Veel üks miljonikingitus
Paralepa rannas paikneva puhke- ja terviskompleksi Fra Mare internetiküljel on ära toodud helilooja Cyrillus Kreegi sõnad: “Haapsalu on kaval. Tal on salavõim inimese hingele.”
Kavalus ja salavõim avalduvad ka Fra Mare enda omandisuhetes.
Kaks nädalat tagasi teisipäeval lasi Ühispanga endine tegevjuht Ain Hanschmidt enda nimele kirjutada 25 protsenti osaühingust Haapsalu HMR.
Seda firmat teavad vähesed, kuigi ta annab tööd 300 inimesele. BNSi majandusuudistes pole teda mainitud kordagi. Äripäevastki on nimi vaid mõnel üksikul puhul läbi jooksnud.
Küll aga tuntakse mõlemal pool Soome lahte vägagi hästi tema allasutusi.
Kontsern peab Tallinnas 400kohalist Pirita TopSpa hotelli ning omab Haapsalus Fra Mare puhke- ja tervisekeskust. Samuti osalust sanatooriumis Laine.
Proua “pantis” aktsiad Ainile
Aastaid tunti nende asutuste peremeestena kolme vahvat meest, kes kuulusid Reformierakonna raskekahurväkke ning paistisid linnapildis silma luksuslike Audide roolis.
Esiteks Urmas Sukles, kes pidas pikalt Haapsalu linnapea ametit. Teiseks Riigikogu liige Toomas Vilosius. Kolmandaks Andres Lipstok, kes valiti kevadel Eesti Panga presidendiks.
Kuldse kolmiku varju jäi neljas osanik: Maret Sukles, kes on Haapsalu HMRi juhataja ning Urmas Suklese abikaasa. Nüüd võite küsida, miks oli Sukleste osalus suurem kui ülejäänud partnerite oma või teistpidi: miks ei võetud kampa proua Vilosiust või proua Lipstokki?
Selgus saabus 23. augustil, kui proua Sukles müüs oma tüki ära Ain Hanschmidtile. Loovutas vaid 10 000 krooniga, kuigi müügis olnud osa annab õiguse saada firma jaotamata kasumist kolme miljoni krooni suurune tükk.
Näib, et Maret Sukles osutas Haapsalu HMRi omandisuhetes Ain Hanschmidtile lihtsalt täpselt samasugust “pantimise” teenet nagu Enn Pant laevafirmas Tallink.
Selgituseks neile, kes veel ei tea: kirjeldatud tehingu sõlmimise päeval ilmusid ajakirjanduses esimesed teated, et Pant “müüs” Hanschmidtile imeodavalt kolmandiku firmast, mis kontrollib Läänemere uhkeimat laevakompaniid Tallink. Kolleegid Äripäevast hindasid sellise kingituse väärtuseks 700 miljonit krooni ning tuletasid meelde, et 90ndate keskel oli just Hanschmidt andnud Pandile võimaluse saada Tallinki omanikuks. Samuti toetas Ühispank Tallinki rasketel aegadel laenudega. Kas nüüd tänas Pant sõpra varem tehtu eest?
Vanasõna ütleb, et kui hundist räägid, siis on hunt kohal.
Erand pole ka see lugu. Mainime Enn Panti ja ennäe, Haapsalu HMRi tütarfirmat Heal kontrollibki kuuendiku ulatuses Enn Pant.
Võite veel kümme korda arvata, missugune pank finantseeris Haapsalu HMRi äritegevust!
Õige vastus algab Ü-tähega.
Mehed on vait
Hanschmidti Tallinki osaluse avalikustamine tekitas ühiskonnas teravaid ja vastakaid vaidlusi. Tuntud väikeinvestorite huvide eest võitleja Heldur Meerits märkis, et kui Hanschmidt kümnendi eest selliseid tehinguid sõlmis, siis oli kahtlemata tegemist huvide konfliktiga. “Riskid olid ju panga, aga tulud Hanschmidti omad,” ütles ta.
Päevaleht avaldas loo pealkirja all “Kas Hanschmidt päästis majanduse lipulaeva või täitis oma kukrut?” Postimees kahtlustas ekspankurit koguni ametiseisundi kuritarvitamises.
Kõige tipuks tegi avalduse finantsinspektsiooni juhataja Andres Trink: “Selleks, et spekulatsioone hajutada, on vajalik asjaosaliste veenev selgitus. Et seda siiani tehtud pole, on minu hinnangul vastuolus läbipaistva ühingujuhtimise põhimõtetega. Kindlasti ei ole selline avalikkuse huvi ignoreerimine kasulik ei Tallinkile, SEB Eesti Ühispangale ega tema endisele juhile.”
Ainsana reageerisid kriitikale Ühispanga rootslastest omanikud, kes hakkasid sisejuurdluse korras vanu otsuseid läbi vaatama.
Tallink ja Pant on aga kaks nädalat vait püsinud.
Hanschmidt samuti.
Miks vaikib Eesti Panga president?
Nüüd avastas Ekspress, et vaid neli päeva pärast Tallinki osaluse kõmulist avalikustamist toimus põhimõtteliselt samasugune tehing, kus Hanschmidtile kingiti osalus spaa-hotellide firmas, mille osanikud on Eesti Panga president, Riigikogu liige ja Reformierakonna tähtis tegelane.
Miks nemad kõik seni vait on?
Mida ootab näiteks Andres Lipstok?
Igas normaalses lääneriigis oleks keskpanga juht teinud avaliku pöördumise või kokku kutsunud pressikonverentsi ning selgitanud, missugustel põhjustel võttis ta kampa kõmulise osaniku ning miks toimus tehing nii omapärastel tingimustel.
Lipstok käitus risti vastupidi. Kui Postimehe ajakirjanik pöördus keskpanka, ei soostunud Lipstok Hanschmidti-Tallinki skandaali kommenteerima, sest “see ei puutu kuidagi keskpanka”.
Kas meil tasub selliselt mehelt üldse oodata ülestunnistust stiilis “Me sõpradega tegime Hanschmidtile ka samasuguse kingituse, ma võinuks ka ise Maret Suklese osaluse ära osta, aga sõber Ainile kuluvad need miljonid rohkem ära”?
Milline salavõim sulges Lipstokil suu ja millise nipiga? Kas ühiskonnas toimuvad arutelud ei lähe Eesti Panga presidendile üldse korda ja ta vilistab avaliku arvamuse peale? Või on Lipstok šantažeeritav?
Kas Arle Mölderit ähvardati? Kes ja millega?
Siinkohal meenutab Ekspress, et tegemist pole esimene korraga, kus Hanschmidtiga seoses räägitakse väljapressimisest. Sügisel 1998 tunnistas Hüvitusfondi tookordne juht Arle Mölder, et andis surve all olles Ain Hanschmidti kabinetis allkirja dokumendile, mis lõpetas fondi ja panga vahelised tulevikutehingud. Tegemist oli võltsinguga, sest dokument kandis aasta varasemat kuupäeva – 3. november 1997.
Fond sai nimetatud paberi tõttu kümneid miljoneid kroone kahjumit ning Mölder läks kohtu alla. Ta kinnitas ka kohtupingis, et Ühispank lõpetas suurtehingu pettusega. Et Hanscmidt serveeris 144 miljoni kroonise forward-tehingu lõpetamist talle kui juriidilist formaalsust.
Kui Äripäev seepeale Hanschmidti poole pöördus, oli pangajuht juhatuse koosoleku tõttu hõivatud ega saanud kommentaare anda.
Mõned kuud hiljem kohtu ees teatas Hanschmidt, et ei mäleta tolle enam kui sajamiljonilise mahuga ning meedias laialdast vastukaja leidnud tehingu detaile, kuna see oli panga jaoks tähtsusetu...
Mis oli Hanschmidti motiiv?
Laias laastus pole oluline, kas Ain Hanschmidt omab veel osalusi firmas A või B või C. Oluline on, kuidas ta need osalused hankis. Kas läbi ja lõhki ausal teel või sahkerdardes.
Kas ta istus ainult pangajuhi toolil või oli samal ajal ka laenusaaja rollis? Kas talle läks korda rohkem panga või laenusaaja käekäik? Kas võetud riskid olid õigustatud ja miks neid üldse võeti? Kas otsuseid tegi Hanschmidt ainuisikuliselt või käisid need läbi laenukomiteest? Kas laenukomitee teadis, et Hanschmidt on laenu saava firma omanik, või kinnitas ta nagu raudpolt vastupidist? Kas järgiti head pangandustava, nagu seadus nõuab?
Ilmselt annab neile küsimustele vastuse rootslaste siseaudit.
Tegelikult pidi pangas tollal olema väike ring inimesi, kes teadsid, kas Hanschmidt oli 90ndate keskel Tallinki omanik või mitte. Sest tol ajal kuulus Tallinki emafirma Infortar nõukogusse Ühispanga laenuosakonna juhataja Andrus Kimber. Nõukogu ülesanne on just omanike huvide esindamine.
Infortar paistis silma asjaoluga, et kasutas esitajaaktsiaid ehk pakkus aktsionäridele võimaluse anonüümseks jääda. Sellisel tingimusel investeerisid Tallinki näiteks ekspeaminister Tiit Vähi ning endine siseminister Robert Lepikson, kuigi nende nimesid pole kusagil avalikult kirja pandud.
Kuid on üks erand: äriregistris leidub paber novembrist 1997, mis toob välja ühe Infortari aktsionäri nime. See oli Ain Hanschmidt.
Kas ta oli panga jaoks avalikult Tallinki aktsionär või oli nime väljatoomise puhul tegemist saladuse kogemata paljastamisega? Ekspress ei tea seda, sest Hanschmidti nimi kadus hiljem Tallinkiga seotud firmade omanike seast ja jõudis avalikkuse ette alles nüüd, kui ta pole enam panga juht.
Tahad laenu, loovuta osalus!
Ühe versiooni Hanschmidti rikastumise kohta pakkus möödunud nädalal välja Postimehe ajakirjanik Aivar Reinap. Ta kirjutas: “Aastaid on kuluaarides liikunud kõmu, et Ühispanga juht Ain Hanschmidt koondas 1990ndate teisel poolel panga ümber sõbralike ettevõtete klubi, kes said pangast suurlaene ajal, mil teised pangad neid jutulegi ei võtnud. Soositud ettevõtted ostsid osa laenuraha eest börsibuumi tagant kihutades Ühispanga aktsiaid ja loovutasid oma ettevõtete aktsiaid tänutäheks Hanschmidtile.”
See võis tõesti nii käia. Näiteks kui jälgida
hiigelsuure keemiakombinaadi Kiviter erastamist. Ostjaks oli kütusefirma
Eriõli. Pankrotihaldur Ingrid Proos kirjutas hiljem ettekandes
Tallinna Linnakohtule: “Eriõli juhatuse liikmed on selgitanud, et
Kiviteri ostmiseks pangalt laenu saamiseks tuli ettevõttel osta Eesti
Ühispanga aktsiaid
60 310 013 krooni eest.”
Seda juttu pole keegi ümber lükanud.
Vastupidi: augustis 1997 kinnitas Ühispanga kapitaliturgude direktor Margus Kangro täiesti avalikult: “Loomulikult on Ühispangal olemas oma fännklubi, kes ostab kokku Ühispanga aktsiaid.”
Noorhärra Kangro oli Eestis esimene mees, kes sai tuntuks Ferrari omanikuna. Ühispanga aktsionäride koosolekul esindas ta panga suurimaid aktsionäre, kes olid maksuvabad kompaniid Ladina-Ameerikast. Eesti üldsus ei tea seniajani, kes täpselt nende firmade taga peitusid.
Pangaametnik võtab matti
Offshore-kompaniide kaudu käis ka Eriõli ja Kiviteri rahastamine ning imelikud aktsiatehingud. Mängu võeti rida varifirmasid ja tankiste. Muuhulgas andis Ühispank Eriõli meestele kümneid miljoneid tagatiseta laenu, kuigi seadus seda ei lubanud.
Neid keerulisi tehinguid uurinud vandeadvokaat Maria Mägi märgib, et pank poleks sellist laenu eales andnud, välja arvatud juhul, kui tema ametnikud olid skeemi osalised ehk ise jaol.
Ja tõepoolest: praegu kontrollib ligi veerandit Kiviterist, uue nimega Viru Keemia Grupp, ei keegi muu kui Margus Kangro.
Ilmselt pole üleliia siinkohal märkida, et Ühispangast ja tema tütarfirmadest said laene ka Tallink ning Haapsalu HMR ning nad investeerisid osalaenusummast, kui mitte kõike, Ühispanga aktsiatesse. Nüüd on Hanschmidt nende ettevõtete omanikeringis.
Hanschmidt on võtnud seisukoha, et ei suhtle meediaga nii kaua, kuni asjad on rahunenud. Pant naaseb Eestisse alles oktoobris.
Kolmapäeval võttis Ekspress ühendust Eesti Pangaga ning küsis, kas president Lipstok on valmis kommenteerima äritehinguid, kus Hanschmidt omandas osaluse ettevõtetes väga odavalt, võrreldes nende turuväärtusega.
Suhteosakonna kaudu saabunud vastus rääkis sada protsenti tõtt ega öelnud sisuliselt mitte midagi. See kõlas nii: “Osalust saab ettevõtetes omandada läbi ostu-müügi tehingu, mida teostavad konkreetsed (juriidilised või füüsilised) isikud. Tehinguid kommenteerida ja neile hinnangut andma sobivadki nimetatud isikud ehk tehingute osapooled. Andres Lipstok ei ole Ain Hanschmidtiga selliseid tehinguid sõlminud.”
Vaat nii.
Hanschmidti kinnisvarahuvid
* Ain Hanschmidt kontrollib veerandit kinnisvarafirmast Luksi Maja, millele kuulub üle paarkümne kalli korteri Tallinnas Ahtri, Tuvi ning Vilmsi tänavatel.
* Oma praegusel positsioonil (Tallinki emafirma Infortar juhataja ja suuromanik) on Hanschmidt ka Tallinna sadamapiirkonnas, ning Lasnamäel asuvate kinnistute kaasomanik. Samuti on tal osalus kinnistus, mis asub Tallinnas kesklinnas Pärnu maantee ja Müürivahe tänava nurgal.
