VEDUR: “Ma olen võitja! Halleluuja! 2930. koht”

15. veebruar. Täna hakkas pihta pingeline treening maratoniks. Olen korralik. Puhkan.

18. veebruar 21.49 On ilmnenud esimene häire: suusad libisevad edaspidi sama hästi kui tagaspidi. Oi jama.

21.51 Selg hakkas valutama.

22.48 Väike mäkaiveri tunne on.

00.15 Kätte on jõudnud maratonipäev. Vaatan jäähokit. Soome juhib. 4:2. Vaene jagr.

00.30 Põlv valutab.

01.15 Und ei tule. Mingi imeline probleem. Kui on vaja mitte millelegi mõelda, siis mõtlen ma kõigele. Positiivne. Kõht on tühi, süüa pole, tuba on liiga palav. Kindlasti on süüdi ka pabin. Esimest korda kargab pähe, et Olle võib mind võita. No nii kõva mees ta ka ei ole. Rahune, Siim. Mõtlen, kas olle on heas vormis või mitte. Kaotus Ollele oleks nagu katkestamine. Loodan võita.

01.37 Võibolla peaks muna jooma... Jooma... Muna

02.34 Pagan võtaks... Kus mu uni on?

05.37 Ma ei ole piiskagi maganud. Suusad on määrimata. Kõht tühi, uni silmis. Istun arvuti taha ja teen flashi. Ise olen rahul. Stardipalavik on haaranud mu mõtted. Kas ma ikka saan hea koha või mitte.

05.41 See väsimus tundub veidikene hirmutav. Luksun.

07.21 Joon kohvi. Võiks öelda, et see on äratus, aga ei, pigem meeldetuletus silmi lahti hoida.

07.31 Hooray for booooooobies

07.50 Suusad autos. Ats autos. Siim autos. Mäger autos. Norra lektor autos. Tekib uus probleem: kuhu sõita? Appi tuleb keegi venelane, kes paduukraina keeles seletab meile midagi. Intelligentsete inimestena me noogutame ja ütleme spasiiba. Ta lahkub. Mõhkugi ei saanud aru. Öösel sadanud lumi teeb autojuhigi närviliseks.

08.23 Oleme jõudnud Otepääle. Linna sissesõit on keeruline, sest autode jada ulatub kilomeeter linnast välja. Me polegi ainukesed. Üritan säilitada külma närvi. Autost kaob ametlik fotograaf Ats. Keegi ei võta süüd omaks. Tore telemast.

08.40 Tegin oma esimese vea. Kurtsin norrakale, et mu suusk libiseb igale poole liiga hästi. Ta ulatas abikäe. Määris mu suusad ära. Ütles, et see määre aitab kõige vastu. Aitaski.

08.57 Stardini kolm minutit. Vajan tualetti, aga järjekord on kilomeetreid pikk. Ma ei tea, mida teha. Siiski ootan.

09.00 Joooooooooksen.

09.02 Start on antud. Jäin maha. Olle jõudis kiiremini. Ronime viimasesse stardiboksi. Kõik sõidavad. Lähme viimastena peale.

09.04 Olen jõudnud esimesse kurvi. Väsimus. Enam ei jõua.

Esimene peatus. Olen jõudnud esimesse peatusse. 2880 koht. Päris hea. Ainult sooja vett on veel saada. Lürbin seda kolm topsikutäit ja kiman edasi, sest missioon on veel täitmata. Vahepeal tundus mulle, et olin sõitnud juba 8,5 km, aga üks mees ütles, et 3 alles. Jess. Kohtan memme, kes mulle seljatagant rajal ergutusi karjus. Tere.

Teine peatus. Suusad jalast, külili lumme. Nii hea. Pensionile minek. Kugistan spordijooki ja vaatan, kas kuskil paistab tädi, kes oli ka eelmises punktis. Veel ei ole. Rahunen. Söön rosinaid ja kihutan minema. Suusad ei libise kuskile. Ei edasi, ei tagasi. Tõusud kujunevad edukaks, langused nii mitte.

Maraton on midagi nii ilusat. See on nagu vabatahtlike armee. Rahu. Kõik ergutavad sind. Keegi pole võidu peal väljas. Kui keegi kukub, siis sa naerad, aga naerad ainult seepärast, et tead, et kui ta natukene hullemini kukuks, siis sa nutaks.

Kolmas peatus möödub õgides. Miks ma siis üleüldse siia tulin kui mitte sööma? SUUSATAMA? Kraban mingite itaallaste eest viimased tükid banaane ja rosinasaia. Nii hea. 40 km veel. Jube.

Edasi juhtub imelik lugu. Jälle tuleb tagasi see memm, kes esialgu oli. Kutsun teda kummitusmutiks. Ahsaa kui kiire ta on!!!

Neljas ja viies peatus. Söön nii palju. Pistan taskutesse ka. Häbi on olla näljane. Aga mille eest ma siis maksin?

Kuues. Lõpuni on veel 10 km. Ma olen suremas. Üks koera näoga mees kimab must mööda. Liiga kiiresti. Eriti jube on see, et arvan end sõitvat suhteliselt kiiresti, aga minust sõidavad memmed mööda. Ise järgmisel hetkel suremas, aga nad on kiired. Ons mu viielised kehalise tunnid vaid pettus?

Viimased kümme kilomeetrit on eriti valusad. Mägesid pole. Mitte ühtegi langust. Eriti igav. Kui ühel hetkel hakkab finiš paistma, siis olen extremely happy (no offence). Hing rõkkab, jalad valusad. Ületan joone uhkes üksinduses. Ma olen võitja. Halleluuja. 2930. koht. Viljandi mk meistrivõistlustel kõrgushüppes ka ei läinud nii hästi. Minu suureks üllatuseks õnnitleb kummitusmuti mind finišis. Imelik memm. Ja veel nii vana. Elagu sport.

Kasutan kõik võimalused ära midagi tasuta saada. Ja medal kaelas, diplom käes, suusad teises, astun rahulolevalt autosse. Vasaloppet... No oota sa.