05.07.2007, 00:00
“Veider laps” Kirill Safonov
Värskest Mari Adamsoni stipendiumi laureaadist ja Eesti moetandril, kus õmblevad ja koovad enamasti naised, erandlikust Kirill Safonovist kirjutab Areeni suvereporter Anne Vetik.
Mõne nädala eest sai Kirill koos EKA bakalaureuse
diplomiga ka Mari Adamsoni nimelise stipendiumi, millega juba kümnendat
aastat järjest tunnustab tekstiiliosakond oma säravamaid
lõpetajaid.
“Tegelikult oli see minu jaoks üllatus, meeldiv üllatus. Tänavu oli kolm lõpetajat, ei osanud arvata, et just mina stipendiumit saan,” jutustab elavalt žestikuleeriv Safonov.
Istume temaga EKA kohvikus ja räägime moest, koolist ja sellest, et Kirillil terendab ees minek sõjaväkke. Safonov jätab korraga eneseteadliku ja haavatava mulje, ta on avatud ja jutukas.
Mõneti stereotüübile vastates, või siis pigem sellega mängides, on ta alati moekalt riides, lisades oma väljapeetud kostüümidele mõne kiiksuga detaili. Näiteks Barbie nuku peast ja paabulinnusulgedest meisterdatud prossi, mis mõjub üllatavalt väärikana.
Võimalik, et Safonov veidi keerutab, väites, et stipendium langes ta sülle üllatusena. Tema täht lõi juba tegelikult särama teisel kursusel koos esinemisega Supernoval 2006. Tollal šokeerisid publikut roosast vildist kaabudes catwalkil tantsisklenud Napoleonid ning tagasihoidlik noormees, kes ei tahtnud lavalegi ilmuda ja sai Eesti Ekspressi moelisa MiMi poolt moekeisriks kroonitud. Järgnenud meediatähelepanu aitas Kirillil ja tema moetudengist kunsti- ja äripartneril Mariana Kolesnikoval tutvustada laiemalt ühiselt loodud MAKI-nimelist brändi. Viimase aastaga on moetandemilt ilmunud mitmeid kollektsioone, mis on praeguseks jõudnud kohalike trendisõltlaste garderoobi.
Esiplaanil – oma bränd
Kirillil on hea meel, et kooliga on asjad ühel pool: “Praegu olen ma õppimisest väsinud. See viimane aasta nõudis suuri pingutusi, tegin kollektsiooni “Veider laps” ERKI moeshowle, kohe sinna otsa tuli uus MAKI kollektsioon ja portfoolio koostamine lõpetamise tarvis. Magistrisse niipea ei lähe, ootan vähemalt aasta.”
Koolistress ei tähenda aga, et ebainimliku töövõime poolest kuulus Safonov plaanib mõneks ajaks loobuda kangastelgedest ja teistest oma relvadest: “Nüüd saame Marianaga keskenduda MAKI arendamisele. Praegu otsime sobivaid ateljee ruume.”
Niidi ja nõelaga tutvus Kirill alles EKA-s. Tema ema on kokk ja isa elektrik ning erilise kunstilembuse poolest pole ka ükski teine pereliige silma paistnud. Kirill ise hakkas huvituma moest õppides Juhkentali gümnaasiumi kunstiklassis. Keskkooli lõpus oli tal kindel plaan saada moekunstnikuks, kuid Kunstiakadeemia vastuvõtukomisjon arvas teisiti ja Kirillist sai tekstiilikunsti kateedri liige. “Tekstiili õpivad hoopis teistsuguse mõttelaadiga inimesed.
Moekunstnikel on suurem vajadus end promoda, tutvustada omi asju avalikult.
Tekstiilikunstnikud on enamjaolt rohkem väljas protsessi kui tulemuse peal,” leiab Kirill. Tema ise tähelepanust ära ei ütle. Safonovile meeldib suhelda ja märgata meedias viiteid tema või MAKI moeetendustele. “See on hea, kui inimesed tunnevad mu loomingu vastu huvi. Aga igal juhul süstib üks õnnestunud show enam rõõmu ja energiat kui avaldatud intervjuu. Minu töös on kõige paremad need hetked, kui näen omi asju laval. Ma naudin ekstravagantsust, prêt-à-porter pole päris minu teema.”
Kirill märgib, et aja jooksul on tema töömeetodid muutunud: “Kunagi olin väga silueti- ja lõikekeskne, nüüd on mulle huvitavam mängida kangaga. Noh, seda ma ju siin õppisin,” naerab ta.
Lisaks mitmekülgsete le tehnoloogiatele – praegu näiteks meeldib Kirillile üle kõige tikkida –, kelmikatele printidele ja džunglitulekahju värvidele, eristab Safonovi kollektsioone kunstiajaloo tsiteerimine. “Kui ma peaks valima teist eriala, võimalik et läheksin õppima kunstiteadust. Mind on inspireerinud erinevad ajaloolised stiilid, vahepeal olin suur baroki fänn,” jutustab Kirill.
Ideid uuteks kollektsioonideks juhtub tulema raamaturiiulitest: “Kui satun midagi lugema, on tihtipeale tegemist kunstiajaloo raamatutega, ilukirjandusega kisub samuti klassika poole.”
Integratsiooni pai-laps
Kirilli loomingu tunnusmärkideks on pöörane fantaasialend ja iseteadlikkus. Elustiili ajakirja Muusa peatoimetaja Tanel Veenre meelest on Safonovi kõige kõvemaks trumbiks üsna käre eristumine kohalikus moepildis: “Kui eesti moelooming eelistab pigem olla tõsine, arhitektooniline ja intellektuaalne, siis Kirilli asjad mõjuvad selles pildis bravuursete, lustlike ja epateerivatena. Nagu koerust täis võõras mullikas, kes on sattunud karjamaale, mille reegleid ning taustsüsteeme ta ei tunne. Selline ülevõlli süüdimatu ja ulakas. Tema kasutatavad värvid on tihti võimatult valjud, hõõruvad ja kohati isegi slaavilikult kullasegused.”
Veenre arvab, et toetudes eesti moes toimuvale, kus lisaks Kirillile tegutsevad veel sellised persoonid nagu näiteks Vassilissa, Xenia ja Oksana Tandit, võiks loota, et noored andekad slaavi verd loojad löövad mingi hetk kohaliku pildi mõnusalt segi ja seeläbi rikastavad seda.
“Rahvuspõhine liigitamine lõhnab muidugi üha enam tagurlikkuse järgi, kuid hoolimata
poppidest eesti etnomustritest, mida Kirill oma loomingusse miksib, on tema lähenemine väga värskelt mitte-eestilik,” märgib Veenre.
Kirill leiab, et vene taust saab Eestis vaid kasu tuua. Tunnistust tihedast keelekümblusest annavad Kirilli praktiliselt olematu aktsent ja eesti släng: “Ma ei tunne end venelasena Eestis ebamugavalt. Kui tulin EKAsse, oli mu eesti keel tegelikult päris halb, siin õppisin ära. Mul on nii eesti kui vene sõpru, kuigi viimase poole aasta jooksul olen rääkinud rohkem eesti keeles, sest praktiliselt terved ööpäevad möödusid koolis.”
Tundub, et integratsiooniametnikud saaksid siit omale ühe role-modeli, kes annaks neile ühtlasi hüva nõu rõivastuse osas – riietades tõsiseid onusid ja tädisid kinky´desse kostüümidesse.
“Tegelikult oli see minu jaoks üllatus, meeldiv üllatus. Tänavu oli kolm lõpetajat, ei osanud arvata, et just mina stipendiumit saan,” jutustab elavalt žestikuleeriv Safonov.
Istume temaga EKA kohvikus ja räägime moest, koolist ja sellest, et Kirillil terendab ees minek sõjaväkke. Safonov jätab korraga eneseteadliku ja haavatava mulje, ta on avatud ja jutukas.
Mõneti stereotüübile vastates, või siis pigem sellega mängides, on ta alati moekalt riides, lisades oma väljapeetud kostüümidele mõne kiiksuga detaili. Näiteks Barbie nuku peast ja paabulinnusulgedest meisterdatud prossi, mis mõjub üllatavalt väärikana.
Võimalik, et Safonov veidi keerutab, väites, et stipendium langes ta sülle üllatusena. Tema täht lõi juba tegelikult särama teisel kursusel koos esinemisega Supernoval 2006. Tollal šokeerisid publikut roosast vildist kaabudes catwalkil tantsisklenud Napoleonid ning tagasihoidlik noormees, kes ei tahtnud lavalegi ilmuda ja sai Eesti Ekspressi moelisa MiMi poolt moekeisriks kroonitud. Järgnenud meediatähelepanu aitas Kirillil ja tema moetudengist kunsti- ja äripartneril Mariana Kolesnikoval tutvustada laiemalt ühiselt loodud MAKI-nimelist brändi. Viimase aastaga on moetandemilt ilmunud mitmeid kollektsioone, mis on praeguseks jõudnud kohalike trendisõltlaste garderoobi.
Esiplaanil – oma bränd
Kirillil on hea meel, et kooliga on asjad ühel pool: “Praegu olen ma õppimisest väsinud. See viimane aasta nõudis suuri pingutusi, tegin kollektsiooni “Veider laps” ERKI moeshowle, kohe sinna otsa tuli uus MAKI kollektsioon ja portfoolio koostamine lõpetamise tarvis. Magistrisse niipea ei lähe, ootan vähemalt aasta.”
Koolistress ei tähenda aga, et ebainimliku töövõime poolest kuulus Safonov plaanib mõneks ajaks loobuda kangastelgedest ja teistest oma relvadest: “Nüüd saame Marianaga keskenduda MAKI arendamisele. Praegu otsime sobivaid ateljee ruume.”
Niidi ja nõelaga tutvus Kirill alles EKA-s. Tema ema on kokk ja isa elektrik ning erilise kunstilembuse poolest pole ka ükski teine pereliige silma paistnud. Kirill ise hakkas huvituma moest õppides Juhkentali gümnaasiumi kunstiklassis. Keskkooli lõpus oli tal kindel plaan saada moekunstnikuks, kuid Kunstiakadeemia vastuvõtukomisjon arvas teisiti ja Kirillist sai tekstiilikunsti kateedri liige. “Tekstiili õpivad hoopis teistsuguse mõttelaadiga inimesed.
Moekunstnikel on suurem vajadus end promoda, tutvustada omi asju avalikult.
Tekstiilikunstnikud on enamjaolt rohkem väljas protsessi kui tulemuse peal,” leiab Kirill. Tema ise tähelepanust ära ei ütle. Safonovile meeldib suhelda ja märgata meedias viiteid tema või MAKI moeetendustele. “See on hea, kui inimesed tunnevad mu loomingu vastu huvi. Aga igal juhul süstib üks õnnestunud show enam rõõmu ja energiat kui avaldatud intervjuu. Minu töös on kõige paremad need hetked, kui näen omi asju laval. Ma naudin ekstravagantsust, prêt-à-porter pole päris minu teema.”
Kirill märgib, et aja jooksul on tema töömeetodid muutunud: “Kunagi olin väga silueti- ja lõikekeskne, nüüd on mulle huvitavam mängida kangaga. Noh, seda ma ju siin õppisin,” naerab ta.
Lisaks mitmekülgsete le tehnoloogiatele – praegu näiteks meeldib Kirillile üle kõige tikkida –, kelmikatele printidele ja džunglitulekahju värvidele, eristab Safonovi kollektsioone kunstiajaloo tsiteerimine. “Kui ma peaks valima teist eriala, võimalik et läheksin õppima kunstiteadust. Mind on inspireerinud erinevad ajaloolised stiilid, vahepeal olin suur baroki fänn,” jutustab Kirill.
Ideid uuteks kollektsioonideks juhtub tulema raamaturiiulitest: “Kui satun midagi lugema, on tihtipeale tegemist kunstiajaloo raamatutega, ilukirjandusega kisub samuti klassika poole.”
Integratsiooni pai-laps
Kirilli loomingu tunnusmärkideks on pöörane fantaasialend ja iseteadlikkus. Elustiili ajakirja Muusa peatoimetaja Tanel Veenre meelest on Safonovi kõige kõvemaks trumbiks üsna käre eristumine kohalikus moepildis: “Kui eesti moelooming eelistab pigem olla tõsine, arhitektooniline ja intellektuaalne, siis Kirilli asjad mõjuvad selles pildis bravuursete, lustlike ja epateerivatena. Nagu koerust täis võõras mullikas, kes on sattunud karjamaale, mille reegleid ning taustsüsteeme ta ei tunne. Selline ülevõlli süüdimatu ja ulakas. Tema kasutatavad värvid on tihti võimatult valjud, hõõruvad ja kohati isegi slaavilikult kullasegused.”
Veenre arvab, et toetudes eesti moes toimuvale, kus lisaks Kirillile tegutsevad veel sellised persoonid nagu näiteks Vassilissa, Xenia ja Oksana Tandit, võiks loota, et noored andekad slaavi verd loojad löövad mingi hetk kohaliku pildi mõnusalt segi ja seeläbi rikastavad seda.
“Rahvuspõhine liigitamine lõhnab muidugi üha enam tagurlikkuse järgi, kuid hoolimata
poppidest eesti etnomustritest, mida Kirill oma loomingusse miksib, on tema lähenemine väga värskelt mitte-eestilik,” märgib Veenre.
Kirill leiab, et vene taust saab Eestis vaid kasu tuua. Tunnistust tihedast keelekümblusest annavad Kirilli praktiliselt olematu aktsent ja eesti släng: “Ma ei tunne end venelasena Eestis ebamugavalt. Kui tulin EKAsse, oli mu eesti keel tegelikult päris halb, siin õppisin ära. Mul on nii eesti kui vene sõpru, kuigi viimase poole aasta jooksul olen rääkinud rohkem eesti keeles, sest praktiliselt terved ööpäevad möödusid koolis.”
Tundub, et integratsiooniametnikud saaksid siit omale ühe role-modeli, kes annaks neile ühtlasi hüva nõu rõivastuse osas – riietades tõsiseid onusid ja tädisid kinky´desse kostüümidesse.