja teha ta armastab ja laulda ka, kui pidu käib.

“Käre ja nõudlik mees,” ütleb sõudeklubi Pärnu baasi juhataja Arvo Loorits.

“Pisike füürer,” kutsuvad pärnakad vahel Leppiku-Mihklit. Kord jooksid Barcelona olümpial neljandaks tulnud Lutoškin-Tasane pärast trenni kohe ära ja jätsid paadi pesemata. Kui mehed sõudebaasi tagasi jõudsid, rivistas Leppik nad teiste ees üles ja tegi selgeks: siin pesevad oma paadi pärast trenni ALATI ka olümpial kõige edukamalt esinenud Eesti sõudjad.

See ei tähenda, et Leppik nalja teha ei mõistaks. Koolivend ja treeningukaaslane Hugo-Herbert Artma meenutab, kuidas nad aastal 1951 Moskvas laagris olid ja Avioinstituudi ühiselamus ööbisid. “Lutikaid oli nii palju, et magada ei saanud,” ütleb Hartma.

Leppikul kui äärmiselt akuraatsel mehel olid kaasas niit ja nõel, ta hakkas lutikaid korjama ja nööri otsa ajama. Hommikul ulatas Leppik elava pärlikee (vähemalt 70 putukat) ühika komandandile, soovides edu lutikakasvatuse edendamisel. Selle peale taheti neid ühiselamust välja ajada - Eesti fašistid häbistavat venelasi.

Ähvardab väljatõstmine?

Pärnus ei ole sõudmiseks nii soodsad tingimused kui näiteks Tartus. Jõgi külmub kinni, vee peale minnakse siin enamasti alles aprilli keskel ja lõpetatakse oktoobris.

Rääma tänaval asuva sõudebaasi on Leppik ise ehitanud – ellingu, sisebasseini, sauna ja paari väikese majakesega külaliste majutamiseks. Nüüd võidakse sõudeklubi siit välja tõsta. Varem kuuluti Dünamo koosseisu, mille õigusjärglane Põhjakotkas baasi enda kätte nõuabki. Hoolimata sellest, et viimased 15 aastat on siia investeerinud ainult Pärnu linn. Kuid paberid näitavad, et rajatis kuulub Põhjakotkale. Ilmselt läheb asi kohtusse. “Ootangi, millal see pauk tuleb,” ütleb Leppik võitlusvalmilt.

Leppiku tarzanlik röögatus

Aastatel 1952-55 tuli Mihkel Leppik kuuel korral Eesti meistriks akadeemilises sõudmises ja ühel korral rahvapaadil. Ta on Spartaki üleliiduline meister (paarisaeru kahepaat, 1956) ja hõbemedali omanik (roolijaga neljapaat, 1952).

Paarisaerulisel kahepaadil oli Leppiku paarimeheks tuntud ehitusinsener Veljo Kalep: esimene lühike ja jässakas, teine pikk ja peenike. Leningradis toimunud Spartaki meistrivõistlusi meenutades on Leppik kirjutanud, et tollel võistlusel läks tihedaks rebimiseks ühe Moskva paatkonnaga. Venelased ei mõelnudki alla anda, temal ja Kalepil polnud aga enam jaksu “äkilist panna”. Paarsada meetrit enne finišit tuli sõita silla alt läbi. Kavalpea Leppik lasi silla juures kuuldavale nii metsiku röögatuse, et “hirmunud moskvalased arusaamatuses pead pööritasid, aerud peaaegu käest pillasid” ja kaotasid sõidurütmi. Eestlased finišeerisid uhkes üksinduses. Leppik selgitas: “Tahtsin selle tarzanliku röögatusega oma paarimeest ergutada ja talle meelde tuletada, et anname valu, viimased meetrid!”