Vastuoluline Sankt-Peterburg

Väärikas ajalugu ning lahtine tulevik muudavad 300 aasta vanuse Peterburgi üllatusi täis sihtkohaks, tõdeb Marc Vokk.

Peterburis ringiliikumine on lihtne. Tegemist võib olla sotsialismi pärandiga, kuid peaaegu iga auto muutub tee ääres kätt tõstjale taksoks. Hind lepitakse kokku enne sõidu alustamist ning taksojuhi linnatundmine pole alati tasemel. Kui närvid “saja-aastase Lada” sisse hüppamist vastu ei pea, on metroo täiesti arvestatav alternatiiv. Metroosse tasub minna niikuinii, et uudistada kohalikku elanikkonda ja vaadelda freskodega kaunistatud seinu ja kristall-lühtreid täisriputatud lagesid. Metroopilet maksab 10 rubla.

Klassikalised soorollid

Venemaal on mehelikkus ja naiselikkus au sees. Naiselikkus tähendab Peterburis tikk-kontsadega kingi, uhket soengut, lühikest seelikut ja pikki küüsi. Meeste rahvusrõivad on must nahktagi ja tumedad sirged püksid. Kingad on läikivad ning ehted ja kell peavad olema nähtaval. Riietuses on eelistatud kuulsad firmamärgid. Rahakotist oleneb, kas kantakse originaal- või võltsitud toodangut.

Üks populaarseimaid ostlemiskohti on Gostinõi Dvor (Nevski prospekt 35),  kallite pisiputiikidega täidetud kaubanduskeskus. Peatänav Nevski prospekt on veel toretsevam, esindatud on: Gucci, Boss, Versace, Kenzo, Joop!, Dior, Givenchy, kui mainida vaid mõningaid.

Klassivahed

Peterburi on sõna otseses mõttes ehitatud surnute peale. Kolmsada aastat tagasi Peeter Suure suurushullusest kantud soov ehitada soisele alale uus Venemaa pealinn viis hauda sadu tuhandeid tööle sunnitud talupoegi, sõdureid ning sõjavange. Venemaal on alati nii olnud, et väike võimulolev seltskond käsib ning vaene rahvas täidab käsku. 1905. aasta mäss ning 1917. aasta revolutsioon said alguse just Peterburist. Endisaegset hiilgust saab näha Peeter Suure poolt Versailles’ stiilis ehitatud Peterhofi lossis, mis asub 25 kilomeetrit Peterburist eemal.

Isegi maailma mastaabis äärmuseni ulatuv sotsiaalne kihistumine on tänapäeva Peterburis tugevalt nähtav ja tuntav. Tänavatel vuhisevad Mercedesed, kandes uusrikkaid ühelt peolt teisele, kui samal ajal kõrvaltänavatel vaesus vaikselt haiseb. Sotsialismiaegse tehisliku tasavõrdsuse järel on sissetulekute vahe rebenenud suureks. Abiks ei ole tulude tasandamisel ka suur inflatsioon, korruptsioon ega laialt levinud varimajandus.

Uusrikaste elust saab mingisuguse pildi nn eliitklubis Onegin (Sadovaja 11). Klubi sisemus meenutab allveelaeva, mis on kaunistatud kitšliku luksusega.

Modellid-ettekandjad kannavad kliendiks pääsenutele ette hirmkalleid jooke. Ukse peal on “näokontroll”, kuid välismaalastel on kohaliku rahvaga võrreldes üldiselt lihtsam sisse pääseda, seda olenemata “näost”.

Erinevad võimalused

Vastukaaluks tõusikute šampusevoogudele ja kaaviarimägedele sigineb üha enam ka underground-kultuuri. Peterbu­ri alternatiivkultuuride esitluslavana toimib kultuurikeskus Puškinskaja 10. Grafitite ja plakatite poolt püsti hoitavad seinad ümbritsevad kunstnike tööruume, algajaid muusikuid, klubisid ning John Lennoni templit. Päeva lõppedes kogunetakse kultuurikeskusesse, et külastada linna üht soosituimat klubi Fish Fabrique (Ligovski prospekt 53). Vahetu õhkond, odav õlu ja muusika tõmbavad klubi täis igal õhtul. 

Populaarne koht on ka umbes sada inimest mahutav Moloko (Perekupnoi põiktänav 12), kus mürtsutatakse välja kuni hommikutundideni. Klubikultuurlastele sobib pommivarjendit meenutav Gribojedov (Voronežskaja 2a). Ruumis on palju võlve, seinad on higised ning nurkadesse on paigutatud sohvad.

Silmatorkavad joomistavad

Kui Peterburi perekond läheb jalutama, võetakse vähemalt õllepurgid kaasa. Tänavatel juuakse nii palju, et arvestades isegi Eestis asetleidvat suurt alkoholitarbimist, torkab see silma. Seletuseks on, et Venemaal peetakse õlut karastusjoogiks ning alles viin läheb arvesse pärisalkoholina. Samas ei vaadata viltu ka viina tarbimisele tänavatel. Venemaal juuakse rohkem kui kuus liitrit viina inimese kohta aastas. See on Statistikaameti andmetel ligi neli liitrit rohkem kui Eestis. Mõistmaks slaavilikku viinakultuuri on kasulik läbi astuda Viinamuuseumist (Konnogvardeiski allee 5). Külastajatele esitatakse kümneid viinasorte ning rikkaliku teavet viinaajaloost.

Alkoholikultuuri sõpradele pakuvad avastamisrõõmu rohked baarid. Käia tasuks väikses ning alati täis olevas Dat­šas (Dumskaja 9) ning intellektuaalide poolt soositud Tsynikus (Antonenko põik 4). Küüslauguleivale tuleb järele minna siis, kui üle saali käib hüüatus “zaberite grenki!”.