Vene lennukid? Laske alla!
Praegu rikuvad Vene lennukid Vaindloo saare juures rahulikult Eesti õhupiiri ja irvitavad. Sest eestlastel omi lennukeid pole, NATO hävitajad on liiga kaugel ja pealegi ei suuda eestlased nende piiriületamisi vettpidavalt tõestadagi. Kolmekümnendatel aastatel oli aga olukord teine. Siis võisid punalendurite hambad hirmust plagiseda. Vähemasti 5. veebruaril 1936 küll. Sel talvisel kolmapäeva pärastlõunal ilmusid Narva linna kohale ootamatult kolm Nõukogude luurelennukit R-5.
Tund aega Eesti kohal
Ootamatu oli see küll linnaelanikele, piirivalve märkas Vene lennukeid juba enne seda, kui need jõudsid piiri ületada. Lennukid lähenesid Eestile korrapärases rivis Kingissepa poolt piki raudteed. Kuigi ilm oli udune, võis palja silmaga näha viisnurki lennukite tiibadel. Piirivalve vaatepost telefoneeris lennukitest kiiresti ja sai kohe ka käsu: niipea kui lennukid on jõudnud Eesti kohale, avada nende pihta tuli.
Kell oli kaheksa minutit üle ühe, kui Vene lennukid piiri ületasid. “Need olid lumesuuskadega varustatud sedatüüpi kahepinnalised lennukid, mis on SSSR’is määratud sõjaliseks luuretegevuseks,” kirjeldas piiririkkujaid ajaleht Vaba Maa. Vaevalt olid lennukid Eestisse jõudnud, kui nende pihta avati kuulipilduja- ja vintpüssituli. Paraku mööda, sest venelased lendasid rahumeeli Narva suunas edasi.
Jaanilinna kohale jõudes tegid lennukid järsu pöörde vasakule ning ületades kalevi- ja linavabriku, lendasid Narva jõe poole. Eesti piirivalve teatas piiririkkujatest kõigile Ida-Eestis asuvatele kaitseväeüksustele ja piirivalvepunktidele, kes seadsid relvad aegsasti valmis. Kui Vene lennukid ilmusid Vasknarva kohale, avati siingi nende pihta maruline kuulipiduja- ja püssituli. Tabada polnud lihtne, sest lund sadas nii tihedalt, et lennukite eraldusmärke polnud enam näha. Peagi märkasid eestlased, et nemad pole ainukesed, kes lennukeid tulistavad.
Ka Iskovitsa kordoni poolt kostis tihe ragin – nähtavus oli halb ja Vene piirivalvurid pidasid lennukeid Eesti omadeks. Lausa kurioosne lugu juhtus aga Peipsi järvel, kus Eesti-Vene piirivalve esindajate segakomisjon parasjagu piirijoont mõõtis ning seda kuuseokstega tähistas – kaluritele hoiatuseks.
Vaevalt olid kolm lennukit järve kohale jõudnud, kui Vene esindajad hakkasid neid revolvritest kõmmutama. Ise kirusid, et Eesti lennukid rikuvad piiri. Eesti piirivalve ohvitserid olid algul nõutud, kuid siis lendas üks teraslindudest vaevalt saja meetri kõrguselt üle ning viisnurgad tulid nähtavale. Nüüd paugutasid meie mehedki lennukite pihta. Venelased, saades oma eksitusest aru, tulistasid kahte ülejäänud lennukit. Nii igaks juhuks, ehk on Eesti omad.
Vene lennukid tiirutasid kümmekond minutit Vasknarva, Permisküla ja Peipsi järve kohal, üritades ka paar korda tagasi Venemaale põigata. Paraku tulutult, sest koju naasmist takistas tihe tulistamine. Lendurid kaotasid pea, sest igalt poolt tuli kuulirahet. Järsku üks lennuk võpatas ja hakkas kiiresti allapoole laskuma. Nüüd teeb hädamaandumise, arvasid pealtnägijad. Aga ei, jõudnud üsna järve pinna lähedale, tõusis lennuk uuesti kõrgele ning lendas teistele järele.
Kaks ees ja üks kaugel taga lendasid Vene lennukid tagasi Narva poole. Nüüd oli Narva veelgi paremini valmis “külalisi” kostitama. Niipea kui Vene kotkad linna kohale said, avati nende pihta mitmelt poolt kuulipildujatuli. Venelased pagesid paanikas piiri suunas, kuid sealgi oodati neid. Piirivalve raudteekordon, kes esimesena piiririkkujaid märkas, andis korraliku lahkumistervituse. Piirivalvurid olid nüüd oma kuulipilduja kinnitanud aia otsa.
Kell oli peaaegu veerand kolm, kui esimesed kaks punalennukit põgenesid terve nahaga üle piiri. Kolmas, kes oli teistest kaugele maha jäänud, kaotas pärast piiri ületamist tasakaalu ja vajus poolviltu alla. Lennuk oli ilmselgelt tabamuse saanud ja tegi hädamaandumise. Nii nägid seda Eesti piirivalvurid. Miks marutuli Vene lennukite pihta nii väikese eduga oli, selle põhjuseks olevat olnud nende ninaosa kaitsnud tugev soomus.
Tihedad piiririkkumised
Relvastatud Vene luurelennukite ilmumine Eestisse kutsus siin esile valju protesti. “Sellisel jämedal kombel piiriseaduse rikkumist, kus kolm lennukit tiirleb rohkem kui tund aega Eesti territooriumi kohal, pole venelaste poolt veel kunagi olnud,” kirjutas Vaba Maa päev hiljem. Esimene kord see aga ka polnud. Vene lennukeid sattus siia ikka ja jälle ning mitmel puhul maandusid nad Narva linna piirkonnas. Tavaliselt seletasid lendurid, et neid viis eksiteele Narva jõgi, mida nad pidasid Luuga jõeks – seegi ju suubub Soome lahte.
Suvel 1934 maandus Narva-Jõesuus Nõukogude vesilennuk, mis tegi harjutuslendu Leningradist Luugasse. Noor lennukooli kasvandik aga ei suutnud kaardi ja kompassi järgi orienteeruda ning sattus hoopis Narva-Jõesuusse, mida ise pidas Luugaks. Selsamal suvel eksis Komarovka juures Eestisse veel teinegi Vene sõjalennuk. Lennuki pihta avati püssituli, misjärel rikkuja lahkus tagasi Venemaale.
Kaugeltki kõik piiririkkumised polnud eksitused. 12. augustil 1930 ilmusid Narva lähedal Vanaküla kordoni juures silmapiirile neli Vene vesilennukit. Algul sõitsid lennukid mööda piirijoont Narva poole, siis aga keeras üks neist Eesti kohale. Piirivalve avas sissetungija pihta tule, lennuk omakorda piirivalvurite pihta. Lõpuks lasid meie piirivalvurid vesilennuki alla ning see kukkus Vene territooriumile.
Nõukogude valitsus lubas nagu ikka võtta tarvitusele kõik abinõud, et niisugused juhtumid edaspidi ei korduks. Aga juba augustis 1932 manööverdasid Eesti rannavetes Meriküla all neli Vene ristlejat ning õhus tiirutasid vesilennukid.
Kolme lennuki piiririkkumine veebruaris 1936 leidis kajastamist isegi välismaa ajakirjanduses, kus samuti otsiti vastust küsimusele, mis oli venelaste salapärase külaskäigu põhjus. Eestis levis mitmeid oletusi. Peeti võimalikuks, et selgi korral olid lendurid lennukooli õpilased, kes eksikombel sattusid üle piiri. Samas aga läks lennutee üsna Narva linna külje alt, kust oli linna panoraam lenduritele nagu peopesal näha. Seega oli väheusutav, et kõik kolm pilooti ajasid ühtviisi Narva Kingissepaga segamini.
Kaitsevägi ja piirivalve “eksitust” ei uskunud, nende arvates oli kindlasti tegu ettekavatsetud teoga. Seda kinnitas ka lennukite marsruut Narvast Vasknarva. Tõenäoliselt kavatsesid venelased Vasknarvast pöörduda Venemaale tagasi, kuid Vene piirivalve tulistamine nurjas selle. Samuti polnud tegu mingite kehvade õhusõidukitega – lennukitel olid võimsad mootorid ja nad võisid arendada suurt kiirust.
Ka Eesti ametlikust protestist võib seda välja lugeda. “Kesknädalal, 5. veebruaril, lendasid N.-Vene kolm sõjaväelennukit rivikorras 400-500 meetri kõrgusel üle piiri. Piiri ületamisel lasti N.-Vene piirivalve kordonist õhku suitsupomm. Vene lennukid viibisid üle tunni aja meie kindlustatud piirkonnas.” Protestis viidati ka sellele, et väiksemaid rikkumisi on olnud varemgi.
Lennukid lasti auklikuks
Mõni päev hiljem hakkas ka Venemaalt tulema teateid lennukite ja nende saatuse kohta. Ükski lennuk pärast piiri ületamist alla ei kukkunud ega teinud hädamaandumist, nagu Eesti piirivalvele esialgu näis. Küll aga vähendas vigastatud lennuk lennukõrgust, mis paistiski hädamaandumisena.
Kõik kolm maandusid Gatšina lennuväljal. “Lennukid saabusid aerodroomile läbistatuna mitmest kohast kuulidest, kuna lendurid ise jäid terveks,” vahendas Vaba Maa Venemaalt kuuldut. Saadud andmeil olid lennukid pärit Gatšina lennubaasist ning lendurid Leningradi lennukooli vanema kursuse õpilased, kes said õppeülesande lennata Gatšinast Jamburgi. Lisaks piloodile oli kõigis kolmes lennukis ka vaatleja. Kõik kolm õhusõidukit olid tõepoolest täies lahinguvarustuses. Venelaste väitel lastud suitsupomm õhku kursilt kaldunud lenduritele hoiatuseks, mida piloodid ei märganud. Ja nii nad sattunudki Eestisse.
9. veebruaril, neli päeva pärast vahejuhtumit, käis Nõukogude Liidu saadik Aleksei Ustinov Eesti välisministri Heinrich Laretei juures vabandamas. Ta avaldas Nõukogude valitsuse nimel piiririkkumise üle kahetsust. “Nõukogude Liidu valitsus võtab vahejuhtumi valju juurdluse alla ja astub kindlaid samme selleks, et tulevikus selliseid asju ei korduks.”
Kuidas reageeris vahejuhtumile rahvas? Vene lennukid lendasid Narvast Vasknarva nii madalalt, et riivasid peaaegu et kõrgemate puude latvu. Külad, millest üle lennati, lõid kihama nagu mesipuud. Elanikud jooksid müra peale välja ja vahtisid lennumasinaid nagu ilmaimet. Lapsed kilkasid “Ennäe, põrnikad lendavad!”. Oli ka hirmu. Üks õigeusu vaimulik tagus risti ette, tema ümber aga hädaldas naistekari. Teisal kartsid mõned, et lennukid viivad kirikutorni minema. Mida muidugi ei juhtunud.
