“Vene inforuumiga tegeleb meil ainult KaPo”
Ukrainas sündinud Oleg Samorodni õppis Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituudis. Moskvas tutvus ta eestlannaga, kellega koos tuli hiljem Eestisse elama. Vahepeale jäi mitu aastat tööd khmeeri keele tõlgina NSV Liidu saatkonnas Kambodžas. Eriteenistuste töömeetodeid sai ta lähedalt näha juba siis. “Saatkonnas oli kolmandik inimesi KGBst, kolmandik GRUst ja kolmandik puhtalt instituudi diplomiga,” meenutab ta.
Lisaks khmeeri keelele valdab ta eesti, vene, inglise, prantsuse ja ukraina keelt. “Eesti keeles on rodina kohta erinevaid sõnu. Võiksin öelda, et Ukraina on mu sünnimaa, Venemaa isamaa ja Eesti kodumaa,” muigab Samorodni.
Ta on elanud Eestis peaaegu 25 aastat nng töötanud muuhulgas Teaduste Akadeemias teadurina ja ajalehes Estonija ajakirjanikuna. Ta on raamatu “Pol Poti diplomaatia saladused” autor. Värsket teost “Kahepalgeline Impressum. Väikese infosõja anatoomia” esitletakse homme Tallinna ülikoolis.
Miks sa selle raamatu kirjutasid?
Kolmel põhjusel. Tähtsuselt kolmas on, et see teema on terav ja skandaalne. Ja natuke raha ei tee paha. Olen vabakutseline ja annan raamatu välja oma kuludega.
Teine on vahest isiklik solvumine, kättemaks inimestele, kes mulle valetasid. Need on Igor Teterin, Komsomolskaja Pravda (KP) Baltija peatoimetaja, ja mingil määral Galina Sapožnikova, KP Moskva vaatleja. Kui alustasin 2007. aastal KP Põhja-Euroopa väljaande vastutava toimetajana, öeldi mulle, et hakkame tegema väga head venekeelset tabloidi, mitte Eesti-vastast propagandat. Tuli moment, mil sain aru, et mind üritatakse ära kasutada.
2008. aastal loodi Tallinnas KP osalusel rahvusvaheline meediaklubi Impressum, kuhu kord kuus kutsuti esinema mõni väliskülaline. Algul räägiti, et seal saab arutleda, Eesti-Vene suhteid arendada. Aga siis sai selgeks, et see on puhtpropagandistlik üritus. Peaaegu kõik külalised Venemaalt on putinistid.
Tähtsaim põhjus seisneb selles, et tahan probleemile tähelepanu juhtida. Eestis on olemas eri inforuumid, eesti ja vene. Eestlasi ei huvita eriti, mis toimub vene kogukonnas. Peale KaPo, kes, nagu mulle tundub, ainsana tegeleb venekeelse inforuumiga Eestis. Loodan, et raamat ei jää vaid probleemi tõdemiseks, vaid annab oma panuse mõistmaks, et midagi on vaja ette võtta. Et saadaks aru: siin elab meie venelane, meie peame temaga tegelema.
Kuidas mõjutatakse venekeelset elanikkonda?
Tühjust pole olemas. Kui eestlased venekeelsetega ei tegele, siis tulevad teised ja tegelevad. Mõjutatakse lausa poliitilist olukorda. Kõige ehedam näide on Nil Ušakov. Ušakov oli ITAR-TASSi korrespondent Lätis ja PBK uudiste peatoimetaja. Valimiskampaania ajal näidati teda peaaegu igas PBK uudistesaates, kujutades teda kui ainuvõimalikku venekeelse elanikkonna päästjat. Samas kadusid PBK ekraanilt kõik konkurendid, teiste Läti “vene” parteide esindajad. PBK aitas Üksmeele Keskusel valimised võita ja Ušakov sai Riia linnapeaks.
Kahtlemata tahtsid niiditõmbajad Läti kogemust ka Eestis rakendada. Eestis vaatab PBKd umbes 70% venekeelsest elanikkonnast, Tallinnas 80%. PBK näitas kohalike ja Riigikogu valimiste ajal saateid sellest, kui hea on Keskerakond ja selle esimees Edgar Savisaar.
Kes otsustab, keda ja kuidas toetatakse?
PBK-l on Eesti toimetus, aga otsused tehakse Riias. Kuid ma ei usu, et otsus toetada Savisaart langetati Riias. See tehti Moskvas. PBK teenib ettevõttena väga palju raha, nende aastakäive on kümneid miljoneid eurosid, aga ainult sellepärast, et Moskva lubab neil tegutseda.
Kuidas sind ikkagi ära kasutati?
Impressumil ja KP-l oli suur tahtmine näidata, et Eestis pole ajakirjandusvabadust, et võimud üritavad mõjutada ajakirjanikke, kes neid kritiseerivad.
Minuga juhtus kohe pärast KPsse tööleasumist selline lugu. Sõitsin bussiga Riiast Tallinna ja Läti-Eesti piiril kontrolliti dokumente. Piirivalvur andis kõigile passid tagasi, mul aga käskis kaasa tulla. Vaatas veel, et mul on ainult üks väike kott ja küsis imestunult: kas see on kõik? Mind kontrolliti ja lasti tagasi.
Teterin ütles vahejuhtumist kuuldes, et teeme sellest skandaalse artikli, sest verivärske ajaleht vajab tõmbenumbrit. Tegimegi. Hiljem hakati seda, mis oli mõeldud PR-projektina, kasutama igal võimalikul juhul näitena sellest, kuidas Eesti võimud teevad psühholoogilist pressingut, piiravad sõnavabadust. Muid näiteid neil polnudki, see oli ainus.
Mul on tuttav, kes töötas tolliametis. Uurisin temalt, millistel asjaoludel tavaliselt inimesi täiendavalt kontrollitakse. Ta ütles, et peab olema mingi signaal, kas või anonüümne vihje. Või on inimene kontrolli ajal väga närviline või käitub imelikult. Mina magasin bussis, olin väga rahulik. Ka see detail, et tolliametnik imestas, et mul oli vaid üks väike kott, muutus tähenduslikuks. Väga vähesed inimesed teadsid, kuhu ja millal ma reisin. Võib-olla tuligi signaal Teterini poolt?
Millised on Impressumi meediaklubi taotlused Eestis?
Impressumi niiditõmbajate üks eesmärke on moodustada võrgustik Eesti ajakirjanikest. Eestikeelsetest ajakirjanikest kirjutas Impressumist alguses ainult Kesknädala poliitikatoimetaja Ivari Vee. Loodeti, et saab veel kedagi kirjutama, näiteks Viktoria Ladõnskaja ja Andrus Reimeri.
Võrgustiku loomine ei õnnestunud. Nad tahtsid siis ära kasutada minu häid suhteid eestlastega. Näiteks tahtsid nad eestlast Eesti-Vene suhetele pühendatud ajakirjanduskonkursi “Nekorotkaja pamjat” (“Mälu, mis pole lühike”) žüriisse. Sapožnikova pöördus minu poole. Pakkusin siis Rein Veidemannile. Ta nõustus, kuid loobus hiljem, kui sai aru, millisesse seltskonda ta sattus. See oli ainuke juhtum, kus õnnestus mind kasutada sellise võrgustiku loomiseks.
Räägime Impressumi niiditõmbajatest. Kes nad on?
Sapožnikova ei ole isegi KP osakonnajuht, vaid vaatleja. Ta on saanud mitu ajakirjanduspreemiat, ta on tuntud, ta on vene ajakirjanduses staari staatuses. Tal on väga head suhted Venemaal igasugu asutustes – millistes, ei julge öelda. Ta räägib, et saab raha sponsoritelt, kes tahavad parandada Eesti-Vene suhteid. Seda muinasjuttu ei usu keegi. Ilmselgelt saab ta toetust Kremliga seotud kanalitest.
Impressumis on kolm taset: keegi tellib muusika, Sapožnikova otsib välja, milline muusik seda mängib, ja Teterin korraldab. Rahvas on neile öelnud: kutsuge Eestisse muusikuid, artiste, kirjanikke… Aga ei kutsuta. Enamik on ühiskondlik-poliitilised tegelased, kes toetavad Putinit.
Mis on selle näitemängu taga?
