Vene-Eesti küsimus kui meie poliitika lahtine haav

Miks on nii, et venelaste ja eestlaste suhetes oleks kõik justkui korras, aga siis plahvatab järjekordne pomm à la Metlev? Aga sellepärast, et venelaste ja eestlaste head suhted “müüvad” praeguses Eestis nii poliitikute kui ka meedia seisukohast palju kehvemini kui konfliktid.

Kaks nädalat tagasi käisid Eestis Euroopa Nõukogu esindajad. Uurisid Eesti muulaste diskrimineerimist. Valmimas on järjekordne raport.

Mõni päev enne seda oli minu elus kaks juhuslikku, kuid tähelepanuväärset jutuajamist. Üks neist eesti rahvusest inimesega, kes on haritud, edendab Ukraina ja Eesti vahelisi kultuurisidemeid. See meesterahvas teatas mulle emotsionaalselt ligilähedaselt seda: “Kas sa tead, mis oli ajakirjas Köök? Nad kirjutasid, et “hea venelane on surnud venelane”! Oled kuulnud??? No need kohalikud vene ajakirjanikud on ikka lollakad, et selle asja pärast niisugust lamenti löövad. Keegi ei oleks sellele üldse erilist tähelepanu pööranud, aga pärast MK-Estonia, Postimehe ja Delfi artikleid teavad sellest kõik. Ja tead, ma ütlen sulle, et suurem osa eestlastest nii mõtlebki ja hõõrub nüüd käsi, et näed, kui õigesti ajakirjas oli kirjutatud...

Teie, venelased, peate sellise suhtumisega leppima ja mitte pöörama sellele liigset tähelepanu, sest nõukogude ajal...”

Mõni tund pärast seda oli mul telefonikõne haridusministeeriumi töötajaga. Me rääkisime hoopis teistel teemadel – pedagoogide arvu statistikast –, aga kui mina olin oma küsimused ära küsinud, kõlas telefonitorust: “Kas ma võin ka midagi küsida... Mida sa Metlevi asjast arvad?”

Mulle tundub, et praeguseks on justkui koorunud välja terve hulk küsimusi, mida võib vabalt nimetada lakmuspaberiküsimusteks: alates mastaapsest “kas Venemaa peab okupatsiooniaastate pärast vabandust paluma?” kuni suhteliselt värskeni “kas sa olid pronkssõduri äraviimise poolt või vastu?”. Ning “mida sa arvad Metlevi asjast?” või “surnud venelasest” on küll kergema kaaluga, kuid ikka samast ooperist. Need on testküsimused, mis nõuavad mustvalget vastust.

Aga ei tahaks vastata jah või ei, sest kõik ei ole nii üheselt võetav. Ja vaielda ei taha kohe üldse mitte, sest ausalt öeldes on just selliste tõlgenduste pärast “vene värgist kõrini”. Ja asi ei ole õpilases Metlevis, vaid selles, et tema avaldus oli vesi nende poliitiliste jõudude veskile, kes mängivad just nendesamade piiripealsete küsimustega – mille peale ajakirjandus haarab ilmselgelt kunstlikult üles puhutud konflik­tist mingi kuratliku hasardiga kinni, sest see “müüb”.

Paratamatult hakkab närima kahtlus, et praeguses Eestis “müüvad” venelaste ja eestlaste vahelised head suhted poliitikute ja meedia silmis hoopis kehvemini kui konfliktid. Ja selle koha peal tuleks seisatada ja mõelda. On teada tõde, et nõudlus määrab pakkumise. See tähendab, et meie teiega (tarbijate, valijatena) määrame rahvuslikul pinnal eksisteerivaid konflikte. Ei ole võimalik?

Aga on küll. Meie, nii Eesti venelased kui ka eestlased – kahtlemata mitte kõik, kuid siiski paljud – säilitame nagu midagi eriti väärtuslikku oma vanu solvumisi, vanu haavu. Mis on küll tähtsad (väga tähtsad!), kuid juba üle elatud. Paljud eestlased ei lase kinni kasvada ja armistuda üle elatud okupatsioonil, paljud venelased aga imetlevad oma haa va, solvumist pronkssõduri pärast. Ohvriroll on mingis mõttes lihtsam. Ning meile, mõlemale poolele, meeldib see mittemõistetu ja solvatu roll nii väga. Ja kui haav hakkab paranema, siis ei saa sellel jumala pärast lasta kinni kasvada, vaid tuleb maniakaalse naudinguga kärn jälle maha kiskuda ja haige koht teistele nina alla torgata.

Seni, kuni me urgitseme oma haavades, manipuleerivad meiega nii meedia kui ka poliitikud, puistates sellele haavale suurima rõõmuga soola, spekuleerivad meie jaoks valusa teemaga ning paiskavad õhku järjekordse testküsimuse.

Mina isiklikult ei taha kirjutada ei Metlevist, Linterist ega ka teistest samalaadsetest. Ei taha ka nendest lugeda.