19.09.2008, 00:00
Vene tank kui force majeure
Kas omariiklus on ostunud nii väsitavaks koormaks, et me tahaksime sellest lahti saada?
Üheksakümnendate algul tehti siinmail nalja, et Eesti peaks Rootsile
sõja kuulutama ja siis kohe alla andma. Väga spetsiifiline
nali rahval, kes on just saavutanud või taastanud iseseisvuse.
Kunagi aastaid tagasi, Euroopa Liiduga ühinemise järel,
oletasin ma, et Brüssel omandab Eesti siseelus sarnase rolli, nagu oli
Moskval. Eesti poliitikutel tuleb langetada ebapopulaarseid otsuseid, vastutus
selle eest veeretatakse väljaspool asuvale jõukeskusele –
“Me ei teeks nii, aga saksad Brüsselist (seltsimehed Moskvast)
nõuavad ja kus meie neile vastu saame!”. Osalt nii
läkski: toiduainetööstuse saneerimine, prügimajandus,
karmistatud hügieeninõuded toitlustusettevõtetes ja ka
tööstuses, aktsiisimaksude tõstmine, energiamajanduses korra
loomine – see on tehtud või saab tehtud Brüsseli
survel.
Teine aastatetagune oletus käis Eestis
lokkava ametnikeviha kohta. Mõisaajast tuntud rõhujate
triumviraat kilter-kubjas-aidamees on praegu asendunud kolmikuga
minister-ametnik-riigikogulane.
(Kohe üks õiendus siia
juurde: minister ega riigikogulane pole “ametnik”, aga nii
hämmastav kui see esmapilgul ka ei tundu, rahvasuus on nad üks ja
seesama – nimelt pole suurem osa rahvast taasiseseisvunud Eesti koolis
õppides ühiskonnaõpetuse tunde saanud.)
Inimesi, kes avaliku teenistuse aastaraamatu andmetel kvalifitseeruvad
riigiteenistujaks, oli Eesti Vabariigis möödunud aasta seisuga
24 331 inimest. Selle arvu sees oli 4452 politseiameti
töötajat, 2116 maksu- ja tolliametnikku, 3507 elukutselist
kaitseväelast. Lisaks töötab 5449 inimest omavalitsustes.
Rahva õiglane viha pole pööratud politseinike,
tolliametnike ega sõjaväelaste pihta. Nii et võtame nemad
nimekirjast välja. Seega mõistetakse 10 000 inimest
õigeks.
Omavalitsuses töötav inimene pole küll
“riigiametnik”, aga ma ei jätaks neid nimekirjast välja.
Jällegi sellepärast, et rahvas (ja-jaa, kehv tähistus, aga
pakkuge mõni parem tehniline termin) ei tee siin nii rangelt vahet.
Ühtekokku töötab üheteistkümnes
ministeeriumis 3172 inimest, põhiseaduslikes institutsioonides on 837
ametnikku ning maavalitsuste palgal on veel 693 inimest.
Avalikkus tahab näha ministeeriumides töötavate inimeste verd.
Neid arvatakse olevat lõputult palju, nende ridade harvendamine pidavat
tooma Eesti riigi eelarvele suurt kergendust. Neid polevat nii palju vaja, sest
pooled neist ei tegevat nagunii midagi. See on rahva arvamus ja rahva
suuvoodriks olevate poliitikute sõnum. Riigikogu majanduskomisjoni liige
ja kunagine
rahandusminister Taavi Veskimägi on arvanud, et üks
ametnik saaks ära teha kahe ametniku töö.
Populist
Kristiina Ojuland meenutab oma võitlusaegasid ministeeriumides, kui
väheste inimestega tehti ära väga palju tööd,
erinevalt praegusest: “Nüüdne tegelikkus on rahulik
hommikukohvi kolleegidega riigiameti mugavas puhkenurgas, pikk
lõunasöök mõne tuttavaga väljaspool maja ja
seejärel kellavaatamine, et millal tööpäev lõpeb. No
ja kui aega üle jääb, siis võib ju natuke paberites ka
nokitseda.” (Postimees 26.05.2008)
Ma ei tea, kui palju
on neid tõrvatilkasid, mis meepüti rikuvad. Ent tervele
mõistusele tuginedes ma ikkagi väidan, et see on meepütt, aga
mitte tõrvatünn, nagu seda avalikkuses
kujutatakse.
Põhjamaadega
võrreldes
on Eestis elanike-ametnike suhtarv õige väike. Meil on
ametnikke viis kuni seitse korda vähem kui Skandinaavias
– suhtarvult, mitte absoluutarvudes. Kas meie riik
funktsioneerib viis kuni seitse korda halvemini kui neil? Ei.
Halvemini ehk küll, aga mitte nii palju kordi.
Meil on
“õhuke” riik. Me võime ta veel õhemaks teha,
saades paarsada miljonit krooni kokkuhoidu.
Mis on tore. Aga puudu
jääb praegu neli-viis miljardit. Ja veel õhem riik
funktsioneerib veelgi kehvemalt. Mis ajaks meid jällegi raevu.
Kesise kokkuhoiu saab ka Riigikogu liikmete rahakoti rappimisest. Jagan
täiesti ratsionalistide põlgust nende suhtes, kes ootavad siit
mingit imevahendit. Ent ma ei kiirustaks samas Lauri Vahtre leeri, kes pidas
17. märtsil Riigikogu puldist tulise kõne, kus kutsus mitte alluma
väljapressimistele. Eesti Ekspress ja Postimees olid kevadel algatanud
allkirjade kogumise Riigikogu palkade külmutamiseks.
Vahtre ei
vaielnud sellele põhimõtteliselt vastu, teda ajas vihale miski
muu. Väljavõte Riigikogu stenogrammist: “Nüüd tekib
küsimus: kes kõneleb kellega? Kas rahvas ütleb meile, kuidas
me peame käituma, või oleme siiski meie rahvaesindajad? Ma arvan,
et tasuks nii endale kui ka teistele meenutada üle hulga aja, et meie
oleme rahva valitud esindajad. Meile tuleb esitada nõudmisi. See on
õige. Aga rahva nimel meile ultimaatumeid esitada ei tohi.
Sellepärast, et muidu tekib mul kahtlus nende ultimaatumite esitajate
adekvaatsuses. Kas see ajakirjanik tõuseb hommikul üles, vaatab
peeglisse ja ütleb: “Tere, Eesti rahvas!” ja peegel vastab:
“Tere, Eesti rahvas!”? Ei. Tegemist on ühe inimesega
või küllaltki võimsa organisatsiooniga, ükskõik,
kes võibki väljendada väga suure osa rahva veendumusi ja
meeleolusid, kuid tegemist ei ole rahva valitud esindajatega.”
Rahvaga suheldes panevad tehnokraadid-ratsionalistid ühes
olulises punktis mööda – rahvas võib olla tume
demokraatlikust masinavärgist arusaamisel, ent ta on väga terane
õigluse küsimustes.
Ma ei arva, et eestlased erinevad
siinkohal väga venelastest, kelle ihalus õigluse (spravedlivost)
järele on andnud kattevarju ning põhjenduse praegu Venemaal
üles ehitatud süsteemile. Eesti rahvuslik kanapimedus on arvata,
et vaid venelane on homo soveticus, kes tahab võrdsus- ja
õiglusprintsiibist lähtudes näha multimiljardäri
kannatamas Siberi vangilaagris. Kes kui palju teenib ja kas ta ikka
õiglaselt teenib, see on ka Eesti elu põhiküsimusi.
Eesti ametnike puhul on vastused teada: a) teenivad liiga palju, b)
tööpanuse suhe palgaga on ebaõiglane.
Ja siinkohal
tahaks parafraseerida Leo Kunnase ütlust: “Kes ei taha oma armeed
ülal pidada, hakkab varsti ülal pidama võõrast
armeed...” – “kes ei taha oma ametnikke ülal
pidada...”. Eestlane, paraku, ei taha oma ametnikke ülal pidada.
Küsimus laieneb tegelikult eksistentsiaalseks: kas eestlane tahab
üldse oma riiki ülal pidada?
Omariiklus on
rõõm ja paleus, aga see on ka kohustus ning koorem. Eesti elu
vaadates hakkab tunduma, et see koorem vajutab maadligi.
Rahvas tahab vähem maksusid maksta ja samas aina rohkem riigilt
hüvesid saada. Mida aga tahab saada poliitiline eliit? Siin läheb asi
metafüüsiliseks.
President Toomas Hendrik Ilves mainis
Riigikogu avaistungil peetud kõnes üht huvitavat seika:
“Rahvast, teie valijaid, ei huvita poliitikutele olulised pisikese
d võidud ja kaotused, mida oma blogides ja avaldustes kas
tähistatakse või siunatakse. Selline sihilik haigettegemine, mis
uuristab “poliitilise diskussiooni” valenime all järjekindlalt
teed ka tõsiseltvõetavasse ajakirjandusse, ähmastab pilku ja
juhib mõtted olulistelt küsimustelt
tühjale-tähjale.”
Ma ei tea, mis asi on
presidendi interpretatsioonis “tühi-tähi” ja mis
“tõsiseltvõetav ajakirjandus”, aga poliitikute
blogidega on meil tõesti probleem.
On neli vägevat,
kelle tootlikkus on silmapaistev: Eiki Nestor, Hannes Rumm, Marko Mihkelson ja
Jürgen Ligi.
Nimetatuist viimane on hämmastav isik. Ta on
Riigikogu veteran, olles parlamendi liige viimased neli koosseisu. Ligi on
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees. Ta on riigieelarve
tasakaalustaja-krokodill.
Ta on endine kaitseminister. Ta on
professionaalne poliitik.
Lugege tema blogi ja kui olete
šokist toibunud, siis küsige, milline kvalitatiivne vahe on
õigupoolest blogipidaja Ligil ja blogipidaja Inno Tähismaal.
Ligi stiilinäide 12. augustist 2008, sissekanne “Eesti Oma
Vene Rahuvalvajad”: “Vähi ega Savisaar pole muuhulgas
märganud, et Eesti on NATO ja ELi liige. Ajuti suudavad nad tajuda meid
nende ühenduste alluvatena. Eesti poliitikute kohus on panna need kaks
organisatsiooni, mille unisus johtub raskekujulisest russofiiliast eriti
lõunas, esitama agressorile nõudmisi ja kehtestama
sanktsioone.”
Sekundeerin Ligile. Eesti poliitikud on
kohustatud ELile ja NATO-le teatud asju selgeks tegema...
Tahaks a)
nimekirja poliitikutest, kes on selleks kohustatud, b) nimekirja
eesmärkidest, c) aruandluse ajakava, d) teada, mis on sanktsioonid, kui
kohustusega ei tulda toime.
Isiklikult arvan, et see võiks olla
avalik nuhtlemine Riigikogu esisel platsil.
Värskem
näide 12. septembrist 2008, jutuks eelarvevaidlused: “Aina juurde
sünnib meil kodanikke, kes juba sügisel teadsid, et Eesti majandus
langema hakkab. See võib osutuda meie iibeprobleemi lahenduse
võtmeks. Vääga tark on see uus põlvkond, ta leiab
ilmavalgust parteikontorites, lehetoimetustes, äriringkondades.
Mõni vastsündinu on juba pensionieas.”
Kas
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees peab muu hulgas silmas Tööandjate
Keskliidu juhatust? See on valitsust piinanud viimased poolteist aastat mingite
manifestide ja avalike pöördumistega, mille peale oravad
(kapitalistide lakeid, nagu rahvahulgad teavad) pole pidanud vajalikuks
kõrvagi liigutada.
Ligi kirjutab sissekande lõpus, et
valitsus tegi eelarve tasakaalustamisel “hulga mehiseid otsuseid”.
Ligi: “Kõik aktsiisitõusud võtan ette
enda peale. Nagunii olen ma selgitaja ning algataja märk käib sellega
kaasas. Tegelikult tehtigi põhiliselt minu soovituste
järgi.”
See ei ole Andrus Kivirähki Jumala-kolumn.
See on Eesti veteranpoliitiku ning mõjuka parlamendiliikme blogi.
Reformierakond ei saa teda suukorvistada (samamoodi ei suutnud Isamaaliit omal
ajal kuldsuisel Lauri Vahtrel suud kinni toppida), president tegi
nüüd manitsuskatse, aga tema pärineb sotsidest ning sotside ees
(Ligi sõnastuses on Rumm nende “pressikas ja vanamutt”) ei
tunne rahanduskomisjoni esimees vähimatki respekti.
Eesti
riigiga on lood halvad. Rahvas näeb temas vaid küllusesarve,
poliitikud omaenda ambitsioonide realiseerimise vahendit. Vaev, lõputu
vaev. Ehk oleks Vene tank see force majeure, mis meid painest vabastab? Riik
oleks jälle võõras, nagu harjunud ollakse, ja seda riiki me
põlgaksime oma ürgeestiliku t&
amp;
uuml;ünusega täitsa põhjendatult. Põhiline aga see, et
saaks üksteisest jälle lugu pidama hakata.