11.04.2008, 00:00
Vene ajaloolane tõi päevavalgele Eesti vallutamise plaani
Peterburi arhiividirektor Pavel Petrov näitab värskes raamatus detailselt, kuidas Nõukogude sõjalaevastik osales Eesti iseseisvuse kukutamises. Kuid ta ei nimeta seda okupeerimiseks.
Olen kohtumisele juba mitu minutit jabural põhjusel hiljaks
jäänud. Tauria tänav 39 kivist tsitadellis asub endine
Leningradi parteiarhiiv. Aga ma ei suuda leida hoonesse sissepääsu.
Kõik uksed on lukus.
Otse üle tee on ajalooline Tauria
palee, kus Jaan Tõnisson pidas saja aasta eest kõnesid Vene
Riigiduuma istungitel. Teisele poole jääb Smolnõi, mille ees
seisab, nagu vanasti, pronksist Lenin.
Kuid siinsamas käib
ühes majas kibe remont, uusrikastele ehitatakse de luxe kortereid. Ja
lähim gümnaasium ei kanna mitte mõne bolševiku, vaid
Oldenburgi printsessi nime.
Venemaa on totaalselt muutunud ja samas
ei ole. Kui ma nurga tagant õige ukse leian ja majja sisenen, satun
vastamisi keskealise naismilitsionääriga. Ta kannab kuulikindlat
vesti. Ka 16 aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on
kommunistide saladused hästi kaitstud.
Tegemist on Peterburi
ajaloolis-poliitiliste dokumentide riikliku keskarhiiviga. Tartu ajaloolaste
teada leidub siin majas hunnikute viisi põnevat infot. Nagu näiteks
eesti soost tšekistide elulugusid, kes lasti lõpuks maha Stalini
puhastuste ohvritena. Ja Teise maailmasõja aegseid plaane Eestis
ulatusliku partisaniliikumise käivitamiseks, mil polnud tegelikkusega
midagi pistmist.
“Pavel Vladimirovitši juurde,”
ütlen miilitsale. Ta valib direktori telefoninumbri.
Sõjasaladused Piiterist
Pronksiöö ei
mõjunud mitte ainult Eesti-Vene transiidiärile, vaid ka
ajaloolaste koostööle. Üks tuntud Eesti ajaloolane kurtis mulle
hiljuti, et tema tuttav venelane ei julge hetkel Eestis teaduslikke artikleid
avaldada, kartes halba valgusse sattuda. Mõnes Vene arhiivis aga
näidatakse Eesti uurijatele koht kätte koopiate eest hingehinda
nõudes. Üheainsa lehekülje eest tuleb maksta 600 rubla ehk 250
krooni!
Neid tõsiasju arvesse võttes omandab minu
õlakotis Tallinnast Peterburi reisinud kingitus erilise tähenduse.
Selleks on otse trükikojast pärit eksemplar Pavel Petrovi raamatust
“Punalipuline Balti laevastik ja Eesti 1939–1941”. See on
esimene tänapäeva Vene ajaloolase poolt Eesti lugejale kirjutatud
käsitlus sellest ajast.
Kirjastuse Tänapäev
üllitatud teose väärtuseks on ülim täpsus
kuupäevades, kellaaegades, sõjalaevade ja nende kaptenite nimedes.
Ning Eestis enamasti esimest korda avaldatavates kaartides, mis pärinevad
Vene sõjamerelaevastiku arhiivist. Teose sünnilugu ulatub
mõne aasta taha, kui ma käisin Helsingis kuulamas reisilennuk
Kaleva allatulistamise 65. aastapäeva puhul korraldatud rahvusvahelist
konverentsi. Vanemate soomlaste keskel äratas tähelepanu
kolmekümneaastane musta pea ja ümmarguse näoga venelane, kes
ajas väga konkreetset juttu.
Petrovi ettekande
tõmbenumber oli Balti laevastiku salajased kaardid sõjaks
Eestiga.
Kallaletung oleks alanud pooletunnise
õhurünnakuga Naissaare ja Aegna merekindlustele. Pommitamine pidi
kaitsjad surmama, lubades punastel madrustel strateegiliselt tähtsad
saared ja Tallinna sadama kerge vaevaga hõivata. 1940. aasta juuni
keskpaika plaanitud välksõda jäi ära, sest Päts ja
Laidoner andsid Kremlile alla.
Kohe, kui ma neid punastest nooltest
kubisevaid kaarte nägin, otsustasin need Eestis avaldada. Lisaks
uudisväärtusele paelus teema mind isiklikult. Minu vanaisa oli
kavandatud rünnaku ajal ühe Aegna suurtükipatarei
tulejuhtimispunkti sideülem. Lapsena käisime igal suvel tema
kunagist punkrit vaatamas.
Konverentsi kohvipausi ajal
küsisin Petrovilt, kas ta oleks nõus oma uurimusi eestlastele
tutvustama. Petrov oli kohe nõus. Nii algas raamatuprojekt, mille kaante
vahele jõudmine võttis kolm aastat.
“Rõõm teid näha, Pavel
Vladimirovitš!”
Helsingi kohtumisest
möödunud aeg pole Petrovi muutnud. Ta kannab jälle tumedat
ülikonda, mõjudes pigem bürokraadi kui ajaloolasena. Temast on
saanud direktor, kelle juhtida on 40 töötajaga oluline arhiiv.
Esimest korda sellest kuuldes olin üllatunud, kuid Peterburis temaga
kohtudes tundub see asjade loomulik käik.
Putini aja
pintsaklipslane
Petrovi kujul paistab olevat tegemist
tüüpilise Putini aja pintsaklipslasega, kel on olemas kõik
eeldused silmapaistvaks karjääriks. Ta on pärit
mereväeinseneride perekonnast – isa konstrueeris miine ja ema
projekteeris traalereid.
Ajaloolasena on ta väga viljakas,
nagu Mart Laar. Tema raamatute nimekiri venib üha pikemaks. Neist uusim,
naeratava Stalini ja Vorošilovi kaanepildiga “Talvesõda.
Baltikum 1939–1940” ilmus Soomes tänavu kevadel.
Petrovi kabinet on väike ja pretensioonitu. Ilmselt on see sisustatud
veel nõukogude ajal tema eelkäija tarbeks, kui välja arvata
võimas koopiamasin. Aknalaual seisab Vaskratsaniku kuju.
Ulatan Petrovile tema eestikeelse raamatu. Kirjastus saatis juba päevi
tagasi selle talle Tallinnast postiga, aga pakk pole seni kohale
jõudnud. Professionaalsele ajaloolasele omaselt alustab Petrov teosega
tutvumist selle lõpust. Ta noogutab rahulolevalt, veendudes, et
kõik allikaviited on ära trükitud.
Erinevalt
mitmetest teistest Vene arhiividest on sõjamerelaevastiku arhiivi
materjalid kättesaadavad ka Eesti ajaloolastele. Kuid selle fondide
läbi närimiseks tuleks elada pikemat aega Peterburis. See
nõuaks kõvasti aega ja raha.
Petrov on selle
töö meie eest ära teinud. Ta esitab ajalugu nii, nagu
arhiividokumendid seda näitavad.
Näiteks kirjeldab ta 10.
detsembril 1939 Hiiumaast põhjas toimunud Eesti auriku Kassari uputamist
allveelaev Š-323 poolt. Kui eesti meremehed laevast
päästepaadiga eemaldusid, avasid allveelaevnikud nende pihta
kuulipildujatule.
Nagu Petrov tõestab, vihastas kallaletung
kaubalaevale välja Balti laevastiku juhataja asetäitja Alafuzovi, kes
nõudis “metsiku ja elajaliku” tulistamise kohta selgitust.
Ent asi mätsiti kinni ja allveelaeva kapten Ivantsov sai hoopis
Punatähe ordeni.
Komisjon salastab pabereid lahti
Suur Isamaasõda on venelaste jaoks siiani
müütiline teema. Ühelt poolt vändatakse
“Diversandi”-suguseid teleseriaale, kus noored Stirlitzid tapavad
kümneid fritse. Positiivne propaganda sõjast valmib Vene riigi
toetusel.
Teises otsas on Läände karanud endine luuraja
Viktor Suvorov oma raamatutega. Kõigis neis kordab ta teesi, et Stalin
lootis ässitada Hitleri Lääne-Euroopa kallale, kavatsedes
sobival hetkel ise Saksamaad rünnata. Suvorovi teoseid on Venemaal palju
välja antud, nagu ka teda maatasa tegevaid raamatuid.
“Sellest vaidlusest on olnud Vene ajalooteadusele palju kasu,”
kommenteerib Petrov. “Suvorovi väited pole seni tõestust
leidnud. Samas ei anna praegused versioonid piisavalt selget vastust paljudele
küsimustele.”
Lahendus võiks asuda Vene presidendi
arhiivis, mis on salajasemaid dokumendikogusid terves maailmas. Selle
avanemisest pole midagi kuulda. Aga ka Petrovi enda juhitavas arhiivis on suur
hulk kompartei pabereid siiani uurijatele ke
elatud
.
Mis nõukogude ajal “salajaseks” tunnistati, on
seda Venemaal sageli tänaseni.
Lahtisalastamisega tegeleb
Peterburi aselinnapea juhitav komisjon, mis koguneb neli korda aastas.
Pärast leht lehe haaval üle vaatamist antakse aastas vabaks umbes
1200 dokumenti. Vene arhiivide kogusid arvestedes on seda väga vähe.
Et kõik kompartei materjalid olid kuni isikuandmete kaitse
karmistumiseni Eestis kõigile uurijatele avalikud, tuleb Petrovile
üllatusena. “Aga teil vahetus ju riigikord,” saab ta kohe
asjast aru, “meil siin jäi võim paljuski samaks.”
“Okupatsioon” segab vene lugejat
Lääne ajaloolased heidavad vene ajaloolastele ette, et nende
uurimustes on liiga palju fakte ja liiga vähe järeldusi. Ka Petrov on
hinnangute andmisega kitsi.
Näiteks ei kasuta ta oma eesti
keeles ilmunud raamatus kordagi sõna “okupatsioon”. Ta
räägib hoopis Eesti taasliitmisest Nõukogude Liiduga.
Miks “okupatsioon” ei sobi?
“See sõna kutsub kohe esile teatud suhtumise,” seletab
Petrov. “Mis toimus, see tuleb muidugi välja öelda. Mulle
tundub, et vene lugejale sobib Baltikumi 1940. aasta sündmuste kohta
kõige rohkem sõna “prisoedinenije” (liitmine).”
Kas Vene arhiivi direktoril saakski olla seisukoht, mis käiks
risti vastu Kremli poliitikale? Vaevalt küll.
Petrovi raamatu
tähtsus on esitatud faktides. Kui keegi edaspidi Eesti iseseisvuse kaotust
uurib, saab ta alati toetuda Petrovi teosele nagu tugevale vundamendiplokile.
Sõjaplaan 1940
- Nõukogude Balti laevastik oli 14. juuni õhtul 1940 valmis alustama sõda, mis jäi ära seoses Eesti valitsuse alistumisega.
- Nädal aega kestnud mereblokaadist võttis osa 120 laeva ja üle 200 lennuki.
- Blokaadi jooksul pidasid venelased kinni 52 Eesti, Läti, Soome ja Rootsi laeva, sealhulgas president Konstantin Pätsi kaatri.
- Kaatri pardal olnud kaks ohvitseri, kaks motoristi ja üks naine viidi NKVD vägede poolt Suur-Tütarsaarele.
Pavel Petrov
- sündinud 1973 Leningradis mereväeinseneride peres.
- 1996 lõpetab Peterburi ülikooli ajalooteaduskonna.
- 2000 kaitseb kandidaaditöö NSV Liidu Balti laevastikust Soome Talvesõjas. Asub tööle Vene sõjamerelaevastiku arhiivi osakonnajuhatajana.
- 2007 saab Peterburi ajaloolis-poliitiliste dokumentide riikliku keskarhiivi direktoriks. Mitme raamatu autor.
Lugemissoovitus:
Pavel Petrov “Punalipuline Balti laevastik ja Eesti 1939–1941”
Tartu ülikooli Eesti lähiajaloo dotsent, ajaloodoktor,
raamatu toimetaja
Pavel Petrov “Punalipuline Balti laevastik ja Eesti 1939–1941”
- Raamat annab tõetruu ülevaate Balti laevastiku tegevusest, täites sel moel osaliselt tühimiku senises ajalookirjanduses.
- Ja kuigi autor piirdub valdavalt sündmuste kiretu kirjeldamisega ega kõnele meie jaoks olulistest asjadest, nagu näiteks okupatsioonist, võimaldavad esitatud faktid meil sündmusi senisest hoopis paremini mõista ja analüüsida.
Tartu ülikooli Eesti lähiajaloo dotsent, ajaloodoktor,
raamatu toimetaja