Kunagi aastaid tagasi, Euroopa Liiduga ühinemise järel, oletasin ma, et Brüssel omandab Eesti siseelus sarnase rolli, nagu oli Moskval. Eesti poliitikutel tuleb langetada ebapopulaarseid otsuseid, vastutus selle eest veeretatakse väljaspool asuvale jõukeskusele – “Me ei teeks nii, aga saksad Brüsselist (seltsimehed Moskvast) nõuavad ja kus meie neile vastu saame!”. Osalt  nii läkski: toiduainetööstuse saneerimine, prügimajandus, karmistatud hügieeninõuded toitlustusettevõtetes ja ka tööstuses, aktsiisimaksude tõstmine, energiamajanduses korra loomine – see on tehtud või saab tehtud Brüsseli survel.


Teine aastatetagune oletus käis Eestis lokkava ametnikeviha kohta. Mõisaajast tuntud rõhujate triumviraat kilter-kubjas-aidamees on praegu asendunud kolmikuga minister-ametnik-riigikogulane.


(Kohe üks õiendus siia juurde: minister ega riigikogulane pole “ametnik”, aga nii hämmastav kui see esmapilgul ka ei tundu, rahvasuus on nad üks ja seesama – nimelt pole suurem osa rahvast taasiseseisvunud Eesti koolis õppides ühiskonnaõpetuse tunde saanud.)


Inimesi, kes avaliku teenistuse aastaraamatu andmetel kvalifitseeruvad riigiteenistujaks, oli Eesti Vabariigis möödunud aasta seisuga 24 331 inimest. Selle arvu sees oli 4452 politseiameti töötajat, 2116 maksu- ja tolliametnikku, 3507 elukutselist kaitseväelast. Lisaks töötab 5449 inimest omavalitsustes.


Rahva õiglane viha pole pööratud politseinike, tolliametnike ega sõjaväelaste pihta. Nii et võtame nemad nimekirjast välja. Seega mõistetakse 10 000 inimest õigeks.


Omavalitsuses töötav inimene pole küll “riigiametnik”, aga ma ei jätaks neid nimekirjast välja. Jällegi sellepärast, et rahvas (ja-jaa, kehv tähistus, aga pakkuge mõni parem tehniline termin) ei tee siin nii rangelt vahet.


Ühtekokku töötab üheteistkümnes ministeeriumis 3172 inimest, põhiseaduslikes institutsioonides on 837 ametnikku ning maavalitsuste palgal on veel 693 inimest.


Avalikkus tahab näha ministeeriumides töötavate inimeste verd. Neid arvatakse olevat lõputult palju, nende ridade harvendamine pidavat tooma Eesti riigi eelarvele suurt kergendust. Neid polevat nii palju vaja, sest pooled neist ei tegevat nagunii midagi. See on rahva arvamus ja rahva suuvoodriks olevate poliitikute sõnum. Riigikogu majanduskomisjoni liige ja kunagine

rahandusminister Taavi Veskimägi on arvanud, et üks ametnik saaks ära teha kahe ametniku töö.


Populist Kristiina Ojuland meenutab oma võitlusaegasid ministeeriumides, kui väheste inimestega tehti ära väga palju tööd, erinevalt praegusest: “Nüüdne tegelikkus on rahulik hommikukohvi kolleegidega riigiameti mugavas puhkenurgas, pikk lõunasöök mõne tuttavaga väljaspool maja ja seejärel kellavaatamine, et millal tööpäev lõpeb. No ja kui aega üle jääb, siis võib ju natuke paberites ka nokitseda.” (Postimees 26.05.2008)


Ma ei tea, kui palju on neid tõrvatilkasid, mis meepüti rikuvad. Ent tervele mõistusele tuginedes ma ikkagi väidan, et see on meepütt, aga mitte tõrvatünn, nagu seda avalikkuses kujutatakse.


Põhjamaadega võrreldes on Eestis elanike-ametnike suhtarv õige väike. Meil on ametnikke viis kuni seitse korda vähem kui Skandinaavias – suhtarvult, mitte absoluutarvudes. Kas meie riik funktsioneerib viis kuni seitse korda halvemini kui neil? Ei. Halvemini ehk küll, aga mitte nii palju kordi.


Meil on “õhuke” riik. Me võime ta veel õhemaks teha, saades paarsada miljonit krooni kokkuhoidu.


Mis on tore. Aga puudu jääb praegu neli-viis miljardit. Ja veel õhem riik funktsioneerib veelgi kehvemalt. Mis ajaks meid jällegi raevu.


Kesise kokkuhoiu saab ka Riigikogu liikmete rahakoti rappimisest. Jagan täiesti ratsionalistide põlgust nende suhtes, kes ootavad siit mingit imevahendit. Ent ma ei kiirustaks samas Lauri Vahtre leeri, kes pidas 17. märtsil Riigikogu puldist tulise kõne, kus kutsus mitte alluma väljapressimistele. Eesti Ekspress ja Postimees olid kevadel algatanud allkirjade kogumise Riigikogu palkade külmutamiseks.


Vahtre ei vaielnud sellele põhimõtteliselt vastu, teda ajas vihale miski muu. Väljavõte Riigikogu stenogrammist: “Nüüd tekib küsimus: kes kõneleb kellega? Kas rahvas ütleb meile, kuidas me peame käituma, või oleme siiski meie rahvaesindajad? Ma arvan, et tasuks nii endale kui ka teistele meenutada üle hulga aja, et meie oleme rahva valitud esindajad. Meile tuleb esitada nõudmisi. See on õige. Aga rahva nimel meile ultimaatumeid esitada ei tohi. Sellepärast, et muidu tekib mul kahtlus nende ultimaatumite esitajate adekvaatsuses. Kas see ajakirjanik tõuseb hommikul üles, vaatab peeglisse ja ütleb: “Tere, Eesti rahvas!” ja peegel vastab: “Tere, Eesti rahvas!”? Ei. Tegemist on ühe inimesega või küllaltki võimsa organisatsiooniga, ükskõik, kes võibki väljendada väga suure osa rahva veendumusi ja meeleolusid, kuid tegemist ei ole rahva valitud esindajatega.”


Rahvaga suheldes panevad tehnokraadid-ratsionalistid ühes olulises punktis mööda – rahvas võib olla tume demokraatlikust masinavärgist arusaamisel, ent ta on väga terane õigluse küsimustes.


Ma ei arva, et eestlased erinevad siinkohal väga venelastest, kelle ihalus õigluse (spravedlivost) järe­le on andnud kattevarju ning põhjenduse praegu Venemaal üles ehitatud süsteemile. Eesti rahvuslik kanapimedus on arvata, et vaid venelane on homo soveticus, kes tahab võrdsus- ja õiglusprintsiibist lähtudes näha multimiljardäri kannatamas Siberi vangilaagris. Kes kui palju teenib ja kas ta ikka õiglaselt teenib, see on ka Eesti elu põhiküsimusi.


Eesti ametnike puhul on vastused teada: a) teenivad liiga palju, b) tööpanuse suhe palgaga on ebaõiglane.


Ja siinkohal tahaks parafraseerida Leo Kunnase ütlust: “Kes ei taha oma armeed ülal pidada, hakkab varsti ülal pidama võõrast armeed...” – “kes ei taha oma ametnikke ülal pidada...”. Eestlane, paraku, ei taha oma ametnikke ülal pidada.


Küsimus laieneb tegelikult eksistentsiaalseks: kas eestlane tahab üldse oma riiki ülal pidada?


Omariiklus on rõõm ja paleus, aga see on ka kohustus ning koorem. Eesti elu vaadates hakkab tunduma, et see koorem vajutab maadligi.


Rahvas tahab vähem maksusid maksta ja samas aina rohkem riigilt hüvesid saada. Mida aga tahab saada poliitiline eliit? Siin läheb asi metafüüsiliseks.


President Toomas Hendrik Ilves mainis Riigikogu avaistungil peetud kõnes üht huvitavat seika: “Rahvast, teie valijaid, ei huvita poliitikutele olulised pisikese d võidud ja kaotused, mida oma blogides ja avaldustes kas tähistatakse või siunatakse. Selline sihilik haigettegemine, mis uuristab “poliitilise diskussiooni” valenime all järjekindlalt teed ka tõsiseltvõetavasse ajakirjandusse, ähmastab pilku ja juhib mõtted olulistelt küsimustelt tühjale-tähjale.”


Ma ei tea, mis asi on presidendi interpretatsioonis “tühi-tähi” ja mis “tõsiseltvõetav ajakirjandus”, aga poliitikute blogidega on meil tõesti probleem.


On neli vägevat, kelle tootlikkus on silmapaistev: Eiki Nestor, Hannes Rumm, Marko Mihkelson ja Jürgen Ligi.


Nimetatuist viimane on hämmastav isik. Ta on Riigikogu veteran, olles parlamendi liige viimased neli koosseisu. Ligi on Riigikogu rahanduskomisjoni esimees. Ta on riigieelarve tasakaalustaja-krokodill.


Ta on endine kaitseminister. Ta on professionaalne poliitik.


Lugege tema blogi ja kui olete šokist toibunud, siis küsige, milline kvalitatiivne vahe on õigupoolest blogipidaja Ligil ja blogipidaja Inno Tähismaal.


Ligi stiilinäide 12. augustist 2008, sissekanne “Eesti Oma Vene Rahuvalvajad”: “Vähi ega Savisaar pole muuhulgas märganud, et Eesti on NATO ja ELi liige. Ajuti suudavad nad tajuda meid nende ühenduste alluvatena. Eesti poliitikute kohus on panna need kaks organisatsiooni, mille unisus johtub raskekujulisest russofiiliast eriti lõunas, esitama agressorile nõudmisi ja kehtestama sanktsioone.”


Sekundeerin Ligile. Eesti poliitikud on kohustatud ELile ja NATO-le teatud asju selgeks tegema...


Tahaks a) nimekirja poliitikutest, kes on selleks kohustatud, b) nimekirja eesmärkidest, c) aruandluse ajakava, d) teada, mis on sanktsioonid, kui kohustusega ei tulda toime.

Isiklikult arvan, et see võiks olla avalik nuhtlemine Riigikogu esisel platsil.


Värskem näide 12. septembrist 2008, jutuks eelarvevaidlused: “Aina juurde sünnib meil kodanikke, kes juba sügisel teadsid, et Eesti majandus langema hakkab. See võib osutuda meie iibeprobleemi lahenduse võtmeks. Vääga tark on see uus põlvkond, ta leiab ilmavalgust parteikontorites, lehetoimetustes, äriringkondades. Mõni vastsündinu on juba pensionieas.”


Kas Riigikogu rahanduskomisjoni esimees peab muu hulgas silmas Tööandjate Keskliidu juhatust? See on valitsust piinanud viimased poolteist aastat mingite manifestide ja avalike pöördumistega, mille peale oravad (kapitalistide lakeid, nagu rahvahulgad teavad) pole pidanud vajalikuks kõrvagi liigutada.


Ligi kirjutab sissekande lõpus, et valitsus tegi eelarve tasakaalustamisel “hulga mehiseid otsuseid”.


Ligi: “Kõik aktsiisitõusud võtan ette enda peale. Nagunii olen ma selgitaja ning algataja märk käib sellega kaasas. Tegelikult tehtigi põhiliselt minu soovituste järgi.”


See ei ole Andrus Kivirähki Jumala-kolumn. See on Eesti veteranpoliitiku ning mõjuka parlamendiliikme blogi. Reformierakond ei saa teda suukorvistada (samamoodi ei suutnud Isamaaliit omal ajal kuldsuisel Lauri Vahtrel suud kinni toppida), president tegi nüüd manitsuskatse, aga tema pärineb sotsidest ning sotside ees (Ligi sõnastuses on Rumm nende “pressikas ja vanamutt”) ei tunne rahanduskomisjoni esimees vähimatki respekti.


Eesti riigiga on lood halvad. Rahvas näeb temas vaid küllusesarve, poliitikud omaenda ambitsioonide realiseerimise vahendit. Vaev, lõputu vaev. Ehk oleks Vene tank see force majeure, mis meid painest vabastab? Riik oleks jälle võõras, nagu harjunud ollakse, ja seda riiki me põlgaksime oma ürgeestiliku t& amp; uuml;ünusega täitsa põhjendatult. Põhiline aga see, et saaks üksteisest jälle lugu pidama hakata.