Sõltumata sellest, kas mobiil heliseb keset pakilist nõupidamist või sügavat ööd, hakkab Kuuler tegutsema. Ta helistab kaameramehele, et see võtaks kaasa vajaliku tehnika, ning kihutab Fertilitase erahaigla poole. Seal monteeritakse veebikaamera kiiresti sünnituspalati aknalauale. Selleks ajaks, kui tuhudes naine kohale jõuab, on Kuuler juba jõudnud laiali saata enam kui 700 SMSi neile asjahuvilistele, kes Eesti esimest internetisünnitust mingil juhul maha magada ei taha (teavitusteenuse eest on igaüks maksnud 10 krooni).

Siis jäävad palatisse vaid rase, ämmaemand Ingrid Liin, veebikaamera ning peagi ilmaletulev laps, keda Delfi naistelehe lugejad tunnevad juba mõnda aega Veebibeebi nime all.

On-line’is ülekantav sünnitus kestab prognoositavalt kümme tundi, kuid arvestatud on võimalusega, et uue ilmakodaniku kättesaamine võib võtta aega ka ööpäeva – esimest korda sünnitavate naiste puhul polevat seegi tavatu. “Tuleb niikaua, kui tuleb. Meie oleme valmis. Ega meil kaamerad akude peal pole,” räägib Tiina Kuuler krapsakalt.

Ootav ema, kes Delfi naistelehe lugejatele oma raseduse käigust viimastel kuudel detailselt aru on andnud, kuulab seda juttu uudishimulikult pealt ja naeratab rõõmsalt. Ta kannab valget pluusi, punast seelikut, madalate kontsadega kingi; on oma pikad, kohati punakaks toonitud juuksed sättinud mugavaks krunniks, rüüpab aeg-ajalt lonksu piimakohvi (küüned on värvitud heleroosaks) ning naeratab jälle.

Need sagedad naeratused ja naerupahvakud varjutavad edukalt teatavat muret, mida nii Keiu Lepp kui ka veebisünnituse projekti autor Tiina Kuuler tegelikult juba mõnda aega tunnevad. Nimelt on siiani vaid neiu Keiu nime all esinenud internetisünnitaja rasedus kõvasti tähtajast üle läinud. 40. nädal, mil enamik lapsi sünnib, sai täis kümne päeva eest ja kui laps saabuvaks laupäevaks – 28. maiks – käes pole, võetakse Kuuleri sõnul appi “geelid ja tilgad”. Välistatud pole ka keisrilõige.

Mõte sünnitust internetis kõigile soovijaile demonstreerida pole eriti uus. Maailma esimene “internetiema”, toona 40aastane ameeriklanna Elizabeth Ann Oliver, sünnitas poeglaps Seani 16. juunil 1998 tuhandete kompuutrikasutajate silme ees. Elizabethile, tõsi küll, ei lõppenud projekt sugugi hästi, sest juba mõni nädal hiljem pidi ta veetma öö Orange County vangimajas. Nimelt tundsid ajaloolisele sündmusele arvuti kaudu kaasa elanud politseinikud veebisünnitajas ära naise, keda oli üheksa aastat taga otsitud katteta tšekkide pärast.

Hilisemad veebisünnitused on möödunud kriminaalsete ekstsessideta, kuid meediahuvi on olnud alati märgatav. Võib arvata, et Delfi naistelehe toimetus teadis seda väga hästi, kui jaanuaris 2005 lapseootel emadele mõeldud internetilehtedel “julget rasedat” otsima hakkas. “Tundus, et on õige hetk proovida mõtte elluviimist. Tundus, et parajasti on Eestis hästi palju huvilisi; et beebibuum on kätte jõudnud,” seletab Kuuler. “Kirjeldasin siis projekti lähemalt ja selle peale kukkusid mõned ära. Meil oli nõue, et mees peab ka nõus olema – selle peale kukkusid veel mõned ära.” Lõpuks jäid sõelale Keiu Lepp ning temast veidi vanem naine, kes oli käima peal teist korda.

Esmasünnitaja staatus ja seitsmenda kuuni arenenud rasedus ajendasid internetiportaali sõlmima kolmeleheküljelist “koostöölepingut” pähkleid ja kuivatatud puuvilju müüva Keiuga. Esiteks ootab enamik rasedaid Eestis praegu oma esimest last ning seetõttu oletati, et neil on lihtsam samastuda omasugusega. Teiseks oli seitsmendaks raseduskuuks selge, et tegemist on naisega, kel tervis korras. “Oleks ju olnud väga nigel, kui meil oleks olnud selline rase, kes on pool aega haiglas,” leiab  Kuuler. “Kartsime ka seda, et kui võtta keegi raseduse algusjärgust, võib lugejatel siiber saada. Paar viimast kuud on just hea kiire lõppmäng.”

Siiani pole lugejail internetis oma raseduspäevikut pidava noore abielunaise ootustest, hirmudest, rõõmudest ja muredest küllalt saanud. Keiu blog’i  jälgib Kuuleri sõnul iga kuu üle 70 000 inimese ning pärast sünnitustähtaja väljahõikamist olevat number veelgi kasvanud. Sissekanded on enamasti reipad ja entusiastlikud, käsitletavad teemad kompleksivabad ja rasedaile südamelähedased. On rinnapiim imiku toitmiseks ainuvõimalik lahendus? Kuidas kõige paremini puhkida? Milliseid raviteesid juua (“enne sünnitust nõmmliivateed, sünnituse ajal raudrohuteed,” õpetab Keiu)? Ja – last but not least – mida teha, kui selga panna pole jälle mitte kui midagi?

Tähtsaim küsimus – mis Keiu Leppa selles kahtlemata julges, kuid mõneti ekshibitsionistlikus projektis kaasa lööma sundis? – on siiski vastuseta.  Oli see majanduslik huvi (Tiina Kuuler kinnitab, et raha ei maksta, sponsorid toetavad sünnitust muul moel), üldsuse toetus? või lihtne “inimlik edevus”, mis teistelgi reality-show’ I>del endale kaasalööjaid leida aidanud – nii arvab valvefeminist Barbi Pilvre. Keiu vastab, et teeb seda “sellepärast, et see on huvitav. Ma leian siiamaani, et ma teen jumalast õiget asja.” 

“Keiu on selline inimene, kes ei taha istuda oma suure kõhuga kodus, käed rüpes,” räägib veebisünnitaja noorem õde Gerli ja meenutab, kuidas Keiu selleks, et poistele mitte alla jääda, lapsena heinalakast alla kargas. Asi lõppes küll lahastega, kuid kuna “hädasti oli vaja käia ja ringi vaadata”, hüpanud tüdruk ringi ka kipsis jalaga.

Kuna inimeste huvi paeluvat ka esimesed sünnitusjärgsed kuud, kestab kodumaine “Truman Show” Kuuleri sõnul edasi vähemalt augustini. Sellest, mis saab hiljem, olevat vara rääkida. Vara on rääkida sellestki, kas on-line-sünnitusega on reality-show’d Eestis oma lae saavutanud. “Esialgu me järgmiste projektide arutamiseni jõudnud ei ole,” ütleb Tiina Kuuler, “me katsume ühe ja hästi ära teha.” Siis lisab ta mõtlikult: “Kellegi suremist me nüüd vaevalt et näitama hakkame, eks ole.” P>

Keiu Lepp

* Sündinud 02.02.1981.

* Õppinud keskkonnakallakuga Lasnamäe Üldgümnaasiumis, on tudeerinud ökoloogiat ka ülikoolitasandil.

* Elab Rae valla piiril üksildases metsatalus koos abikaasa Janeki ja bernhardiiniga. 

* Armastab ZZ-Top’i, kiiret autosõitu, päiksepaistelist ilma, pähkleid, maasikaid, jäätist ja, viimasel ajal, musta šokolaadi.

* On langetanud julgeid äkkotsuseid ka varem, minnes näiteks aastal 2003 paaripäevase etteteatamisega 3 kuuks Taani Euroopa Liidu alasele koolitusele.