Tema nimi oli Maximilien Marie Isidore Robespierre (1758-1794) ja tema sarnasus Eesti nimekaimudega on tihedam kui oodata oskate. Ka tolle keevaverelise prantslase puhul kehtivad märksõnad "uus poliitika", "vali kord", "juristiharidus", "noor parlament", "vähe naisi"...

Alljärgnevad osundused pärinevad Helmut Piirimäe raamatust "Suur Prantsuse Revolutsioon" (Tallinn 1990).

"Alates varasest noorusest oli Maximilien musterlaps, olgu tegu korrapärase varase tõusmine, hoolika rõivastumise või hommikuse piimaklaasi ärajoomisega."

"Maximilien oli virk õppima ega teinud kunagi rumalusi. Ta ei unustanud kunagi ühtki nööpi lahti. Suure suu ja kitsaste huultega poiss kandis prille, et varjata oma väikesi, lugemisest haiglasi ja pilkuvaid silmi."

Robespierre õppis Sorbonne'i ülikoolis juristiks. "Ta ei osalenud kaasüliõpilaste joomingutes ja armuseiklustes, vaid elas mungalikult kasinalt."

Eesti neljast äraostmatust kolm – Indrek Raudne, Urmas Reinsalu ja Ken Marti Vaher – on samuti juuraharidusega. Neljas liige Taavi Veskimägi õppis avalikku haldust.

Me ei ole müüdavad!

Mida tähendab nimetus "äraostmatu", küsis respublikaanide reklaamväljaanne tänavu enne valimisi.

Ken-Marti Vaher: "Me ei ole müüdavad. Poliitikat peetakse sageli kaubaks ja poliitikuid ostetavaks. Meie näeme seda poliitikas kõige taunitavamana – selle vastand on äraostmatus."

Indrek Raudne: "Me teame oma nõrkusi. Müüdavus nende hulka ei kuulu."

Taavi Veskimägi: "Äraostmatus tähendab väärikust, pühendumust, julgust ja põhimõttekindlust."

Sarnane mõttekäik esines ka Robespierre'il. "Kui paljud saadikud veetsid öösel aega mängupõrgus, lõbumajas, sõprade või armukeste seltsis, siis Robespierre ei lubanud endale midagi taolist. Ta ei pidanud sobivaks puudumist Asutava Kogu istungitelt ega ka õhtust lõdvestust. "Revolutsiooni jaoks pole tehtud küllalt, kui pole tehtud kõik" – need ei olnud ainult sõnad. Põhimõttekindlus, vastuseis meelitustele ja mõjutustele andsid talle hüüdnime Äraostmatu."

Uued näod võimu juures

"Suur probleem on Res Publica parlamendifraktsioon. Sellel puudub täielikult parlamenditöö kogemus," teatas (nüüd juba eks) peaminister Siim Kallas vahetult pärast valimisi.

Ka mitmed teised poliitikud ja kommentaatorid näevad probleeme Res Publica kogenematuses ja nooruses. 28 saadikust on riigikokku varem kuulunud vaid Ülo Vooglaid.

Ja mis toimus Prantsusmaal? 1791. aastal tuli kokku Seadusandlik Kogu, kuhu Robespierre'i ettepanekul ei saanud kandideerida olemasolevad parlamentäärid.

"Nii jäid välja kõik või peaaegu kõik seni tuntuks saanud poliitikud. Tulid uued mehed, kellele elu polnud veel andnud juustesse härmalõnga, polnud kulupäid. Enamik saadikuist olid alla 30 aasta vanad. Nad olid alustanud oma poliitilist tegevust kohalikes munitsipaliteetides või departemangude administratsioonis. Seega oli neil mõningaid kogemusi poliitikas, kuid enamik olid provintslased, kellel jäi puudu oskusest orienteeruda suures poliitikas."

Võrdluseks: kõik Eesti äraostmatud ehk härrad Reinsalu, Raudne, Vaher ja Veskimägi olid veel hiljuti riigiametnikud.

Vali kord!

Res Publica hüüdlause oli "vali kord!" Taavi Veskimägi teatas: "Eesti vajab korda ja korrastatust. Tänane olukord ei ole rahuldav – korralageduse tingimustes ei saa elada."

Prantsusmaal oli Robespierre "veendunud, et on vaja tugevat võimu. Oma märkmikku kirjutas ta ülesannete ritta, nagu võiks see muidu ununeda: "Vaja on ühtset tahet."".

Robespierre esitas küsimuse, kas kuningas Louis XVI üldse valitseb ja vastas ise: "Ei. Täna, nagu alati ja rohkem kui kunagi varem, valitsevad intrigaanid." Kuningal löödi pea maha.

Kui Res Publica valitsuses hakati kohti täitma, nurisesid ajalehed, et tippude seas on vaid üks naine – Ene Ergma, kellest sai Riigikogu esinaine.

Naistevaegusega paistsid silma ka robespjäärid. Nad saatsid naisühingud koguni laiali. "Kuna naistel ei ole poliitilisi õigusi, siis ei ole neil õigust ka poliitilistele organisatsioonidele. Asja arutamisel Konvendis püüti naisühingutele varju heita väidetega, et seal ei osale pereemad, vaid "kergete kommetega piigad ja seelikus grenaderid.""

Kaks kõige nooremat

27aastane "äraostmatu" Indrek Raudne on Riigikogu noorim saadik.

Prantsuse Konvendi noorim saadik, 25aastane Louis Antoine Leon Saint-Just oli aga Robespierre'i hea liitlane. "Elegantne noormees pikkade blondide lokkide ja veidi tütarlapseliku näoga."

Saint-Justi minevik erines Robespierre'i omast täielikult: "Ta veetis aega kohvikutes ja teatrites, raha kulus kaunite daamide seltskonnas, kuni see otsa sai ja võlad üle pea kasvasid. Käiku läks isegi ema lauahõbe, paar kuud tuli selle eest ka arestimajas istuda."

"Saint-Just püüdis saada luuletajaks. Ainuke ainevaldkond, kus autor end koduselt tundis, olid naturalistlike detailidega seksistseenid, mida tänapäeva daamid on pidanud pornograafiaks."

Vastuolud võivad valitsuse kiiresti hukutada

Sarnasusi – nii tähtsaid kui vähetähtsaid – leiab äraostmatute puhul veel mitmeid. Oluline on aga tõik, et nii eestlased kui ka nende Prantsuse nimekaim pääsesid võimu manu.

Mõlemad korral olid rahva ootused suured. "Res Publicat on raudselt tarvis, Res Publical on Raudset tarvis," kirjutas Ekspressi väljaandja Hans H Luik.

Eesti näeb peatselt, kuidas elu Res Publica käe all kulgema hakkab. Kindlasti hakkab see huvitav olema.

"Res Publica tegijate hulgas on vähemalt rida inimesi, kelle enesehinnang ületab tunduvalt nende tegelikud võimed, kes on konfliktsed ja seetõttu eelmistes erakondades kõrvale jäänud. Kui need inimesed hakkavad kujundama valitsuse poliitikat, laguneb koalitsioon peatselt," hoiatas Siim Kallas.

Robespierre'il läks samuti asi käest ära.

Lapsed mängisid giljotiiniga

Robespierre kehtestas kaupadele kindlad hinnad ja palkadele ülempiiri. Lisaks vaevas riiki sõda, mis käis korraga mitmel rindel.

Riigi ohjeshoidmiseks kasutas Robespierre terrorit. "Giljotiini alla võis sattuda üpris mitmesugustel asjaoludel. Üks köögitüdruk läks tapalavale sõnade eest, et kuninga ajal ei oleks tema peigmees pidanud sõtta minema. Kaks kingseppa jäid peast ilma "halbade saabaste" pärast."

Lyonis hukati rühmade kaupa kartetšilaskudega, haavatuid tapeti püstolite ja saablitega. Nantes'is lasi komissar Jean Baptiste Carrier "laadida vangid, kelle hulgas peale mässajate oli vaimulikke, aga ka kriminaalkurjategijaid, pargastele ja siis uputada need kõige täiega Loire'i jõkke. Nii uputati vähemalt 2000 vangi".

Saint Just ütles: "Vooruseta on terror hukatuslik, terrorita on voorus võimetu."

"Rahvas harjus terroriga ruttu. Giljotineerimist käidi vaatamas kui teatrietendust. Naised hakkasid kandma giljotiinikujulisi kõrvarõngaid. Cambrai's valmistati lastele mängimiseks mõned väikesed giljotiinid, millega nad harjutasid pea mahavõtmist hiirtel, kassidel ja lindudel."

Lõpuks muutus terror tülgastavaks. Pariisis viidi giljotiin Bastille'i väljakult ära, sest vere lõhn hakkas reostama südalinna õhku.

Rahvas plaksutas, kui pea maha löödi

27. juuli 1794 vahistati ka Robespierre ise. Kinnipidamisel lasi sandarm tal lõua läbi.

Järgmise päeva õhtupoolikul viidi Robespierre ja tema 19 kaaslast Revolutsiooni väljakule tapalavale. "Tänavad, kust surmavankrid läbi läksid, olid rahvast murdu täis. Surmaminejatele karjusid needusi ja sõimu terroriohvrite omaksed. Akendele ilmusid alasti prostituudid, keda "voorusemehed" olid ahistanud. Maja ees, kus Robespierre oli elanud, tantsisid mingid naised, ilmselt ohvrite perekondadest. Kusagilt oli hangitud pangetäis härjaverd, millega määriti kokku maja uks ja seinad."

"Enne Robespierre'i hukkamist tõmbas timukas verre kinni kuivanud sideme pea ümbert ära, nagu see võiks teda ta töös segada. Maximilien karjatas kohutava häälega, mis kaugele üle väljaku kostis. Kui pea oli langenud, plaksutas rahvas mitu minutit."