Enne reisi varustasin end maakaardiga, Oxfordi Spanish-English-Spanish sõnastikuga ja Globetrotteri (endine Lonely Planet) raamatuga “Andalucia”, mis sisaldab lisaks lühitutvustustele ka Lõuna-Hispaania kaarti koos kõikide olulisemate linnade kaartidega. Sarnast varustust soovitan kõigile, kes ei kasuta reisikorraldaja teenuseid. Loomulikult peab omal käel reisides olema kaasas piisav hulk raha. Ega keegi su käest seda näha ei küsi, ise tead, kas tahad tunda end paadialusena või normaalse euroopaliitlasena.

Hääletajatel pole Hispaaniasse eriti asja, vähemalt mitte väljaspool suuremat turismihooaega. Kui Hispaanias hääletad ja keegi sind küüti võtab, on see 90% tõenäolisusega mõni turist.

Informatsioon

Jah, see on tõsi, et üldiselt mitte keegi His­paa­nias ei habla ingles’i. Isegi kioskid sildiga “Informacion” ei taga alati veel seda, et seal keegi mõnd võõrkeelt räägib. Vaid suuremates välisturistide piirkondades on ingles’i rääkijaid mõnevõrra olemas.

Samas on inimesed Hispaanias ingles’i rääkijate suhtes leebed, nad jutustavad rahumeeli pika jutu maha hispaania keeles, mis on alguses segadusseajav, kuid pikapeale märkad, et nad räägivad sinuga PALJU AEGLASEMALT kui muidu omavahel.

Enne reisi algust tasub õppida selgeks numbrid, suunad (parem-vasak, otse edasi jms), elementaarsed viisakused (perdone, por favor, muchos gracias) ja veel mõned laused, mida arvad, et võiks vaja minna (olen abielus, üks õlu, palju maksab, tahaks arvet, sa meeldid mulle jms). Ma olen varem õige vähekene õppinud nii itaalia kui prantsuse keelt, sellest oli mõnevõrra abi, poolel reisil sain juba aeglase jutu mõttest arugi, näiteks, et corazon on brõuken ja et keboniito.

Buss või rong?

Kui pole kiire, siis kindlasti buss. Esiteks on bussiga huvitavam ja teiseks ka kaks kuni neli korda odavam. Kui näiteks tavalise rongi pilet Sevillast Madridi (u 550 km) maksab 51 euri ja kiirrongi pilet 64 euri, siis öö läbi kestva bussisõidu eest tuleb maksta vaid 16.45 euri. Tunni pikkune sõit maaliinidel maksab 4–5 eurot (80–100 km). Linnabusside piletid kõiguvad olenevalt linnast 0.70–1.20 vahel.

Maaliinibussidega sõidavad valdavalt kohalikud, turiste seal praegu ei märganud. Palava ilmaga võib hästikonditsioneeritud bussis päris jahe hakata. Bussijuht kuulab mõnda kohalikku raadiojaama, kust tuleb meie kõrva jaoks tüüpiline hispaania rahvamuusika (vrd Väikeste Lõõtspillide Ühing), sekka kohalikke hitte (Pulleria, pulleria! Baila baila! Oh corazon, oh corazon!).

Bussiga sõidad kahe toreda linna vahet üks-kaks tundi ja näed lõppematuid oliivisalusid, sidruni- ja apelsinipuid, Andaluusias vonkled läbi ja üle Sierra Nevada ja kevadel on viljapõllud moonidest erepunased.

Kui satud siesta ajal läbi väikeste linnakeste sõitma, siis saad ka kergelt sürreaalse elamuse osaliseks – sa ei näe mitte üheski linnas ühtegi hingelist.

Rongid on samas vägagi “tsiviliseeritud”, see tähendab, et turiste on palju ja seal räägitakse ka ingles’i. Rongile minnes pead kogu pagasi valgustusest läbi laskma ja ka ise metalliotsijast läbi astuma, kuna raudteel oli hiljuti (11. märts) kogu riiki (ja maailma) vapustanud pommirünnak. Bussiga reisides turvakontrolli läbida ei tule, kuid mañana suhtumist võib siin kohata pileti ostmisel. Müüja võib näiteks endale siesta teha ka väljaspool tavapärast siestaaega. Mingit silti või viidet selleks vaja ei lähe.

Kui rongipileti eest võid maksta ka kaardiga, siis väiksemas bussijaamas käib arveldamine vaid sulas.

Vt ka www.socibus.es (bussid), www.renfe.es (rongid).

Toledo

Toledo kanti UNESCO eriti toredate kohtade nimekirja 1987. aastal.

Paksude kaitsemüüridega kindluslinn asub praegusest Hispaania pealinnast Madridist umbes 70 km lõuna suunas ning kellel Hispaanias mujale pole plaanis minna kui Madridi, see võiks kindlasti kaaluda siiski ka ühe päeva veetmist Toledos.

Keskajal oli Toledo Euroopa üks kauneimaid linnu ja ühtlasi oli ta kuni 1560. aastani Hispaania pealinnaks. Praegu on Toledo La Mancha provintsi keskus ja siit jookseb läbi kaks jõge – Tajo ja Tietar. Linna vanem osa asub mäenõlvadel ja tooniks on siin, erinevalt lõuna pool valitsest valgest, liivakarva punakaspruun. Toledo katedraali on oma ilu poolest võrreldud Pariisi Jumalaema kirikuga ning lisaks võib siin näha lisaks El Greco töödele maale Goya, Velazquezi, Rubensi ja Raphaeli pintsli alt.

Toledo muudab meeldivaks ka see, et siin pääseb pea kõikjale lihtsalt jalutades ning eksida on peaaegu võimatu. Raskeks teeb liiklemise vaid liigne palavus, kuid õnneks on siin ka palju varjurikkaid kohti, parke, kaljusid. Kui tahad Toledost suveniiri, otsusta mõõga kasuks.

Ciudad Real & Cordoba

Ciudad Real asub La Mancha provintsi idapoolses osas. Ülemaailmselt tuntuks on selle osa Hispaaniast kirjutanud Cervantes. Siin asub Don Quijote muuseum ja vinge monument, mis pühendatud Don Quijotele ja tema tuuleveskitele. Võrreldes Toledoga on Ciudad Real uus  linn, loodud 13. sajandil Alfonso X poolt.

Cordobast jookseb läbi Hispaania pikim jõgi Guadalquivir ja linn on tuntud oma lillelembuse poolest. Igal aastal mai alguses toimub siin suur lillefestival Fiesta de los Patios, kus valitakse kõige kaunim lilledega ehitud siseõu. Märkimist väärivad ka kitsad tänavad, suuremad kaubatänavad, jõgi, imekaunis Parque Natural de Carzola ja muidugi apelsinipuud, mandlid jõe ääres, valged tuvid ja pääsukesed, kes ei täi magama minna ka pärast pimeduse saabumist, vaid piiritavad valgustatud linnaväljakute kohal. Cordobas, muuseas, olid kõik tuvid valged.

La Mezquita

Cordobas asub ka üks maailma ainulaadsemaid religioosseid ehitisi, tuhandeaastane La Mezquita. La Mezquita on maailma suurimaid mošeesid, olles pärand islamiajast, sest just kümme sajandit tagasi oli Cordoba islamimaailma läänepoolseks pealinnaks. Tollal oli Cordobas 200 000 maja, 600 mošeed, 900 sauna ja 50 haiglat ja õhtuti särasid selle linna tänavad laternavalguses – näiteks Pariisis või Londonis said linnakodanikud seda lõbu nautida alles seitse sajandit hiljem.

Samas asub keset mošeed kristlik katedraal, mille ehitamiseks kulus 250 aastat, mistõttu see on  segu renessansi, gooti ja baroki ajastu stiilidest ja siin näeb ka juutide pühamu nurgakest. La Mezquita on ainus ehitis maailmas, kus kolm usundit ühes hoones kohtuvad.

Ütlen ausalt, et ma pole eriti osav seda sõnades kirjeldama. La Mezquita on punavalgete sammaste tihe laas, kus vaatad lakke, vaatad maha, vaatad seintele ja suu vajub ikka lahti. Kui sisse lähed, siis ära arva, et kiiremini kui kahe tunniga teisest otsast välja tuled. Kui sa ei ole giidiga turismireisil, saad väikese lisatasu eest osta nn audiogiidi, mis kujutab endast telefoni, kust saab kuulata pikemaid seletusi.

Kui Cordoba kanti satud, on patt La Mezquitast mööda minna.

Pilet maksab 6.45 euri, iga sent sellest hinnast on maksmist väärt ning pildistada saad vabalt, nii palju kui süda lustib.

Hostel või hotell?

Hostelid on Hispaanias ringirändajale mõnusaks peatuskohaks. Toad on reeglina ühe kuni kolme kohalised (on ka vastikumaid kohti, kus palju inimesi ühte tuppa topitakse ja dušš asub kuskil eiteakus, need on ühetärni hostelid ja kui sul just näpud päris põhjas pole, siis tasub võtta kahetärnikas) ning öö maksab inimese kohta 15–20 euri. Linad, tekid, rätikud, dušš toas, ruumi on küllalt ja koristamas käiakse iga päev.

Võrdluseks – kolme tärni hotell maksis Toledos 50 eurot inimese kohta öö, kuid ei erinenud suurt meie Cordoba hostelist. Hostelis ei olnud telerit, vanni asemel oli dušš ja minišampoone ja minibaari polnud samuti, kuid see oli ka kogu vahe.

Hispaania hostel on üldjuhul väga õdus, neid on palju kõrvuti ja kui sul midagi kinni pandud ei ole, siis kuskilt ikka leiad, tuleb vaid natukene jalutada. Kui reisiplaanid on kindlamad, saab hosteli muidugi ka varem kinni panna. Vt ka www.reservations.bookhostels.com.

Granada

Granadas on alati natuke külmem kui mujal Andaluusias. Kui sõidad sinna bussiga, läheb tee läbi Sierra Nevada, mis on Hispaania suurim mäeahelik. Päeval, mil meie seal olime, näitas kraadiklaas +23, jäine mägedest tulev tuul tekitas aga tunde, nagu oleks olnud poole külmem. Sierra Nevada on ju ka suusakuurort ja neile, kes hirmsasti lund ja mägesid armastavad, peaks sealne lume ja temperatuuri suhe eriti meeltmööda olema. Sierra Nevadas asub ka Hispaania kõrgeim tipp, 3482meetrine Mulhacén, ning mägede vahel on kõrbeala, kus 70ndail võeti üles palju Hollywoodi filme.

Granada kõige kuulsam atraktsioon on kahtlemata Alhambra palee.

Siinjuures tasuks meeles pidada, et selle külastamiseks tasub varuda palju aega. Pileti peaks ostma varahommikul ja kui pilet taskus, ei tähenda see veel seda, et kohe sisse saab, sest sellel on märgitud kindel kellaaeg. Piletimüük algab kell 8.30 ja suveperioodil on Alhambra avatud kella 20ni, mis tähendab seda, et viimased külastajad pääsevad sisse umbes kella 17 paiku.

Costa del Sol ja disko

Granadast võtsin suuna Costa del Solile, kuna seal peatusid mu sõbrad. Enne suurema suvitushooaja algust oli neil seal kolme peale maja üüritud (ühe inimese kohta odavam kui Tallinna kesklinna korteri üür) Nerja lähistel Frigiliana küla külje all. Costa del Sol elatub turistidest ja kui sa ei ole just turistlik suvitajatüüp, siis astu sealt läbi enne või pärast hooaja algust, mil juba (või veel) on meeldivalt soe, kuid linnakesed rahulikud.

Lisaks rannas lamamisele ja hea-parema söömisele käisime Nerjas ka diskol. Hispaania diskoteek ei ole midagi sarnast meie klubile (seda juhul, kui räägime harilikust hispaanlaste kohast ja mitte 100-eurise sissepääsuga Malaga või Marbella ainult turistidele suunatud diskoteekidest). Tavadisko algab hilja ja enne keskööd ei ole eriti üldse mõtet kuskile välja minna. Pidu kestab hommikuni, muusika tuleb plaadilt ja sellist asja, et kuskil nurgas kultus-DJ istuks, eriti ei tunta.

Väike Cerveza (õlu) maksab 1–1.20 eur, suurem vastavalt 2–2.50 eur. Paljud kohad pakuvad esimesi jooke kaks ühe hinnaga ning chica’d (tüdrukud) võivad hoopis odavalt läbi ajada, kuid sealjuures tasub muidugi ette vaadata.

*triivi vooluga kaasa