8. septembril lõppenud 59. Veneetsia filmifestivali þürii (Gong Li, Jacques Audiard, Jevgeni Jevtuðenko, Ulrich Felsberg, Lazló Kovacs, Francesca Neri ja Yesim Ustaoglu) tegi seekord valiku 21 võistlusfilmi seast. Kuldkaru sai ðotlase Peter Mullani film “Magdalena õed” (The Magdalen Sisters), mis räägib vaimsest ja füüsilisest vägivallast Iirimaal 1996. aastani tegutsenud katoliiklikes kloostrites, kuhu suunati “patustanud” noori tüdrukuid, näiteks neid, keda oli vägistatud ja kes seetõttu pidid kuni surmani kloostris palvetama, nälgima ja looma moodi tööd rassima. Näidatakse suhteliselt süngetes toonides kloostrite topeltmoraali, tuginedes nelja praegugi elus oleva naise eluloole. Magdalena õdede elu näib filmis kui religioosne Gulag. Kuigi Itaalia usuringkondadest pritsis filmi kohta süüdistavaid kommentaare, oli “Magdalena õed” ka publiku üks lemmikfilme.
Þürii grand prix läks seekord staaþika vene reþissööri Andrei Kontðalovski filmile “Lollide maja” (“Dom durakov”), mis räägib argielust Vene-Tðtetðeenia piiril paiknevas psühhiaatriakliinikus, kus värvikate hullude idüllilisse ellu tungib 1996. aastal Tðetðeenia sõda. Filmi lõpus end hullumajas arvele võtta paluv tðetðeeni sõdur on kui omalaadne patsifismi sümbol. Kontðalovski ei kaldu ei venelaste ega ka tðetðeenide poolele, olles abstraktselt sõja kui sellise vastu.
Pisirolliga lööb filmis kaasa ka Bryan Adams, kellesse on armunud üks naispatsient. Unenäolised hetked, kuidas sõjast ja haigusest vaevatud naine kujutleb end Bryan Adamsiga tantsivat, olid minu jaoks festivali ühed nauditavamad elamused.
Parimaks reþissööriks tunnistati Veneetsias korealane Lee Chang-Don filmi “Oaas” eest, mis näitab dogma-filmidele sarnaneva naturalismiga kahe puudega inimese armastuslugu. Vaimse hälbega noormees armub füüsilise hälbega neiusse. Kui noored armuaktilt tabatakse, arreteeritakse noormees süüdistatuna vägistamises. Neiu ei ole eriti kõnevõimeline ega suuda oma armastatu kaitseks välja astuda.
Parimaks naisnäitlejaks tunnistati Julianne Moore mustanahalise aednikuga sõbrustava koduperenaise rolli eest Todd Haynesi filmis “Taevast kaugel” (Far From Heaven) ning meesnäitlejaks legendaarset poeeti Dino Campanat kehastanud Stefano Accorsi, Michele Placido filmis “Reis nimega armastus” (Viaggio Chiamato Amore).