Vastamise kunst

Aeg-ajalt tekib mul küsimusi. Näiteks: mis aastal lõpetas Mart Laari esimene valitsus? Või: mis nüüd oligi ansambli Rolling Stones bassimehe nimi või mis kell suletakse Stockmann. Sellised jooksvad küsimused, nagu vanasti öeldi, mis tahavad käigupealt lahendamist.

Ma viskan küsimuse õhku, s.t toimetusetuppa. Meie toimetuseruumides on enamasti vaikne, samasugust kõrvulukustavat vaikust kogesin hiljuti Egiptuse kaljusel kõrbemaastikul.

Ajakirjanikud küürutavad oma tööpingi taga, rikkudes rühti ja silmanägemist. Minu vaikust lõhestava küsimuse peale pead kerkivad (neil muidugi, kel parajasti kõrvaklappe peas pole) ja vastuseid tuleb igast nurgast. “Vaata internetist,” kõlab mitmehäälselt. Guugelda, soovitab mõni eriti targalt. Tõepoolest.

Kas ma olen eriline idioot või, tahaks küsida. Ma tean ju isegi, et internetist võib leida igale küsimusele vastuse. Mina istun hommikust õhtuni internetis täpselt samuti nagu suurem osa Eesti rahvast (meil on ju arvutid ja võrk kahel kolmandikul elanikkonnast), ma guugeldan ja surfan, loen ja kirjutan, liidan ja lahutan internetis. Mõnikord tundub mulle, et kogu elu ongi guugeldamine – parafraseerides kunagist Andres Maimiku dokfilmi kangelast, kes hüüdis välja absoluutse tõe, et kogu elu on turundus.

Miks ma üldse küsin, kui ma tean abinõu niisama hästi kui kõik teised? Ma tean ju isegi, kust leheküljelt leida meie riigjuhtide valitsemisaegu (

www.valitsus.ee

) või et Rollingute ametlikul kodukal (

http://www.rollingstones.com/

) on kõigi ansambliliikmete nimed ning et loomulikult on Stockmanni koduleheküljel lahtiolekuajad kirjas.

No vaat ongi! Lihtsalt lipsab üle huulte – vanast harjumusest, rääkimisest, ei vabane niisama lihtsalt. Kunagi sai isegi raamatukogus kataloogikaarte ja teatmeteoseid näppimas käidud!

Soovitus “vaata internetist” on tegelikult vältimine, tänapäevane viisakas variant lause “ma ei tea” või “ära sega” asemel.

Ega ma ise ka sellest patust puhas pole, arvatavasti olen targa guugeldamise-soovitusega ise ka kümneid kordi küsija suu pihta löönud.

Ka infotelefonide ainuke mõte tundub olevat inimest informeerida veebiteenuste olemasolust.

Vahel ma helistan – tõstan toru – kas või selleks, et juhtmete küljes rippuvat kohmakat lauatelefoni lohutada. Jutud jäävad aga lühikeseks, sest kõige rohkem paari repliigi järel öeldakse mulle: vaadake ometigi meie koduleheküljelt!

Mul on üks pime sõber, kellel tekkis mõni aeg tagasi küsimusi, millele sai vastata kodakondsus- ja migratsiooniamet. Ta helistas infotelefonil ja esitas oma küsimused. Kolm korda võite arvata, mida talle sealt vastati. Muidugi: palun väga, vaadake meie koduleheküljelt, seal on kogu informatsioon riigikeele eksami sooritamise kohta ilusasti olemas. Ongi, ainult et nii keeruliselt kättesaadav, et isegi mina oma kahe suhteliselt terava silmaga kobasin tükk aega mööda linke ringi, enne kui millestki aru saama hakkasin (kantseliidist ma siinkohal ei räägi).

Ma ei tahaks meie E-Stonias olla pime, venelane ja/või pensionär, kes pole läbinud sotsiaalkeskuses euroraha toel ellu viidud www-koolitust.

Teine seletus, miks me nii kerglaselt internetti appi pakume, on see, et me tõepoolest usume sellesse. Guugeldamine on õige, sest ta on kõikvõimas. Pole häda, mille vastu internet ei avitaks. Minu vanaemal näiteks oli läbi elu ainult üks ravim, mis aitas kõikide terviserikete vastu: suhkruvesi. Ta elas väga vanaks, viibimata kordagi elus haiglas. Järelikult oli suhkruveest abi.

Guugeldamine on tänapäeva inimese suhkruvesi.

Mõnikord tahaks siiski inimese häält kuulda. Kuulda, kas väljaspool internetti on veel elu, kas need kolleegid, keda ma võiksin ära tunda pigem turja ja kukla kui näo ja kõne järgi, on veel kõnevõimelised.

Ega päris kõike internetist ikka ei saa ka! Näiteks ei saa veebist lugeda päris Eesti Ekspressi.

Meil on suurepärane veebisait, kust leiab lõputult infot, hoolsa otsimise korral ka kõik paberlehes ilmunud artiklid – aga see pole see. Neljapäeviti paberil on kõik hoopis teistmoodi.

Nagu on teistmoodi ka need vastused, mida saad inimesele silma vaadates.