Hindudel on seitse püha linna ja Varanasi oma Gangese voogude ja 350 ghatiga (jõkke laskuvad trepid) üks pühamaid. Iga hindu jaoks on püha külastada Gangese vasemat kallast Varanasis ning siin surra, sest see tagab parema ümbersünni. Varanasi 350-l ghatil põletatakse sadu surnuid ööpäevas. Ilma põletamata, väikese parvekese peal riidesse mähituna, asetatakse jõkke need brahmaanid (preestri kasti kuulunud inimesed), kes on seda ise soovinud, pidalitõbised, rasedana surnud naised ja surnult sündinud lapsed. Igal hommikul käivad tuhanded hindud siin jõe ääres, et mediteerida, asetada vette lilleõied koos põleva küünlaga (annetus jumalanna Gangale, kes saadeti taevast vete kujul maailma) või ka ennast, oma hambaid või riideid pesta, päikese tõusu tervitada, surnukeha või lahkunu tuhka teele panna.

Varanasit nautides panime paika ka oma liikumise trajektoori põhja-Indias. Otsustasime rentida auto ja liikuda edasi suunal Varanasi-Khajuraho-Agra-Pushkar-Jaipur-Delhi. Valge, Volgat meenutav auto oli India võimsaima kompanii TATA toodang ja valgeis riideis autojuht esitles meile seda suure uhkusetundega. Tolmused vahemaad, mis meid ees ootasid, olid igaüks keskmiselt 15 tundi pikad, sest teeolud vajavad Indias meeletut kannatust, kuid pakuvad vastutasuks suurepärast võimalust tutvuda India külaeluga. Auke on teedes tunduvalt rohkem kui siledat pinnast ning keskmine kiirus ei kasva üle 20–30 km tunnis. Peale suuri kaupu vedavate ja värviliste tulukestega kaunistatud veokite teedel autosid naljalt ei kohta. Kui mõni koht on teel juhuslikult asfalteeritud, siis on asfalti täpselt ühe teerulli riba laiuselt ning kahe sõiduki kohtudes otsustatakse kohapeal, milline sõidurida seda omab. Võimuvõitluses on võitjad reeglina pühad lehmad. Tähtsuselt teised on rekkad ja alles siis tulevad väiksemad tegijad, nagu mootorrattad ja vankersõidukid. Põhiäri, mis teeäärsetes külades tööd annab, on siit lähtuvalt autokummide parandus ja autojuhtide puhkenurkade pidamine. Puhkenurgad on varustatud looduslikust materjalist punutud välivooditega ja vaatepildi järgi otsustades tundub, et suurem osa kohalikke mehi veedab nendel ka oma elukese. 

Khajurahosse jõudnud, tervitasid meid 10.–11. sajandil Candella dünastia poolt jumalate ülistuseks püstitatud templid. Kokku on neid siin olnud üle 85, kuid tänaseks on säilinud vaid 25. Püha paiga taasavastas 1838. aastal inglise ohvitser, kui raius endale teed läbi täiskasvanud džungli. Mingil arusaamatul põhjusel jäeti templid aga 18. sajandil maha ning seepärast on nende lugu vägagi sarnane teiste lugudega maailmas: Machu Picchu Peruus, maiade templid Kesk-Ameerikas, Angkor Kambodžas. Kui näiteks Angkor mõjub oma suurusega, siis Khajurahos on tähelepanu pööratud detailidele – kõik templite seinad on täis pikitud erootilistes poosides kujusid. Templid on nii seest kui väljast kaunistatud lugematute skulptuuridega, mis kujutavad elu tema kõigis vormides – sõdadest meelelise ja lihaliku armastuseni. Legend räägib, et siit on saanud alguse ka “Kamasuutra”.

Khajuraho imetletud, asusime varahommikul teele Agra poole, et jälgida päikeseloojangul Taj Mahali marmori värvigammat – loojuva päikese valgus andis toone valgest marmorist ehitatud mausoleumile. Taj Mahal, mis on ehitatud märgiks suurest armastusest, avaldas tõesti muljet. Kui mõelda sellele, et mogulist valitsejal oli plaan siia kõrvale püstitada ka mustast marmorist analoog enesele mausoleumiks, siis võib vaid ette kujutada, millise ansambli nad oleksid moodustanud.

“Lonely Planeti” soovituse põhjal võtsime siit edasi suuna Pushkarile – linnale, kus kord aastas, kuuseisust lähtuvalt, peetakse India suurimat kaamelilaata ning kus ka järve vesi muutub sel perioodil pühaks. Linna piires on alati keelatud tänaval kaaslast emmata, suudelda, süüa mune, liha, kala ja juua alkoholi. Pean tunnistama, et tegemist on uskumatult erilise paigaga, mis vastab imelisemalegi kujutlusele Indiast! Alaliselt on siin 14 000 elanikku, kuid laada ajal saabub siia külalisi juurde kuni 200 000. Põhiliselt tullakse kokku maapiirkondadest, kandes kohalikku koloriiti, ning seetõttu on seltskond põnevalt kirju. Energiat andvasse järvevette kastetakse end 24 tundi järjest ning seda saadavad üle linna kajavad muusikalised kutsed. Lummatuna Pushkarist liikusime edasi Delhi poole ja siit juba lennukiga 6000 km lõuna suunda – kookospalmidega palistatud rannale.

Peatusime esialgu Keralas, ühes India kommunistlikest osariikidest. Juba lennujaamas sai meile selgeks, et suhtlusstiili tuleb võrreldes põhja-Indiaga muuta ning näiteks taksodegagi siin kaubelda mõtet ei ole, sest kogu lennujaama taksondusäri on riigi kätes ning hinnad raudkindlalt fikseeritud. Kohalikud on elukorraldusega rahul ja rääkisid meile ka käimasolevast edukast viisaastakust, mille viimane aasta hetkel käsil olevatki. Selgituseks lisati, et sarnane süsteem ja riigikord on veel Hiinas ja Venemaal.

Kerala piirkond jääb Araabia mere ja Lääne-Ghatide mäeaheliku vahele ning on pinnaselt väga viljakas. Siinkandis on inimesed juba paar tuhat aastat vürtse, sandlipuud ja vandlit otsinud. Keralat kutsutakse ka maailma vürtsipealinnaks. Siit leiab nii kookospalmiistandusi kui ka madalate vallidega eraldatud riisipõlde. Kuna Kerala peamise põllukultuuri riisi kasvuperiood kestab umbes kolm kuud, soodne kliima valitseb aga aasta ringi, võivad mitmes kasvufaasis riisipõllud olla lausa kõrvuti ja korraga võib näha nii riisi istutamist kui ka koristamist. Põlluharimine käib peamiselt käsitsi, ehkki mõnel põllul võib märgata ka väikesi traktoreid. Kerala on tuntud ka selle poolest, et siin randus 16. sajandil kuulus Portugali meresõitja ja maadeavastaja Vasco da Gama. Ta avastas selle randumisega kaubatee Euroopast Aasiasse ning siitpeale algas ka lõuna-Indias portugallaste kolonisatsioon. India läänerannikul tervikuna on elatustase üldiselt kõrgem kui mujal ja tüüpilisi vaesemate inimeste elamuid – sinisest kilest telke ja palmilehtedest hütte – pole siin näha. Kerala on ka India ainus peaaegu sajaprotsendilise kirjaoskusega osariik ning üks kahest India ametlikust puhkepiirkonnast, kus võib probleeme kartmata rannariietega päevitada ja ujuda (teine piirkond on Goa). Kohalikud naised käivad ujumas loomulikult vaid sarides. Valisime siin oma peatuspaigaks ühe väikese kaluriküla, kus saime nautida imelisi roogi kohalikest värskelt püütud mereloomadest.

Edasi ootas meid ees teekond Trivandrumisse, et sealt edasi sõita Kollamisse, kust väljuvad paadid Allepysse. Paadid sellepärast, et Kerala on täis järvi, jõgesid ning neid ühendavaid kanaleid, mida ääristab troopiliselt metsik loodus. Osalt on maad kuivendatud ja nii on tekitatud soodne pinnas riisikasvatuseks, millega põhiliselt leiba teenitaksegi. Rentisime ööpäevaks majakesega paadi, et seilata kanalitel ning jälgida kohalikku eluolu. Majapaadid on ümber ehitatud kunagistest riisiveo paatidest ja näevad meie mõistes väga eksootilised välja – punutud katusega ja seest nagu troopiline hotellituba. 

Jäänud oligi veel meie reisi viimane eesmärk – külastada India Silicon Valleyst Bangalorest nelja tunni tee kaugusel asuvas Putthapartys pühameest ja elavat jumalat Sai Babat.

Juba linnapiiril hakkasid meid tervitama Sai Baba näopildiga suured plakatid. Linna kõik külalised on riietunud valgesse ning annavad sellega väga tugeva tooni kogu olemisele. Kõik, mis on seotud Sai Babaga, on suur – usuvõim, mis on kõiki maailma religioone ühendav; meeletud infrastruktuurid (alates omaette asuvast linnakust ashramist kuni ülikoolide ja tervishoiusüsteemini välja). Kõik teenused ja kaubad (söögid, joogid, elamine) on arvestatud ilma katteta, sest kogu töö teevad siin ära vabatahtlikud ja ka renti ei ole vaja kellelegi maksta. Seega on elamine linnas väga soodne – näiteks lõunasöögi hind on umbes viis krooni.

 Kõikide teenuste pakkumine käib aga väga range jaotuse alusel – mehed ja naised ei puutu kokku üheski osas – eraldi on templisektorid, kassaluugid, kust toitu saab, ööbimistoad jm. Sai Baba ise näitab end rahvale kolm korda päevas, mil suures pühakojas on palvused. Lõunaajal jutustab Sai Baba oma õpilastega või võtab inimesi intervjuule. Keel, milles temaga rääkida, pole oluline, sest Sai Baba lugevat mõtteid inimese otsaesiselt. Et olla Sai Babale võimalikult lähedal, hakatakse palvusele kogunema juba hommikul kell neli-viis.

India on imepärane – kasvatades igas oma külalises tolerantsi. Jääb mulje, et see on eraldiseisev planeet, mis lihtsalt ei saa asuda meiega samas universumis.