Paraku on see hetkel veebikaubanduse kitsaskoht: 80 protsenti inimestest ei söanda internetist rõivaid osta, sest neid ei saa selga proovida. Kuni 40 protsenti ostetud kaubast aga tagastatakse, sest see ei sobi selga.

Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi, Tallinna Ülikooli biorobootikalabori ja Saksa firma Human-Solutions koostöös loodava virtuaalse onlain-proovikabiini kasutamiseks edastab ostja kodunt veebikaamera või mobiili kaudu (end nii-öelda üles pildistades) oma kehamõõdud ning rõivamüüja juures asuv robotmannekeen võtab mõõtude alusel ostja kuju. Siis pannakse mannekeenile eri suuruses rõivaid selga, pildistatakse ta üles ning ostja saab kodus arvutist vaadata, kuidas riided talle tegelikkuses selga sobivad.

Sarnase teenuse on USAs turule toonud firma My Virtual Model (mvm.com), kelle kliendid on teiste hulgas suured kaubaketid H&M ning Sears. Ent seal tehakse kliendist saadetud mõõtude baasil virtuaalne modell ning kõik rõiva­esemed tema seljas on samuti virtuaalsed ega arvesta selliseid tegureid nagu kanga langevus, venivus ja tekstuur.

Omamoodi konkurent on uuele tee­nusele ka nii-öelda ­mõõdusoovitus, mida kasutavad kataloogikaubamajad, teiste hulgas Anttila. Haldre usub, et rõivaste ostmine veebist kasvab ­hüppeliselt. Ning poodidesse viitsitakse aina vähem kolama minna. Kui praegu on maailmas veebikaupluste osa vaid 7 protsenti riiete kogumüügist, siis 2015. aastaks ennustatakse kasvu 40 protsendile. Seejuures muutusid 2008. aastal esimest korda rõivad veebiäri kõige suuremaks kauba­artikliks, kui arvestada hinda, ületades isegi arvutid.

Hiljuti õnnestus Haldrel robotmannekeeni projekti kaasata suur summa raha, sealhulgas 11 miljonit krooni EASi toetusena ning 10 miljonit erainvestoritelt.