VEIDRAID VÕIDUSÕIDUFAKTE

Mootorisport ei koosne sugugi ainult numbrites väljendatavatest tulemustest. Rajal juhtub nii mõndagi.

Briti turismiautode sarjas osalenud aust­raallane Hyla Breese lõpetas hooaja –16 (miinus kuueteistkümne) punktiga. Kahe kaheksanda koha eest kogus ta neli punkti, kuid negatiivse summa tekitasid üheksa mootorivahetust. Reeglid lubasid vahetada mootorit neli korda hooaja jooksul, iga järgmist korda trahviti viie punkti lahuta­misega kogusummast.

Michael Schumacher ja Ferrari on vormel-1 igavaks teinud.  Aga mida siis öelda külgvankriga tsiklite krossi-MMi kohta, kus lätlased Sergis-Ras­manis võitsid 24 etappi 28st?

Citroeni tehasemeeskonna kolmest au­tost kaks katkestasid 2002. aasta Monte Carlo ralli juba teel esimesele kiiruskatsele. Uusimate võistlusmootorite plokkidesse tekkisid mõrad. Sama juhtus ka kolmandal autol, õnneks aga võistluseelsel treeningul. Asendusmootor juhtus olema teisest seeriast ja see töötas suurepäraselt. Se­bastien Loeb kaotas esikoha ainult kõrvalise abi kasutamise eest saadud trahvisekundite tõttu.

Väga sarnane lugu juhtus Peugeot’ meeskonnaga kaks aastat varem. Siis keeldusid kõik kolm autot võistluspäeva hommikul kerges külmas lihtsalt käivitumast. Viga oli starteri juhtmestikus – seda oli muudetud, kuid polnud jõutud külmas katsetada.
Lisaks Peugeot’dele langes tookord külma ohvriks ka Richard Burnsi Subaru.

Tšehhoslovakkia võidusõitja Josef Braz­dil laenas raha, et osta endale 1934. aasta Brno Grand Prix’l startimiseks Maserati. Paraku ei jaksa­nud ta võlgu tagasi maksta ja sattus vanglasse. Enne võistlust palus mitu kaasvõistlejat Brazdili vanglast välja lasta, et ta saaks võidusõidul startida. Brazdil pääseski vabadusse, kuid kohustus pärast võistlust trellide taha naasma.
Esimesel treeningringil aga kihutas Brazdil ühes kurvis rajalt välja ja põrkas vastu puud. Auto purunes täielikult ning sõitja hukkus silmapilkselt. Seniajani pole selge, kas tegu oli enesetapu või kogenematusest tingitud avariiga.

Ainsa naisena on vormel-1 MM-etapil punktikohale jõudnud itaallanna Lella Lombardi. 1975. aasta Hispaania GP-l märgiti talle finiðiprotokolli kuues koht. Kuid tabelisse läks kirja kõigest 0,5 punkti. Võistlus peatati avarii tõttu enne poole distantsi läbimist ning sel korral anatakse vastavalt reeglitele vaid pooled punktid.

Muuseas, samal võidusõidul pälvis sakslane Jochen Mass oma pika vormel-1 karjääri ainu­kese etapivõidu.

1975. aasta Austria GP katkestati paduvihma tõttu 29 ringi läbimise järel. Liider Vittorio Brambilla oli selleks hetkeks saanud kaasvõistlejate ees juba ligi pooleminutilise edu, kuid tema kiirus oli ilmaoludega selgelt sobimatu. Kohe pärast finiðijoone ületamist läks tal auto käest ning sööstis rajapiirdesse. Päris seisma masin siiski ei jäänud ja auringi läbis Brambilla segisõidetud ninaga vormelil.

Michael Schumacher on võistelnud Jordani, Benettoni ja Ferrari F1-meeskonna eest. Jor­daniga aga pole tal õnnestunud läbida ainsatki võistlusringi. 1991. aasta Belgia GP-l startis ta uustulnuka kohta kõrgelt seitsmendalt kohalt, kuid katkestas juba enne esimest kurvi siduririkke tõttu.

Michaeli noorem vend Ralf oli 1998. aastal sealsamas Spas võtmas oma esimest etapivõitu, kuid oli meeskonnajuhi korralduse tõttu sunnitud mööda laskma Damon Hilli. See oli Jordani esimene Grand Prix’ võit.

Sakslane Heinz-Harald Frentzen alustas oma F1-karjääri šveitsi Sauberi meeskonnas. Sealgi räägitakse saksa keelt, kuid Frentzen mäletab siiani üht mehaanikut, kelle šveitsi aktsendiga jutust ta ainsatki sõna ei mõistnud. Tuleval aastal sõidab Frentzen taas Sauberi eest ning oma esimesel visii­dil tiimi asukohta avastas, et too mees on ikka veel ametis.

Tänavu jäi inglase Justin Wilsoni vormel-1 debüüt ära põhjusel, et ta on autosse mahtumiseks liiga pikk. Kuid konflikte sõitja ja auto mõõtmete vahel on varemgi ette tulnud. Kuue­kümnendate aastate superstaar Dan Gurney “hiilgas” nii suure kinganumbriga, et ta jalad ei mahtunud kuidagi pedaalidele ära. Lahendus oli imelihtne – Gurney lõikas oma sõidukingade ninad lihtsalt maha.

Võidusõiduradasid on ehitatud kõikvõimalikesse kohtadesse – küll vanadele prügimägedele, küll mahajäetud karjääridesse, küll endistele lennuväljadele. Enna Pergusa rada Sitsiilias on aga rajatud kustunud vulkaani kraatrisse.

Vaatamata astronoomilistele sissetuleku­tele pole sugugi kindel, et Michael Schu­macher on maailma rikkaim vormel-1 sõitja. 1986. aastal Lotuse meeskonnas Ayrton Senna kõrval teise piloodina esinenud Johnny Dum­friese varandust hinnatakse praegu 120 miljonile naelale (umbes kolm miljardit krooni). Briti rikkamate inimeste edetabelis annab see 272. koha. Võrdluseks – kolmekordne maailmameister ja kolm aastat tagasi omanimelise meeskonna edukalt maha müü­nud Sir Jackie Stewart omab “kõigest” 70 miljonit naela ja asub edetabelis 514. kohal.
Dumfriese täielik nimi on Johnny Colum Crichton-Stuart ning ta on pärit ühest ðoti vanemast ja rikkamast aadlisuguvõsast. Oma võidusõitjakarjääri edendamiseks ei kasutanud Dumfries ei esivanemate varandust ega kuulsat nime. Valenime all esinedes leidis ta sponsorid ja töötas end välja autospordi tippu.
Dumfriese tiitlite loetelu on järgmine: Bute’i markii, Windsori krahv, Ayri vikont, Sanquhari ja Cumnochi lord Crichton, Kingarthi vikont, Cumbrae ja Inchmarnocki lord Montstuart, Cardiffi parun ja Mountjoy vikont.

Bruno Giacomelli 1990. aasta vormel-1 hooaega võib iseloomustada ainult ühe sõnaga – katast­roof. Tosin katset eelkvalifikatsiooni kaudu võist­lusele pääseda ei toonud tulemusi. Life’i meeskonna auto oli nii õnnetu, et Giacomelli väikseim kaotus kvalifikatsiooni võitjale oli 18 sekundit, suurim 5 minutit ja 52 sekundit.
Pilooti siiski süüdistada ei maksa. 1978. aastal võitis ta mäekõrguse ülekaaluga vormel-2 EMi, F1-karjääri parima tulemusena on ette näidata üks pole position.
Giacomelli pakkus kõneainet ka väljaspool rada. Ta on nimelt ainus F1-sõitja, kes on avalikult tunnistanud oma kuulumist kommunistlikku parteisse.

Vähesed mäletavad, et Subaru on proovinud kätt ka vormel-1 mootorite ehitajana. Tulemus oli katastroofiline. 1990. aastal osalesid Subaru 12silindrilise boksermootoriga Colonid 8 etapil, kuid ei jõudnud edasi isegi eelkvalifikatsioonist. Üks rekord Subaru nimele siiski jäi – ükskord purunes mootor juba kolm sekundit pärast käivitamist.
Tõele au andes kaotasid Life’i ja Yamaha jõuallikad selles osas Subarule üsna napilt.

Väga raske on nimetada kõigi aegade parimat vormel-1 pilooti. Aga sama raske on kindlaks teha ka kõigi aegade halvimat. Kanadalane Al Pease võiks aga olla üsna tugev kandidaat.
Pease osales kahel Kanada GP-l. 1967. aastal lõpetas ta viimasena, võitjast Jack Brabhamist 43 ringi maas (distants oli 90 ringi). Sõidu esimesel veerandil tegi Pease pirueti ning auto ei tahtnud enam käivituda. Piloot sörkis umbes kahe kilomeetri kaugusel asuvasse boksi, tõi sealt uue aku, monteeris selle autole, sai masina käima ja sõitis edasi.
Kaks aastat hiljem põrkas Pease avaringil ühe konkurendiga kokku. Auto sai aga viga ning Pease’i kiirus langes niivõrd, et liidrid jõudsid talle juba 5. ringil järele. Pease ei tahtnud aga neid kuidagi mööda lasta ning põrkas kokku ka Jean-Pierre Beltoise’ga. 23. ringil võeti Pease liiga aeglase sõidu pärast musta lipuga rajalt maha. Vahepeal oli ta jõudnud veel kaks korda boksis peatuda.

2000. aasta Monaco GP-l põhjustas Michael Schumacheri katkestamise liiga väike kütusekulu, otsese põhjusena läks kirja vedrustuse purunemine.
Et kütusekulu vähendada ja võimalikult pikalt ühe paagitäiega sõita, reguleeriti Schumacheri auto mootoril kütusesegu väga lahjaks. Lahja segu põlemisel aga mootori temperatuur tõuseb. Üleliia kuumaks läksid ka väljalasketorud ning üks neist pragunes. Heitgaasid hakkasid nüüd kuumutama tagasilla komposiitmaterjalist detaile, kuni need “ära küpsesid” ning Schumacher oli sunnitud “lombaka” autoga kindlalt liidrikohalt boksi keerama.

1982. aasta Belgia Grand Prix’l põrkasid Eliseo Salazar ja Bruno Giacomelli stardis kokku ning katkestasid. Juhtumis poleks midagi iseäralikku, kuid et mõlemad mehed seisid star­dirivi tagaotsas, ei jõudnud kumbki stardijoont ületada ja protokolli läks neil kirja “ei starti­nud”.

Michael Schumacher on oma nimele kogu­nud hulga rekordeid. Kuid mõnest tipptulemusest on ta veel üsna kaugel. Näiteks võitis Alberto Ascari aastatel 1952–53 üheksa Grand Prix’d järjest. Schumacheri senine parim tulemus on “kõigest” 6.

Kõigi aegade kiireimate võistlusringide edeta­belis seisab veel üsna kõrgel kohal 1959. aasta Saksa GP-l Tony Brooksi näidatud kiirus 239,97 km/h. Berliini Avuse rajal oli seda üsna lihtne teha – rada koosnes kahest kiirteelõigust ja kahest 180kraadisest kurvist.

1951. aasta Saksa Grand Prix’l oli ainus mitte-Ferrari esikuuikus teisena lõpetanud Juan Manuel Fangio Alfa Romeo.

Jackie Stewart on üks kõigi aegade edukamaid F1-piloote ja jõudis ka tiimiomanikuna üsna kõrgele. Oma sportlasekarjääri alustas Ste­wart aga hoopis jahilaskjana ja kandideeris isegi 1960. aasta inglise olümpiakoondisse.

Jim Clark sõitis kõik oma 72 Grand Prix’d Lotusel. Ta võitis neist 25, kuid teisena lõpetas ainult korra.

Keke Rosbergi parim tulemus 1981. aasta F1-sarjas oli üks üheksas koht. Järgmisel aastal tuli ta maailmameistriks.

Võidusõiduajaloo rängim õnnetus leidis aset 1955. aasta Le Mans’i 24 tunni sõidul. Pierre Levegh’ juhitud Mercedes sõitis peasirgel otsa tema ees ootamatult pidurdanud Lance Macklini Austin-Healeyle, paiskus üle barjääri publiku sekka ja süttis põlema. Silmapilkselt sai surma üle 70 inimese nende hulgas ka Levegh, lõplik ohvrite hulk oli 83. Avarii tulemusena keelati autovõidusõidud ðveitsis, Hispaanias ja Mehhikos ning Mer­cedese tehasemeeskond lahkus võidu­sõidu­radadelt roh­kem kui 30 aastaks.

Lance Macklin seevastu pääses avariist vigastusteta. Samal 1955. aastal oli ta osaline veel teiseski raskes avariis, kus kaks sõitjat hukkus, Macklin aga jälle terveks jäi. Seekord otsustas ta saatuse vihjet kuulda võtta ja lõpetas võidusõitjakarjääri. Macklin suri tänavu augustis kolm päeva enne 83aastaseks saamist.

John Surtees on ainus mees, kes tulnud maailmameistriks nii mootorrattal kui ka vormelautol. Tsiklitel jõudis ta tiitlini koguni seitsmel korral. Kolmandat korda – tiimiomanikuna – Surtees siiski läbi lüüa ei suutnud. Tema F1-meeskonna parimaks tulemuseks jäi Mike Hail­woodi 2. koht 1972. aasta Itaalia GP-l. Enne seda oli Hailwood jõudnud võita tsikliringrajalt 9 MM-tiitlit.

Malaislane Alex Yoong ei olnud siiski esimene mittejaapanlasest Aasia päritoluga F1-piloot. Tai prints Bira (õige nimi oli Birabongse Bhanuban) osales juba vormel-1 ajaloo esimesel Grand Prix’l Silverstone’is 1950. Kokku jäi tema nimele 19 starti.

Ungarlastel on oma F1-etapp juba 17 aastat, kuid oma piloot pole seni starti jõudnud. Kuid ajaloo esimese, 1906. aasta Prantsuse Grand Prix’ võitis ungarlane Ferenc Szisz Renault’l.

Maailma esimene teleülekanne autovõi­du­sõidult toimus 1938. aasta oktoobris, kui BBC näitas Londoni Crystal Palace’i rajal toimunud võidusõitu.

TÄIELIKKU PILDIGALERIID NÄED PABERILE TRÜKITUD AUTOEKSPRESSIS. VAATA KA SISUKORDA!