Akadeemiates õpetavad professorid defineerivad filmi tihtilugu kui unenägu. Ja mõne religioosse rühmituse jaoks pole ka elu muud kui unenägu. “Värviliste unenägude” režissöör Jaan Tooming läks aga veel sammukese kaugemale – film ja elu on unenäolised küll, aga küsimus on selles, kes seda und näeb. Kas oleme kellegi teise unenäo peategelased või näeme ise avasilmi und haprast iseolemisest? See küsimus oli 1970ndatel selgelt poliitiline. “Värviliste unenägude” montaaži uuenduslik vorm ja unenäoline filmikeel tegi need, kelle võimuses oli filme ekraanidele lasta või neid sealt eemaldada, väga tähelepanelikuks ja murelikuks.

Unes pole aegruum piiratud ühe vaatepunktiga – samal ajal saab olla nii vaatleja kui ka vaadeldav, nii tegutseja kui ka kõrvalseisja. Samuti mängitab uni suurepäraselt kokku ruumid ja inimesed, mis reaalsuses kohtuda ei saa. Unes võib uks Mustamäe korterist avaneda otse Hiiumaa rohelisele karjamaale ja filmi peategelane joosta paljajalu mistra pealt murule. Päriselt tuleb mitu tundi bussis loksuda ja praamil tukkuda, enne kui Hiiumaa rand paistma hakkab. Sellise tunnetuse pealt Virve Aruoja ja Jaan Toominga film “Värvilised unenäod” valmiski, tagataskus veel näiteks indiaani hõimude ja oriendi rahvaste muistendid, põlisrahvaste folkmuusika jms. Mõistagi valmistas see sügavat meelehärmi algse stsenaariumi autorile Ivar Kosenkraniusele, kelle tööst ei jäänud valmis filmi peaaegu jälgegi. Kõik, mis filmi jõudis, oli hoopis loomingulise kollektiivi improvisatsioon Hiiumaa suves. Muusika sündis Arvo Pärdi käe all, operaator oli Rein Maran, heli salvestas Enn Säde, tohutust hulgast improvisatsioonidest monteeris filmi kokku Eevi Säde, Virve Aruoja valvsa silma all.

Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: