“Ole siis tubli,” ütles naine ja suudles mind põsele.

“Küll ma olen,” vastasin mina, astusin autost välja ja seadsin sammud minu ees kõrguva maja poole. Riidehoius andsin jope ära ning kummardasin jalanõusid vahetama, kui kuulsin oma kohal kõmisevat häält.

“Ega teil lõhkeainet, tooreid pihlakaid, koerapoegi, mädamuna või ragulkat kaasas ei ole?”

Tõmbasin sussid jalga, hüppasin püsti ja kogelesin: “Ei... ei ole.”

Vormis mees vaatas mind natuke kahtlustavalt: “Tõesti? Näidake!”

Näitasingi talle oma portfelli sisu ette.

“Huvitav,” ütles vormis mees ja nõksas peaga, “võite minna.”


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: